Oktoobri viimasel päeval esietendub komöödialavastus „Tramp ja Puutin”, mille on koos näitlejatega kirja pannud dramaturg Diana Leesalu. Intervjuus tuleb juttu lavastusest, aga ka Diana teekonnast üheks Linnateatri hinnatuimaks loometöötajaks.

Diana Leesalu teame eelkõige tema tegude kaudu – ta on kirjutanud raamatuid ja näidendeid, on lavastanud nii enda kui ka teiste tekste. Diana ei võtnud sõna, kui kevadel pärast Henrik Kalmeti Postimehele antud intervjuud Linnateatris korralik jama lahvatas, mille käigus mitu inimest teatrist lahkusid. Põhjust oleks ju olnud, meenutuseks – just teda tituleeris Kalmet intervjuus Linnateatri tegelikuks peanäitejuhiks. Ka praegu keskendub ta tööle, hoiab erinevad projektid selgelt lahus ja ütleb, et inimesed võiksid oma väärtust tõestada läbi loomingu ja pühendumise, mitte meedias ärplemise.

Oktoobri lõpus esietendub Apollo kinos komöödia „Tramp ja Puutin”. Üheti tundub see kindla peale minek, laval on kaks Eesti huumori vana kala, Jan Uuspõld ja Peeter Oja, kes mängivad kaht kurikuulsaimat poliitikut. Mis laval toimub ja kas see ongi mõeldud kui lihtne ja töötav meelelahutus või – nagu su eelnevaid töid teades kahtlustama kipun – on lavastusel vähe erikoelisemaid tasandeid?
„Tramp ja Puutin” on minu jaoks igas mõttes täiesti ebatavaline projekt. Kui tavaliselt sünnivad minu lavastused sedapidi, et mul tuleb idee mingi teema või materjali osas, seejärel valin näitlejad ja panen kokku lavastusmeeskonna, siis seekord toimus asi täiesti vastupidiselt.

Näitlejad, tüki teema ja isegi pealkiri olid juba olemas. Mind kutsuti kampa kõige viimasena. Kuna mul oli täitsa ootamatult vaba aeg ja tundus huvitav Jani ja Peetriga tööalaselt tuttavaks saada, siis läksin.

Algul ehmatas teema muidugi ära. Ma ei ole just eriti suur välispoliitika ekspert. Aga kui me Peetri ja Janiga proovis nendel teemadel rääkima hakkasime, siis tundus kõige huvitavam fantaseerida selle üle, millised need kaks mõjuvõimast meest oma argisituatsioonides on. Siis, kui ei ole kohal ajakirjanike kaameraid ega nende ülejäänud kaaskonda. Millest nad siis räägivad, kui nad on silm-silma vastu kahekesi? Kas neid ka huvitab, kui suured teisel majapidamises kommunaalkulud on või kuidas nad oma laste- või lastelastega läbi saavad? Millest nemad unistavad? Millised on nende kompleksid või foobiad? Eks see kõik ole meil loomulikult pisikeses absurdikastmes ja meelelahutuslikus vormis. Aga samal ajal oleks isegi meelelahutus päris igav, kui sinna mingit teist plaani või allteksti peidetud ei oleks.

Mulle meenus praegu üks enam kui kümne aasta tagune intervjuu, kus Urmas Sõõrumaa selgitas, et igaüks saab elektri pealt kokku hoida ja tõi näite, ta ise enam oma välibasseini talvel elektriga ei küta.
Hehee… no väga tubli temast. Aga meie mõtlesime sealt veel edasi. Kas on võimalik, et mõni inimene on nii rikas, et kõik tahavad talle heameelt valmistada ja annavad talle kõike tasuta, nii et tal ei lähegi tegelikult seda oma raha üldse enam vaja? Või milline on inimene, kes arvab, et kliimasoojenemine on hiinlaste välja mõeldud vandenõuteooria selleks, et teda pankrotti ajada?

Küllap on kõigil silme ees Putin erinevate loomadega poseerimas ja kui Trumpi puhul ei oleks traagiline aspekt, et ta on ühe maailma mõjukaima riigi president, võiks sketšina näha pea iga lauset, mille ta välja ütleb või tweedib. Kas sellised karakterid annavad naljade jaoks pigem materjali või teevad eluabsurdi ületamise just keeruliseks?
Me kuuleme nendest tüüpidest ju iga jumala päev söögi alla ja söögi peale. Ja loomulikult on nende tegutsemises suur kogus absurdi, mille muudab õõvastavaks lihtsalt asjaolu, et see on päris elu. Aga selleks, et saada üle hirmust kellegi või millegi ees, on täitsa kasulik selle kellegi või millegi üle natukene nalja visata. Ja noh… ma olen alati arvanud, et ega siis tõde tohi ühte toredat lugu ära rikkuda. Juhul muidugi, kui tegemist on meelelahutusega. Me ei kavatse lõpuni realistlikkuse piiridesse jääda, püüame siin-seal asju ikka üle vindi keerata, lootuses et siis jõuavad meie mõtted teravamalt kohale. Nii et me oleme saanud Trumpi ja Putini tegemistest küll inspiratsiooni, aga läinud oma fantaasiatega reaalsusest veel kaugemale.

„Trampi ja Puutini” puhul on lavatagusteks jõududeks märgitud lisaks sinule Erik Moora ja Mart Normet. Koostöö paistab sulle klappivat. Nii mõnegi näidendi, mille oled lavale toonud, oled ka ise või kellegagi koostöös (Paavo Piik, Kaarel B. Väljamäe) kirjutanud. Palun räägi natuke seda protsessi lahti, kuidas leiad inimesed, kellega klapib ja kuidas kirjutamine puhttehniliselt välja näeb – Google Drive on lahti ja kahelt poolt tulistatakse?
See on iga kooslusega täiesti erinevat moodi. Linnateatri lavastus „Kriipsud uksepiidal” sündis nii, et istusime trupiga ühe õhtukese koos, rääkisime lugusid oma lapsepõlvest. Nendest lugudest inspireerituna saime me kokku juba Kaarel B. Väljamäega kahekesi, töötasime koos välja sündmustiku, tekitasime nii-öelda teksti kava või luukere. Leppisime kokku peamise, teadsime mõlemad, kust me alustame ja kuhu välja jõuame. Ja siis edasi järgnes juba vabakava. Üks ütles, et kuule, mul on selle teemaga idee, ma teen selle, ja teine ütles, et olgu pealegi, ma siis võtan selle järgmise. Ja mina siis ühtlasi hoidsin ka silma peal, et kogu lugu kokku lepitud raamidesse mahutuks. Teine tore asi oli muidugi see, et Kaarlil on väga omapärane kirjutamise stiil, mis mulle kangesti meeldib. Kuna me ei tahtnud, et kahe erineva autori käekiri ühes materjalis koos häirima hakkaks, pidin mina püüdma kirjutada nii nagu Kaarel kirjutaks. See oli päris huvitav väljakutse, aga mulle tundub, et ega keegi aru ei saa, milline osa on lõpuks minu ja milline Kaarli sulest.

Kinoteatri projektide puhul, milles mina osalenud olen, on ka olnud tööjaotus täiesti erinev. Ideede ja mõtete kogumise faasis oleme kõik kambaga koos ja edasi kuidagi loomulikult igaüks panustab seal, kus ta tunneb, et temast parasjagu kõige rohkem kasu võiks olla. Kummalisel kombel asjad ja ülesanded nagu lihtsalt loksuvad paika.

„Trampi ja Puutini” puhul on Mart Normet ja Erik Moora panustanud eelkõige produtsentidena. Teksti kirjutasin põhiosas mina, Jani ja Peetri aktiivse kaasamõtlemise ja ideede toel.

Dramaturgina on muidugi väga oluline hoolitseda ka selle eest, et näitleja ei jääks hätta, kui soovitud naer jääb tulemata. Et tal oleks veel midagi, millele toetuda.

Aga kuidas kirjutada nalja? Naljade ülesehitus ei ole iseenesest sageli lihtsalt mõttevälgatuste kirjapanemine – naljade kirjutamiseks on ju õpikuidki, mille põhjal tehnikat õppida. Mis on sinu meetod?
Ma ühtegi õpikut lugenud ei ole, nii et olen püüdnud õppida oma kogemusest, katse-eksitus meetodil. Nali on üks kummaline asi küll. Lisaks oma mõttele ehk nii-öelda sisulisele poolele sõltub ta sageli hoopistükkis lause rütmist või intonatsioonist või ootamatust tempovahetusest või näiteks õigel hetkel peetud pausist. Samas ma ei oskaks sõnastada ühtegi reeglit, sest see on ikkagi väga intuitiivne. Dramaturgina on muidugi väga oluline hoolitseda ka selle eest, et näitleja ei jääks hätta, kui soovitud naer jääb tulemata. Et tal oleks veel midagi, millele toetuda. Ka komöödiate või stand-up’ide puhul on oluline, et nendel oleks mingi sõnum ka igasugusest naljast sõltumatult.

Kas võiksid välja tuua iseenese tööd, mis on sinu enese jaoks kõige olulisemad olnud, ükskõik, kas millegagi tõsiselt täppi panemise või miks mitte läbikukkumise kaudu?
Ega ei ole kerge öelda, et üks lavastus on olulisem kui teine. Enamasti on ikka nii, et uuemate töödega on side emotsionaalselt tugevam. Ja vahel võib iseennast positiivselt mõjutada hoopis mõni töö, mille puhul tagasiside on olnud tagasihoidlikum. Aga ma arvan, et näiteks „Inimesed, kohad ja asjad” Linnateatris on üks nendest tükkidest, mis mind on lavastajana palju arendanud ja mille puhul on näha, et kogu trupp tunnetab selle materjali ja teema olulisust. Ma olen praegu teatris töötanud viis aastat ja tegelikult on see ikka veel päris lühike aeg. Nii et loodetavasti olen ma ikka veel õppimis- ja arenemisvõimeline. Iseenda vanemaid lavastusi vaadates mõtlen küll sageli, kuidas praegu teeks ühe või teise asja hoopis teistmoodi.

Oled kirjutanud romaane, kirjutanud ja lavastanud nii draamasid kui komöödiaid. Mis on veel tegemata, aga sinu plaanides ikkagi juba olemas?
Sel suvel lavastan Linnateatri Lavaaugus Eduard Bornhöhe „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad”. See saab kindlasti olema hea kogemus, suur trupp ja suur lava. Ma olen üsna põnevil. Aga üleüldse on mõtteid veel hullupööra palju, tegin just nalja pärast ükspäev to do list’i. Päris pikk nimekiri teostamist ootavatest ideedest sai sinna kirja. Aga nendest pole enne mõtet rääkida, kui nad konkreetsemat kuju ei ole võtma hakanud.

Natuke dramaturgiast ja selle õppimisest. Dramaturgide õpe on juba pikka aega olnud üks lavakate valupunkte. Sinul on lavakunstikoolist nii õpilase kui õppejõu vaatepunkt. Milline seis oli dramaturgia õppimisega siis, kui sa ise seal õppisid, mis on muutunud ja mis peaks kindlasti veel muutuma?
Dramaturgide õpe on olnud selline hektiline jah, kuna senimaani ei ole olnud inimest, kes oleks dramaturgide õppeprogrammi arendamise enesele südameasjaks võtnud. Ei ole olnud otsest vastutajat. Mina ise ei osanudki vist kooli ajal väga kurta. Ma olin kuidagi selline iseõppija, pealegi mul tekkis koolis hoopis suurem huvi lavastamise vastu ja minu jaoks oli põnevam istuda Elmo Nüganeni või Merle Karusoo proovides ja nende tööd kõrvalt vaadata ja ise analüüsida. Samas Anu Lamp, kes juhendas meie kursuse dramaturge, püüdis pigem laiendada meie silmaringi, laduda mingisugust põhja, „mille pealt see linnuke üldse laulab” (nagu ta ise ütles). Mina ja Paavo Piik sattusime dramaturge juhendama täiesti juhuslikult ja kohe pärast seda, kui olime ise kooli lõpetanud. Meil ei olnud mingit otsest õpetamise kogemust. Me läksime nii-öelda semestrit päästma, pidime olema ainult kaks kuud. Olude sunnil kujunesid need kaks kuud neljaks aastaks. Ja nii meil ei jäänudki muud üle, kui õppida ja areneda koos oma tudengitega. Praegu aga võib öelda, et asjad on liikumas paremuse suunas. Kooli magistrant Siret Campbell on võtnud juhtimise enda kanda ning kokku on kutsutud vilistlastest ja pedagoogidest koosnev töörühm, eesmärgiga töötada välja kaasaegne ja läbimõeldud õppekava nendele dramaturgitudengitele, kes edaspidi Lavakunstikooli õppima asuvad.

Eelmise hooaja lõpul, Henriku intervjuu järgses sündmuste ahelas jäi mulje, et kõige enam ja teenimatult jäid nende hammasrataste vahele sina. Ent ometi, kas tema sõnadel oli reaalne taust – kas Linnateatri peanäitejuhiks olemine on sinu ambitsioon või osalinegi tegelikkus?
Mis mind selles situatsioonis kõige rohkem kurvastab, on see, et teatriinimesed ise on muutnud teatri korraga mingiks poliitiliseks kantsiks ja pesevad musta pesu meedia vahendusel. Teeme ise täpselt sedasama, mida muudes valdkondades hukka mõistame. Ja lõhume sellega eneselegi aru andmata teatrimaagiat. Ma ei tea, kas see on endiselt nii, aga kui ma oma paar romaani kirjutasin ja selle tõttu rohkem kirjandusmaastikul toimuvaga kursis olin, siis mind jahmatas, et Eesti kirjanduskriitika tähendas põhimõtteliselt seda, et üks kirjanik arvustas teist kirjanikku. See tundus minu jaoks täitsa ajuvaba. Ja nüüd ma näen üllatusega, et sama asi on teatrisse ka jõudnud. Üks kolleeg ütleb teisele, kas ja millist teatrit see teha tohib. Ma tõesti ei mõista seda. Aga otsene vastus sinu küsimusele on see, et minu ambitsioon on areneda ja õppida ja püüda teha võimalikult häid ja inimestele korda minevaid lavastusi. Ja ma loodan, et ühel õigel hetkel võtab Elmo Nüganenilt teatepulga üle inimene, kes tõestab oma väärtust läbi loomingu ja pühendumise, mitte läbi meedias ärplemise.