Kogukond pakub väärtusi, mida raha eest osta ei saa
Lugemisaeg 8 minMais külastas Eestit rahvusvaheliselt tunnustatud iiri kogukonnateadlane Cormac Russell, kes jagas Müürilehega oma mõtteid individualismi võidukäigust, klientelistliku riigi ohtudest, üksilduse ületamisest ning kogukondlikkuse võimalikkusest magalarajoonides. Tegemist on hea soojendusega Müürilehe juunis ilmuvale naabriteteemalisele numbrile.
Cormac Russell alustas oma karjääri kliinilise psühholoogina, kes pidi toetama suurtes lasteasutustes elanud laste kohanemist uues kogukondlikus hoolekandesüsteemis, kui nad koliti kuni 250 lapsega keskkondadest perelaadsetesse kodudesse. „Mind üllatas, kui vähe kokkupuuteid oli neil lastel kogukondadega, kuhu nad elama asusid. Esialgu ei teinud me ka midagi selleks, et aidata neil kohaneda ja kontakti luua,” meenutab Russell. Kui ta juhtis sellele oma ülemuste tähelepanu, sai ta ülesande leida maailmast häid praktikaid, mis leevendaksid probleemi. Nii avastas Russell 90ndate alguses Chicago teadlaste töö ressursipõhise kogukondade arendamise (asset-based community development) teemal. Russelli edasine karjäär ongi keskendunud selle meetodi juurutamisele, arendamisele ja levitamisele, mida ta on teinud lisaks Iirimaale näiteks Singapuris, Kanadas, Aafrika eri riikides ja Austraalias.
Russell mõtestab kogukonda Lõuna-Aafrikast pärit termini „ubuntu” kaudu. „Ubuntu” tähendab, et inimene kuulub olemuslikult mingisse suuremasse tervikusse – mina olen, sest meie oleme. „Tavaliselt tunneme ennast kõige õnnelikumana kohtades, kus me tajume, et meist sõltub midagi. Kus mina olen väärtustatud ja saan ka ise lisada väärtust,” selgitab Russell. Ressursipõhine kogukondade arendamine lähtub arusaamast, et iga kogukond evib teatud oskusi ja andeid, mida tuleb märgata ja vajaduse korral võimestada.
Inimesed räägivad iseendast praegusel ajal enamasti kui tarbijast, kes käib tööl, maksab makse, saab selle eest vastu teenuseid, hoolitseb oma pere ja lähimate sõprade eest, kuid sellega vastutus ühiskonna ees ka lõpeb.
Cormac Russell
Sama kehtib ka iga kogukonnaliikme kohta. Näiteks räägib Russell loo mehest, kes kurtis, et tema elus pole pärast naisest lahutamist enam mitte kedagi, ta ei lähe kellelegi korda ja tal puudub sotsiaalne roll. Russelli sõnul jõuavad sellise taustaga inimesed tihti arstide ukse taha, kes kirjutavad neile välja antidepressante, kuigi nende tervisemurede taga on tegelikult sotsiaalne isolatsioon: „Sain tuttavaks ühe sarnase elusaatusega inimesega ja avastasin, et ta voolib jalutamiskeppe. Ütlesin talle, et see on anne, ja uurisin, kas ta tahaks olla mentoriks mõnele asjast huvitunule. Ta oli nõus ja see oli tema jaoks elumuutev kogemus. Privaatne, isoleeritud ja hirmul inimene integreerus uuesti kogukonda.”
Kuidas korporatiivne mõtteviis levib
Paraku räägivad Russelli hinnangul inimesed iseendast praegusel ajal enamasti kui tarbijast, kes käib tööl, maksab makse, saab selle eest vastu teenuseid, hoolitseb oma pere ja lähimate sõprade eest, kuid sellega vastutus ühiskonna ees ka lõpeb. Selline hoiak peegeldab ühiskonna väärtushinnanguid, milles on kesksel kohal palgatöö. „Aga mis saab nendest, kes lähevad pensionile või ei saa osaleda tööturul näiteks intellektipuude tõttu? Milline on nende inimeste sotsiaalne väärtus? Ka neil on õigus kusagile kuuluda,” leiab Russell. Eriti keerulises olukorras on need tööturult väljalangenud, kes on ümbritsetud väga privaatsetest inimestest. „Olen kuulnud inimesi eri riikidest ja kultuuridest sadu kordi ütlemas, et nad on väga individualistlikud ja privaatsed. Kas see peegeldab reaalsust? Või on see lihtsalt üks lugu? Paljud reaalsused saavad alguse lugudest, mida me räägime,” hoiatab Russell.
Üks selline sõnadest tõeluseks vormunud lugu, millega Russell on oma töös väga palju kokku puutunud, avab seda, kuidas avalike teenuste pakkujad on võtnud omaks korporatiivse mõtteviisi. „Millalgi eelmise sajandi keskpaigas hakkasid need institutsioonid ennast tööstus- ja äriettevõtetest eeskuju võttes ümber struktureerima. Tekkis arusaam, et avalik ja erasektor peavad käituma sarnaselt, sest nii haiglal kui ka naftakompaniil on sarnane hierarhiline eksoskelett.” Nüüd kuuleb Russell pidevalt, kuidas sotsiaaltöötajad räägivad „sihtgruppidest” või poliitikakujundajad „turu segmenteerimisest”: „Ei saa öelda, et tegemist on ärimaailma salakavala plaaniga meid kõiki tarbijateks muuta, vaid avalik sektor on võtnud kohati vabatahtlikult omaks kapitalistliku eetika, narratiivi ja sõnavara.”
Avalik sektor on võtnud kohati vabatahtlikult omaks kapitalistliku eetika, narratiivi ja sõnavara.
Cormac Russell
Kapitalistlikust mõtteviisist on hakanud lähtuma ka paljud kodanikud. Selle väljenduseks on ühelt poolt pettekujutelm ameerikalikust self-made man’ist, kes saab elus alati ise hakkama, millele pakub vastukaalu teine domineeriv narratiiv inimesest kui igasuguse agentsuse minetanud ohvrist, kes ei saa ise oma hädade leevendamiseks mitte midagi ära teha, vaid peab tarbima selleks riigi pakutavaid teenuseid. Kliendina tunneb inimene, et tal on selleks ka täielik õigus. See on tekitanud Russelli sõnul paradoksaalse olukorra: „OECD riikides ei usalda viiest inimesest neli institutsioone. Samas ootavad OECD riikides viiest inimesest neli, et institutsioonid tagaksid õigluse ja hea hariduse, pakuksid sotsiaalteenuseid ning hoiaksid üleval demokraatiat.”
Naabruskonnas peituv potentsiaal
Russell näeb alternatiivina ühiskonda, kus iga kodanik on võimeline ka ise oma heaollu panustama. Ta selgitab: „Ärme mõtle inimestest kui üksteisest distantseerunud indiviididest, vaid kui kodanikest, kes on positsioonis, kus nad võivad vajada ainult vähest kõrvalist abi, et olla ise lahenduste arhitektideks.” Russell on veendunud, et kõige paremad lahendused võrsuvad alati kogukonna enda seest, mitte ei tule välistelt ekspertidelt, kes näevad kogukonda pahatihti probleemse või puudulikuna ega märka seda, mis on seal juba praegu väärtuslik. Laseme inimestel ise defineerida olulised teemad, leida nendele lahendused ja haarata nende lahenduste väljatöötamisel juhtohjad – sellistele printsiipidele toetub Russelli ressursipõhine kogukondade arendamise praktika, mis on eriti sobilik just naabruskonna tasandit silmas pidades.
Kuna naabruskonna tasandil ristuvad sellised olulised teemad nagu keskkond, tervis ja turvalisus, näeb Russell siin meeletut potentsiaali. Ta mainib näiteks Robert Sampsoni uuringuid, mis tõestasid, et mingi piirkonna turvalisuse taset ennustab politseinike arvust palju paremini nende naabrite arv, keda teatakse eesnime pidi. Seega aitaksid heanaaberlikud suhted vähendada kulutusi siseturvalisusele.
OECD riikides ei usalda viiest inimesest neli institutsioone. Samas ootavad OECD riikides viiest inimesest neli, et institutsioonid tagaksid õigluse ja hea hariduse, pakuksid sotsiaalteenuseid ning hoiaksid üleval demokraatiat.
Cormac Russell
Otsides kogukonda tornmajades
Kui küsin, kas kogukonda on võimalik arendada ka üheksakordsete majadega nõukogude magalarajoonides, kus kogukondlikkust leidub Eesti kontekstis veel minimaalselt, mainib Russell, et on aidanud kogukondi elule ka Singapuri tornmajades, kus korruseid on viis korda rohkem kui Õismäe ja Mustamäe paneelikates: „Väga paljud sotsiaalsed disainerid räägivad õigustatult sellest, et tuleb luua n-ö kolmandaid ruume, mis võimaldaksid inimestel tulla oma kodudest välja neutraalsele pinnale, kus nad saaksid sotsialiseeruda. Aga ma usun, et vastus ei peitu ainult teistsuguse funktsiooniga ruumide loomises, vaid teistmoodi sotsiaalsuste ellukutsumises.” Russell toob siinkohal näite Kanada linnast Edmontonist, kus linnavõimude eestvedamisel värvati tornmajadest kogukonna elavdajaid (community animator), kelle ülesandeks oli koputada inimeste ustele ja esialgu lihtsalt küsida, kuidas neil läheb ja kas nad tahaksid oma majanaabriga veidi vestelda. „Huvitaval kombel on enamik inimesi sellise vestlusega nõus, eriti kui ukselävel seisab majanaaber. Kui oled juba uksest sisse saanud ja istud diivanil, hakatakse rääkima kirgedest, huvidest, unistustest,” kirjeldab Russell.
Mingi piirkonna turvalisuse taset ennustab politseinike arvust palju paremini nende naabrite arv, keda teatakse eesnime pidi.
Cormac Russell
Kogukonna elavdaja roll on olla kuulaja, kaardistada inimeste huvisid, viia sarnaste huvidega inimesi kokku, märgata inimese andeid ja otsida neile kogukonna sees rakendust, näiteks mõnel ühisüritusel. Samuti märgata isoleeritud inimesi ning püüda kogukonda kaasates eraldatust vähendada. „Inimesed veedavad naabruskonnas väga palju aega, eriti kui nad saavad vanemaks, millega kaasneb enamasti sotsiaalne eraldatus. Kogukonna elavdajad aitavad neile inimestele märku anda, et neid ümbritsev keskkond pole vaenulik,” ütleb Russell.
Russelli arvates on järjest rohkem avalike teenuste pakkujaid eri riikides aru saanud, et nende ülesanne on sarnane, s.t leida viise kogukonnaliikmete ühendamiseks, et siis vajaduse korral tekkinud puudujääke konkreetsete teenustega täiendada. „Mina mõõdan kogukonna elavdajate tööd sellega, kui hästi nad on suutnud atomiseeritud ja isoleeritud kogukonna liikmeid üksteisest sõltuma panna,” ütleb Russell. Kogukonna elavdaja võib seejuures olla sotsiaaltöötaja, kuid sama hästi sobib selleks ka kirikuõpetaja või arst. Viimased kirjutavad näiteks Suurbritannias depressiooni raviks järjest rohkem välja sotsiaalseid kontakte. „Isolatsiooni on võimalik ravida ainult sotsiaalsete suhetega,” leiab Russell, viidates seejärel uuringutele, mis näitavad, et kui inimene pole ühegi grupi ega klubi liige, kuid liitub siis mõnega, väheneb risk järgmise kolme aasta jooksul surra 50 protsenti.
Kogukonna elavdaja roll on olla kuulaja, kaardistada inimeste huvisid, viia sarnaste huvidega inimesi kokku, märgata inimese andeid ja otsida neile kogukonna sees rakendust, näiteks mõnel ühisüritusel.
Cormac Russell
Üksindusest võib Russelli väitel saada ka suur võrdsustaja: „Rikaste puhul näeme, et nad elavad küll keskmisest kauem, kuid on samas ka üksildasemad. Raha ja ülespoole suunatud sotsiaalne mobiilsus tekitavad illusiooni, justkui me ei vajaks kogukonda. Kogukonnast püütakse eralduda kõrgete aedade ja turvakaameratega. Vanaduspõlves hakkab see illusioon murenema.” Russelli sõnul pakuvad kogukonnad solidaarsust, tröösti ja lootust – asju, mida on väga keeruline raha eest osta.