Majandusinimesi ja vabameelseid kodanikke on hirmutatud Eestis kogukonnaga juba ligi sajandi vältel. Kui uskuda eri aegadel ilukirjanduses ja ühiskonnaelu teaduslikes vaatlustes sedastatut, tuleb külakogukonda – kogukonnaajaloo alguspunkti ja kogukonnahirmu peamist allikat – pidada indiviidi muserdavaks, karjamentaliteeti arendavaks, edumeelseid allasuruvaks ja tagurlikuks nähtuseks.

Ometi ei pruugi küla olla sugugi kogukondlik ja mõni pealtnäha moodne organisatsioon võib kanda „külakogukonna” masendavamaid jooni. Kogukond on mõistena sedavõrd veninud ja mitmekesistunud, et katab kõik inimeste ühtsusega seotud nähtused, meie-gruppidest kommuunideni, subkultuuridest mis tahes samadel teemadel mõtlevate inimesteni, kes iseeneselegi üllatuseks avastavad, et on osa „aiapidajate kogukonnast”, „sünnituslugude jagajate virtuaalsest kogukonnast” või lihtsalt „kogukonnast”, millega tähistatakse kõiki rohujuuretasandilt ülespoole vaatavaid indiviide sõltumata sellest, kas neid ühendab miski peale säärase vertikaalse puudujäägi.

Kuigi üha amorfsemaks muutunud kogukonna mõiste on kaotanud ajapikku teoreetikute silmis oma analüütilise mõtte ja pagenud jutumärkide kontseptuaalsesse kaitsevarju, ei tähenda reaalsusele jalgujäämine sugugi, et terminit tavakasutuses kuidagi vähem tarvitataks. Pigem vastupidi. Eesti sõnavaras on selle termini kasutus teinud eriti viimase 15 aasta jooksul läbi olulise tõusu ja mõned muutused. Ühelt poolt tähistatakse sellega meie-gruppe, enam-vähem ühiste eesmärkidega omavahel seotud eneseteadlikke rühmi, sageli vähemusrühmi (nt tatari kogukond Eestis, eesti kogukond Kanadas). Teisalt on kogukonna mõiste naasnud uues ja positiivses võtmes ka külade tähistamisse, kuigi 2000ndateni oli see kaunis tavatu viis maapiirkondadele kui elukeskkonnale viitamiseks.

Sotsiaalteadustes tähistab kogukond territooriumi, kuuluvuse ja/või jagatud huvide ja ideoloogia alusel kujunenud omavahel suhtlevaid rühmi. Eeldatavasti seob see inimesi ja pakub emotsionaalset ühtsus- ja turvatunnet. Kogukonnad kujunevad nii kuuluvuse kui tundmuste alusel: ühelt poolt sünnipära, territoriaalse või perekuuluvuse järgi, teisalt mingite jagatud huvide või ideoloogiate, kogemuste ja tõlgenduste alusel. Need kaks võivad, aga ei pruugi, ühte langeda: hipikommuun või ökokogukond jagavad nii elupaika kui ideoloogiat, küla võib aga eksisteerida vaid territoriaalse ühikuna, toomata elanikke kuidagigi kokku, ja internetikogukondade liikmed võivad jagada ühise territooriumina tervet planeeti Maa – mõne sellise grupi mõtetes luuakse juba Marsilegi kogukondi.

Pealtnäha neutraalne kogukonna mõiste varjab hinnangulisust, mida on terminiga eri aegadel sedastatud. Eestis on olnud just küladel ja külakogukondadel oluline roll selles, kuidas kogukondadesse suhtutakse. Eesti ühiskonna kujunemises on mänginud tähtsat osa modernsuse ja progressiivsusega seotud eesmärgid, mis on selges vastasseisus just külakogukonna traditsiooniga. Viimane hakkas juba 19. sajandil murenema ja institutsionaalse organiseerumisega (nt seltside ja ühistutega) asenduma. Ent selles muutuses oli ehk veelgi olulisem polaarne vastand, millest eristuvana „moodne” eestlaskond end kujutama hakkas, luues sellega juba ise teatavat kujuteldavat kogukonda. Selleks vastandiks oli traditsiooniline vene külakogukond, mis oli teravas kontrastis 19. sajandi lõpus kiirelt moderniseeruma hakanud Eesti maaelus rõhutatava ametlikult organiseeritud tegevusega. Ent „venelikku” külakogukonda ning „eestlaslikku” seltsi- ja ühistuliikumist ei peetud pelgalt erinevateks organiseerumistüüpideks, vaid neid kujutati ka erinevate arengustaadiumite väljendusena. Formaalselt korraldatud, haridusel põhinevat kodanikuühiskonda nähti õige, progressiivse ühiselu vormina, mille vastu seati tagurlik kogukondlik maaomand ja majanduskorraldus, kirjaoskamatus ning usu- ja külaelu kogukondlikkus. See rahvuslik arengukontseptsioon oli aluseks eestlaste hoiakutele ka sovetliku kollektiivsuse ja arenguideoloogia suhtes, mis jäi hoolimata oma kõrgest formaliseeritusest alla eestlaste ettekujutusele tõelisest, st euroopalikust moodsast arengust.

Nii nagu külakogukond oli 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul põlu all, peeti ühiskonna arengus kuni 21. sajandi alguseni kogukonna usaldusväärsusest ja solidaarsusest positiivsemaks ettevõtlike indiviidide omahuvide toel liikuvat ühiskonda. Alates 2000ndatest on aga just kogukonnast saanud see mehhanism, millega äratada ellu allakäigutrepil maapiirkondi ja lahendada urbanistlikke probleeme. Kogukonda peetakse üha enam vastuseks vajadustele ning selle puudumine käivitab häirekella.

Riikides, mida on tabanud erinevad neoliberaalsed muutused, oodatakse, et samal ajal kui riik muutub õhemaks, peavad tõusma esile just kogukonnad, et vastata adekvaatselt ja ümberorganiseerivalt turujõududele. Sellest räägib David Cameroni „Big Society” üleskutse, mis soovib integreerida turumajanduse sotsiaalse solidaarsusega, mis tugineb hierarhilisele vabatahtlikkusele; Euroopa Liit loob aktiivselt vahendeid, mis on suunatud organiseerimisvõimelistele „kogukondadele” liikmesriikides. Ses uues, positiivses kogukonnakäsitluses on ootused „kogukonnale” ja selle liikmetele üpris teistsugused kui varem: ühelt poolt peaks kogukondlikul kooslusel olema riiklike või ühiskondlikega sobivad eesmärgid – näiteks Suurbritannias vähendati tooride võimuletuleku järel drastiliselt avalike raamatukogude rahastust ja kohalikelt huvigruppidelt oodati riigi kui rahastaja ning organiseerija asemele astumist. Ühtlasi oodatakse kogukonna esindajatelt vabatahtlikku panust nende ühiste eesmärkide saavutamisse – nii aja kui ka raha investeerimist nende jaoks olulisse teenusesse. Sihiks on niisiis lükata „kogukondade” õlgadele teenused, mis on varem heaoluühiskonnas iseenesestmõistetavad olnud ja millele kapitalismi viimase paarikümne aasta kiired muutused on vastuvõetamatu väljakutse esitanud.

Lisaks nõutakse „kogukondadelt” vastamist samadele regulatsioonidele ja ootustele, mis pealtnäha kasvavalt „reguleerimata” (st riikliku vastutuseta) ühiskonnas endiselt olemas on, et tagada uues olukorras enam-vähem samad standardid – või et aktsepteerida teenuse lõplikku kadu. Samal ajal pole need ootused ja nõudmised viidud kuidagi vastavusse sellega, kas kogukondades on vähimatki sotsiaalset ressurssi niisuguse koorma kandmiseks. Hoopis tähelepanuta jäetakse see, et sedasama kogukondlikkust, mida koorma kandjatelt eeldatakse, on õõnestanud neoliberaalsed protsessid. Ühtlasi võib kogukondlikkuse nõue fragmenteerunud ja kihistunud gruppides hoopis suuremaid sotsiaalseid pingeid tekitada ja nende, kes seda luua püüavad, sotsiaalsele kapitalile traagiliselt mõjuda, kui ettevõtmine edukaks ei osutu. Vastutus, mille riik seljast raputab, variseb aga otse ühiskonna liikmetele: kui mingi piirkond või huviliste rühm pole valmis või võimeline muutuste esilekutsumiseks piisavalt koonduma, ei olegi nad seda justkui väärt.

Kogukondadele seatud ootused ei pruugi olla vastavuses nende võimekuse ega olemusega. Mõnes teises situatsioonis võivad kogukonnad osutuda aga ootamatult tugevaks. Möödunud suvest alates tundub Eestis hoolimata ajalooliselt kõrgest haridustasemest ja pealtnäha ratsionaalsest rahumeelsusest üsna kirglik tribalism pead tõstnud olevat. Internetikogukonnad on koondunud vastastikku eitavate lippude alla ja tulistavad verbaalsete kahuritega naaberküla, tugevnenud on alliansid, mis leiavad ühisosa hirmude, vimmade ja vaenlaste järgi. Ebakindlus ja muutused tõstavad esiplaanile kogukonna kui muutustele reageeriva ja sotsiaalset elu ümberorganiseeriva aktiivse tegutsejata üksuse. Kogukondades peitub ühel ajal potentsiaal toimida kontrolliva ja mõõduka jõuna, mis ohjab individuaalsete hirmude käes vaevlevat juhitamatut subjekti, ning potentsiaal kujuneda tõeliseks ekstremismi hälliks, mis sõidab teerullina üle nii indiviidist kui ka võrdseid inimõigusi eesmärgina aktsepteerivast organiseeritud ühisosast.

Kogukond on hirmus, aga ka hõlpsalt hirmutatav – kui hirmutada inimesi teise, eriti veel tundmatu vaenlasega, leiavad ka küünarnukitunnet ebamugavaks pidavad isikud ühise tundmuskogukondliku keele. Kui selline keel on leitud, saab hirmu kogukonnas eriti edukalt võimendada, kuna kogukond toimib kui teatav „kajakamber”. Seal defineeritakse ja muudetakse loomulikuks uute kogukondade kujuteldavad piirid, luuakse oma versioonid ajaloost, tänapäevast ja tulevikust ning vastandutakse teistele kujuteldavatele kogukondadele. Niisiis muudab kogukond ülitundlikuks erinevuste suhtes. Ja samal ajal kui üksteise usaldamine ja moraalne kohtlemine on raskustesse sattunud kogukondades enesestmõistetav, ei laiene see usaldus ja moraalsus mõistagi vaenlastele, aga ka mitte ülejäänud ühiskonnale, rääkimata inimkonnast. Turris ja enesekesksete hirmudega tegelevad värsked koondunud keelduvad ressursse jagamast ja ennast teiste hädadele avamast. Säärastes tingimustes ei ühtlusta kogukond heaolu, vaid püüab hoida seda vaid oma grupi liikmete jaoks, osutades, et kogukond peegeldab ja võimendab ühiskonnas olemasolevaid probleeme samal määral, kui see neid lahendab.