Kogukonnaaia mõiste on mitmekülgsema linnaruumikasutuse kontekstis üha rohkem esilekerkiv idee. Selle populariseerimisel on oht, et see jääb roheliseks sõnakõlksuks, millest tulenevalt unustatakse selle kriitiline võime ja panus seoses planeeringute muutmise, elanikele enda õiguste eest seismiseks võimestava platvormi pakkumise ja uute erialadevaheliste koostöövõimaluste loomisega.

Kogukonnaaia mõiste esineb viimase aja arhitektuuriprojektides sagedasti, olgu siis akadeemilistes töödes või päriselt rajatavate ehitiste kontekstis. Kergemeelselt õhku visatuna on see kui võlusõna, mis koondab pehmete väärtuste ja kogukondlike sidemete kaudu linnakodanikke hoonetevahelises ruumis, s.t seal, kus peaks toimuma midagi ühiskondlikult sidusat, aga seda turvaliselt, et ruumi kasutamine või väljanägemine kellegi vaadet ei riivaks. Modernismi vaimust kantud arhitektid kehitavad õlgu, sest nad ei näe aias n-ö päris arhitektuuri, ja oma arhitektirolli ulatuse üle alles juurdlev noorem põlvkond loob hüperrealistlike pilte, sättides globaalsest internetikaubamajast pärit nisu või bambuse 3D-mudelit hästi komponeeritud ilupildile. Sotsiaalset sidusust ja rohepööret arvestavad linnukesed saab nii kirja küll, et liikuda edasi kaalukamate ülesannete juurde. Kogukonnaaia mõiste ja selle väärtus devalveeruvad ruumiprofessionaalide käes lihtsasti. Juba arutataksegi, kuidas vältida selle „sõnakõlksu” kasutamist, rakendades innovaatilisemaid strateegiaid. Nagu mujalgi Euroopas, on kogukonnaaed transformeerunud ka Eestis keskklassi pärusmaaks ja halvemal juhul vabaturumajanduse oludes ka müügiartikliks uusarendajale[1].

Arhitektide ja õppejõududena toetame kogukonnaaedade jätkuvat käsitlemist arhitektuuritudengite projektides ning linna ruumi- ja kultuuristrateegias.[2] Seda eelkõige heas usus, et see on märk järgmise arhitektide põlvkonna politiseeritud mõtlemisest ja oma ruumieksperdi rolli tõsisest vaagimisest, rääkimata toetavast suhtumisest tugevate organiseerumisvõimeliste kogukondade loomisse ja säilimisse. Linnaaianduse populariseerimine ühiste, renditavate ja haridusasutuste õppeaedade kaudu on positiivne suund keskkonnateadlikkuse ja heanaaberliku linnaruumi tekkeks. Nüüd, kui näib, et selle mõiste devalveerumise tõttu mõnede professionaalide seas on hakatud sellest eemalduma, on oluline järele mõelda, kuidas on selline n-ö pehme ruumipraktika end ajalooliselt kaalukana näidanud ning mis ideid ja väärtusi suudaks üks kogukonnaaed pakkuda. 

Kogukonnaaia mõiste ja selle väärtus devalveeruvad ruumiprofessionaalide käes lihtsasti.

Kujutage ette linna, mis on pankroti äärel. Kinnisvaraomanikud panevad endale kuuluvaid hooneid põlema, et kindlustuselt oma väärtusetuks muutunud vara eest veel viimane valuraha kätte saada. Kel võimalus, see lahkub linnast jõukamatesse äärelinnadesse või maale elama. Üleöö langeb tihedalt külgnevate naaberhoonete vahelt kortermaju kui väljalöödud hambaid. Felix Rohatyni arvates oleks kõige lihtsam need augud asfaltiga plombeerida ja väiketööstuse jaoks ümber tsoneerida. New Yorgi linna diplomaadi ja pankurina juhtis ta 1975. aastal loodud spetsiaalset linnamajandamise töögruppi, mille ülesandeks oli tuua maailma kapitalismi hälli imelinn välja rahalisest krahhist. 1970. aastate Manhattani idakallas meenutas ruumilise keskkonnana pigem sõjas kannatada saanud Berliini kui sellest puutumata jäänud maailmalinna. Ilmselt ametnikud ei osanud ja omanikud ei tahtnud näha, et nende hoonetes oli inimesi, kel polnud kuskile minna, ning et nende krundid ei olnud pelgalt tühjad, vaid pakkusid eluliselt vajalikku ruumi linna jäänud töölisklassile, koondades muu hulgas ka mitmeid nüüdseks kunsti- ja arhitektuurikaanonisse kuuluvaid isikuid. 1970. aastatel New Yorgis üles seatud kogukonnaaiad aitasid Lower East Side’i naabruskonna elanikel ellu jääda ja poliitiliselt organiseeruda, suunates ajapikku ka linna ametlikku parkide haldamise süsteemi. Nüüdseks on need tõestanud end keskkonnakriisis linnale hädavajalikuna.

Elu majade vahel

New Yorgi kaasaegse kunsti muuseumi MoMA PS1 selle hooaja üks peanäitus „Life Between Buildings” („Elu majade vahel”) vaatleb nende kogukonnaaedade arengut, käsitledes sealhulgas kunstnike osalust linna „kasutute” vaheruumide võimaluste äratabamisel ja poliitilise potentsiaali realiseerimisel. MoMA PS1 ei haaku asutusena selle teemaga juhuslikult. Kuigi see on küll 2000. aastast ametlikult osa maailma ühest tuntuimast kaasaegse kunsti institutsioonist, New Yorgi moodsa kunsti muuseumist, ulatuvad PS1 juured linna 1970. aastate eelarvekriisi ja sellega kaasnenud hoonete hülgamisse. Alanna Heiss lõi PS1 eellasena organisatsiooni Institute of Art and Urban Resources Inc., mille eesmärk oli võtta New Yorgi tühjaks jäänud hooned kasutusele kunstnike stuudiote ja näitusepaikadena. PS1 kuulub nüüdseks kunstikaanonisse, pretendeerimata aktivismile, kuid hoides jätkuvalt tähelepanu keskmes sotsiaalseid, kultuurilisi ja poliitilisi valupunkte ning ühiskondlike küsimustega tegelemist kunstis. Mingil määral on Eestis sarnane asutus Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, millele panid aluse Anders Härm, Elin Kard, Neeme Külm ja Marco Laimre, skvottides oma tollaste EKA üliõpilastega Tallinna mereäärse tööstushoone. Praeguseks on sõlmitud linnaga ametlik üürileping ning sealt leiab ka aktiivse kogukonnaaia ja skulptuurihoovi, rääkimata faktist, et asutus mängib tähtsat rolli Eesti kaasaegse kunsti skeenes.

1970. aastate Manhattani idakallas meenutas ruumilise keskkonnana pigem sõjas kannatada saanud Berliini kui sellest puutumata jäänud maailmalinna.

Näituse „Life Between Buildings” kuraatori Jody Grafi lähtepunktiks on New York City Lower East Side’i naabruskonna kogukonnaaiad, kus koondusid aktivistid, kunstnikud, skvotterid ja eelkõige linnaosa Puerto Rico päritolu elanikud (nn nuyorkolased, ingl Nuyoricans). Lihtne väljapanek valges näituseruumis kajastab robustset ja toorest ning hästi dokumenteeritud perioodi, kui auguline ja mudane linn, mida annavad edasi Marlis Momberi fotod, pakkus omamoodi katsetuslikku tegutsemisvälja ka loomeinimestele, mis ongi näituse fookuseks. Kunstnik Gordon Matta-Clark omandas viisteist ebamäärase kujuga ja arendamiseks täiesti kasutut maalappi, mille ostmine ja umbrohtu kasvada laskmine oli omamoodi performatiivne mittearendamine – „võltsvara” (ingl fake estates), nagu ta seda ise nimetas. Arhitekt, futurist ja globaalne mõtleja Buckminster Fuller haarati talle endalegi ootamatult Puerto Rico aktivistide gruppi CHARAS, et ehitada koos Fulleri projekteeritud geodeetilisi kupleid, mille esialgne eesmärk oli pakkuda lahendust kogukonna elupinnanappusele, kuid ajapikku sai neist ehitistest ka Loisaida piirkonna sümbol.[3]

Tagasi võetud linnamaad

Rikkalike taustadega kogukondade põimitust ja linnaruumiga suhestumist võib näha peale MoMA PS1 näituse ka teistlaadi Museum of Reclaimed Urban Space’is (MoRUS, ee tagasi võetud linnamaade muuseum), mis annab edasi New Yorgi linnaaktivismi elavat ajalugu. Selle mittetulundusühingu nurgakivideks on skvottimisõiguste eest võitlemine, keskkonnaga arvestav linnaelu, vabatahtlikud koostööpraktikad ja elanike sotsiaalne sidusus. Muuseumi ühe asutaja, anarhist Bill Weinbergi sõnavõtud eluaseme- ja kliimakriisist ning kogukonna võimestamisest tema juhitud naabruskonnatuuril on selges kooskõlas keskkonnateadlikkuse kasvu vajalikkusega linnaelus. Tuur läbib kogukonnaaedasid, mis pakuvad alternatiivina linnatänavatele rohekoridore, kaubastamata ajaveetmispaiku, kompostimis- ja prügisorteerimisvõimalusi ning haritavaid maalappe. Eristudes niidetud pargilagendikest segase väljanägemise, kuid teisalt lopsaka looduse ja liigirikkusega, meenutavad need pigem maavanaema õunapuuaeda kui New Yorgi Central Parki. Varemeis kruntidele tekkinud kogukonnaaiad ei ole loodud rohepöördest kantud üleöise haljastusprogrammi tulemusel, vaid need esindavad aktiivsete linnaelanike visadust, mis on mõjutanud nüüdseks ka ametlikku linnaplaneerimist ja New Yorgi keskkonnaprobleemidega tegelemist.

1973. aastal loodud kodanikuühendus Green Guerillas koristas vabatahtlike abiga prügiseid krunte, muldas istutuskaste ja paigaldas piirdeaedu, mis päädis New Yorgi esimese ametliku kogukonnaaia üürilepinguga summas üks dollar aastas. Ajapikku hakkas linn nägema sellises koostöös potentsiaali ja algatas GreenThumbi programmi, et korrastada vabatahtlike linnaelanike toega oma valduses olevaid tühermaid, sõlmides kogukonnagruppidega lühiajalisi üürilepinguid, kuid jättes endale õiguse krunte soovi korral hoonestada. Ajaga võitlesid kogukonnaaednikud enda aedadele välja kümneaastased üürilepingud. 1995. aastal anti aedade haldamine üle linnahaljastuse osakonnale, kindlustades sellega nüüdseks juba 150 aiale tsoneerimise ühe ruumitüübina linna laiemas rohealade strateegias, mis aitas neil seega saavutada alalise staatuse, nii et arendused neid vähemalt teoreetiliselt ei ohusta. 1990. aastatel asutatud kogukonnaaedade alalhoidmise MTÜ New York Restoration Project kaasas nende rahastamiseks ja toetamiseks linnaametnikke, kogukonnajuhte ja ruumieksperte. GreenThumb on nüüdseks riigi suurim aiandusprogramm, mis pakub lisaks aiamaadele ka tööriistade laenutuspunkte, õpitubasid ja koostöövõimalusi eripalgeliste institutsioonidega.

Nende aastakümnetepikkuste ettevõtmiste mõne lausega kokkuvõtmine on ebaõiglane lihtsustus nende muutuste eestvedajate suhtes, kuid meie eesmärk on kujutleda praegu toimuvate sarnaste protsesside pikemaajalist mõju. Selle nüüdisaegset asjakohasust rõhutab fakt, et tollane aktivism oli tihedalt seotud linnajuhtimisega rahulolematusega, elanike enesekehtestamisega linnaruumis ja globaalse keskkonnaliikumisega. Kogukonnaaed oli töövahend elanike poliitiliseks organiseerumiseks ning vastupanuks senini ainult rahalisele kasumile orienteeritud ja ülevalt alla korraldatud linnaplaneerimisele. Kriisiolukord tõstatas küsimusi seoses vara, maa ja ehitatud keskkonna tegelike kasutusviiside, võimalike kasutajate ja nende võimestamisega oma elukeskkonna muutmiseks.[4] 

Avaliku ruumi erivormid

1970. aastate New Yorgi näitel ei saanud kogukonnaaiad algust rohepesu sõnakõlksu, pehmete väärtuste suunamudimise, linna rajatud lillepeenra või tulusa müügiartiklina katuseterrassil, vaid tegelikke elanikke võimestava ning linna põhjalikult kujundava protsessina ruumis ja seadusandluses. Pool sajandit hiljem võiks selline taust inspireerida meid kriitiliselt küsima, miks Tallinna tühjad krundid on porised Europarklad, kuidas mõjutab Euroopa kiireim segregeerumisprotsess Tallinna vähem kindlustatud elanikke ning kuidas saaksid kodanikualgatused ja omavalitsused üksteist tähenduslikult toetada. Arhitektuuris on avaliku ruumi projektidel oht jääda pealiskaudseks vormiharjutuseks, kui need viitavad mineviku idealiseeritud demokraatia algkujunditele, nagu agoraad, foorumid ja väljakud, unustades sealjuures selliste ruumide poliitilise eksklusiivsuse omas ajas. Eestis üles vuntsitud väljakud toetuvad sageli sarnastele ruumilistele žestidele, samas kui Euroopa rahastusega korraldatud linnaruumivõistlustel oleks piisavalt ressursse selleks, et olla eksperimentaalne ja kaasav ning töötada välja asukohatundlikke ideid, tõmmates kaasa tegelikke elanikke ja arutades demokraatliku avaliku ruumi võimalikke erikujusid peale väljakute.

Varemeis kruntidele tekkinud kogukonnaaiad ei ole loodud rohepöördest kantud üleöise haljastusprogrammi tulemusel, vaid need esindavad aktiivsete linnaelanike visadust.

Tahe leida tänapäeva keerukale mitmekesisele ühiskonnale ruumilisi vasteid, mis toetaksid jätkusuutlikku ja omavahel suhtlevat elanikkonda, on väljakutse, mis tuleks erialadeüleselt tõsiselt ette võtta. 19. sajandil rajatud Ameerika Ühendriikide linnaparkide eesmärk oli suuresti tsiviliseeritust ja distsiplineeritust esindav ruumimäng, millele maastikuarhitekt Frederick Law Olmsted lähenes näiteks maastikuliste suurvormidega. Selle kõrval on 20. ja 21. sajandi kogukonnaaiad segased ja koosnevad juhuslikest leidobjektidest. Sageli hõlmavad need lagunenud ehitisi, jalgradu, vihmavee kogumissüsteeme jpm ajutist, isetekkelist ja ise ehitatut. Esindusesteetikule võib see näida poolelioleva korralagedusena, kuid kogukondlikult on selles lõputus protsessis elujõulisust. Kogukonnaaeda ja avalikku ruumi üldisemalt ei saa vaadelda pelgalt rohelise peedipealse või geomeetrilise sillutisemustrina. Iga avaliku ruumi projekt on võimalik koostööplatvorm eripalgelistele ekspertidele, elanikele ja huvigruppidele, mille eesmärk peaks olema muu hulgas midagi enamat kui arhitektuurne objekt. New Yorgi kogukonnaaedade arengust võiksime õppida ja väärtustada eelkõige protsessi, mida saaks tänapäeval teadlikult disainida ning mis võimaldaks hõlmata kaasamistehnikaid, ruumilisi sekkumisi, sündmuste korraldamist, digitaalkommunikatsiooni jpm. Kriitilise platvormina võiks see olla põnev ja eksperimentaalne lähtepunkt nii arhitektidele, maastikuarhitektidele, sotsiaalsetele disaineritele, kunstnikele kui ka poliitikutele, majandus- ja sotsiaalteadlastele, rääkimata sotsiaalse närviga tudengitest. 

[1] Vt nt „lopsaka haljastusega katuseaed […] ning kogukonnaaed” Vektori arenduses Tallinnas, vektor.ee.
[2] Vt nt Mets, A.-L. 2021. Tallinnal on nüüd igal linnaosal oma kogukonnaaed. – kodu.geenius.ee, 23.04.
[3] Ladinaameerikalik nimetus Lower East Side’ile. Guerron, W. 2020. CHARAS and The Reimagination of Loisaida. – The Latinx Project, 13.10.
[4] Bagchee, N. 2018. Counter Institution: Activist Estates of the Lower East Side, lk 200.

Laura Linsi ja Roland Reemaa on arhitektid ja õppejõud Eesti Kunstiakadeemias ja UAL Central Saint Martinsis Londonis. Nad on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kogukonna- ja skulptuuriaia ruumilised eestvedajad. Nende suvine reis New Yorki ja Los Angelesse oli osa nende 2019. aasta noore arhitekti preemiast, mille andis välja Eesti Arhitektide Liit koostöös GO Traveli ja Heldur Meeritsaga.