Alveri debüüdipreemia laureaadi Helen Kallaste luulekogu „Kogutud hetked” tõusis tänavusest valikust säravalt esile. Žüriiliige Brita Melts kommenteerib otsust ning heidab ühtlasi subjektiivse pilgu möödunud aasta debüüdisaagile.

Tänavuse Betti Alveri nimelise debüüdiauhinna pälvis žürii üksmeelse otsuse põhjal Helen Kallaste luulekogu „Kogutud hetked” (Verb 2012), tähelepanuväärselt küps teos, mis ei jää kuidagi kaugele Betti Alveri loomingusse kätketud mentaliteedist. Alljärgnevalt lisan mõned kommentaarid.

2012. aasta hingedepäevast 2013. aasta hingedepäevani ilmus teadaolevalt 33 debüütteost, millest valdav enamik olid luulekogud, proosat esindas vaid 10 nimetust. Sellest hulgast aga sõelale jääjaid eriti ei paistnud – vaid üksikud olid nimetamisväärsed ja pretensioonikad. Mulle tundub, et tänavused debütandid olid sattunud mingis mõttes ebavõrdsesse taustsüsteemi, sest laureaat oli teistest lihtsalt suure kaarega üle. „Kogutud hetkedesse” on koondatud niivõrd ehe ja küps lüürika, millega ükski teine debüütteos ei olnud samadel alustel võrreldav. Kuna auhinna statuut ei näe ette nominentide avalikustamist, siis sel aastal jättiski žürii võimalikud nominendid üksmeelselt välja kuulutamata. Muidugi mitte sel põhjusel, et laureaadi kõrval polnukski kedagi esile tõsta, seekordne stiil lihtsalt kujunes selliseks – žürii otsustuskäik jäägu saladuseks. Vikergallup või kirjandusaasta ülevaated pakuvad debüüdiaasta üldistuseks kindlasti polüfoonilisemat platvormi. Omalt poolt leian, et teinekord tuleb kasuks, kui vältida mõne debütandi põhjendamatut puhevile ajamist üksnes lihtsa nominatsiooniga.

Ometi ei arva ma, et debüüdiaastaga seoses polnudki rohkem kõneväärseid märke. Seetõttu tahaksin puhtalt isiklikust lugemiselamusest lähtuvalt tõsta esile üht-teist, mis pakkusid midagi enamat klišeekuhjadest, sotsiaalmeedia säutsudest või autori põhjatust enesekesksest edevusest. Viitaksin siinkohal Maarja Pärtnale, kes on öelnud, et luuletamisele annab mõtte miski muu kui lihtsalt iseendast rääkimine või keerlemine üdini enesekeskses tupikus, „pendeldamine iseenesena olemise vaeva ja edevuse vahel”[1], ja see mõttekäik laieneb enesestmõistetavalt ilukirjandusele üldiselt.

Seda „miskit muud” leidus siiski paaris teiseski debüütteoses lisaks premeeritule. Järgnevates subjektiivsete lugemiselamuste põhistes esiletõstudes olen loomulikult erapoolik ega esinda žürii hinnangute üksmeelsust. Sestap olgu siinkohal esimeseks nimetamisväärseks debütandiks Tõnis Vilu, kelle „Oh seda päikest” pakkus paljude põnevate allusioonidega tihedat vaadet ökokriitiliselt positsioonilt. Tegemist on peavoolulise „hea poisi” luulega, mis esitab usaldusväärselt ja usutavalt maailmamure siirust. Kindlasti asub Vilu kaugel põhjendamatust enesekesksest lahmimisest – võiks isegi öelda, et tegemist on programmilise ja keskkonnateadliku intellektuaalse luulega, mis, tõsi küll, võib olla suurtes kogustes tegelikult natuke üksluine ja igavgi.

Päris kindlasti ei mõjunud igavana Pille Õnnepalu „Õde”, mis kujunes minu jaoks mingis mõttes üheks kütkestavamaks debüüdiks. Esiteks on tegu väga mahuka koguga ja teiseks on see erakordselt mitmeplaaniline teos, millesse on mahtunud puhta luule kõrvale veel pihtimused, luulekogu kommenteerivad kirjad (milles visatakse õhku allusioon Ristikivi „Hingede ööle”), elukroonikad, lüürilised mälestused jne. Tundub õnnestunud kombinatsioonina, kus luuletused keerutatakse mingite isikliku elu tähtsündmuste ümber, kuhu on haaratud ka kultuurilised retseptsioonid, vaimsed kohtumised, lisaks meeleliselt läbi tunnetatud maastikud jne. Kogu tervikuna annab kireva pildi luuletaja mentaalsest ruumist või koguni ühest lüürilisest autobiograafiast. Loomulikult puudub siin alusetu enesekeskne edevus.
Proosast kõlab Pille Õnnepalu luulega hästi kokku etenduskunstniku Kaja Kanni esikraamat „Eratee”. Tegelikult on selle teosega asjalood veidi keerulised, sest vältimatult tekib küsimus, mil määral on tegemist ilukirjandusega (tundub pigem blogimärkmete trükiversioonina või millena tahes, kes neid kunstnikke teab). Samas on raamatusse raiutud elu olmelise külje detailseid ülestähendusi võetud teistelgi puhkudel ausa ilukirjandusena, kuigi näiteks Tõnu Õnnepalu „Mandalaga” võrreldes pole Kaja Kann vaevunud üldse fiktsioonilisuse efekti loomise suunas pingutama. Taotluslik ehedus? Kuidagi on autor saavutanud selle, et tema argielu lihtne ja hästi olmekeskne, suhteliselt ilukõneta registreerimine on kukkunud välja ideeliselt sihikindla ja küpsena.

Mitte nii küps, aga siiski enam-vähem väärikalt omapärane on ka Robert Kurvitza romaanilaadne teos „Püha ja õudne lõhn”, mille aegruumilised trillerdused ja stilistilised väänded juhivad aga lugeja kaugele süžee lineaarsest hoomatavusest, kruvides alternatiivsuse külge keevitatud pinget üle lünkade ja läbipaistmatute lahenduste.

Siin mainitud teosed on kõik isemoodi huvitavad nähtused, mida tasub lähemalt vaadelda. Ent kuivõrd debüüdiauhind tunnistab raamatut, mitte autorit (Kallaste on avaldanud varasemalt pseudonüümi Siuts all 2000. aastal ka luulekogu „Öö” – toim.), siis žürii heauskses tõlgenduses ja ühisel kokkuleppel oli „Kogutud hetked” Helen Kallaste esimene ilukirjanduslik raamat, mis vääris debüüdiaasta parimaks nimetamist.

[1] Pärtna, Maarja 2013. Äär on kokkupuutepunkt. – Looming, nr 9, lk 1278.