Dihhotoomiatele üles ehitatud modernne maailmapilt soodustab lihtsustavat ja kategoriseerivat mõtlemist. Prantsuse filosoofi Bruno Latouri amodernne maailm on seevastu vohavalt hübriidne.

Bruno Latour
„Me pole kunagi olnud modernsed. Essee sümmeetrilisest antropoloogiast”
Tõlkinud Anti Saar, järelsõna Silver Rattasepp
Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014
279 lk

Harjumuspärasuse mugavus on ohtlik asi, pannes inimesed kergelt kordama tuttavaid, väljakujunenud vormeleid ja mõttemalle. Rutiin soodustab järjepidevust ja stabiilsust, stereotüübid ja klišeed väidetavalt ökonomiseerivad igapäevaelus funktsioneerimist – olgu, ei vaidle täielikult vastu, eks teatud juhtudel ja teatud piirini nii ongi. Kuigi mulle tundub, et mõne väljakujunenud (enamasti eksliku) stereotüübi lõhkumine pärast kohtumist tegelikkuse mitmekesisusega vajab lõppkokkuvõttes palju rohkem energiat kui lihtne avatud mõtlemine. Kui võtta endale hoopis algpostulaadiks tõdemus, et „kõik on tegelikult omal moel erinev, mitmekülgne ja nüansseeritud”, ei peaks vahest nii palju vaeva nägema (energiat raiskama), et iseendale konstrueeritud müüre maha murda. Niimoodi võiks hakata ökonomiseerimise väide (käibetõde) vaikselt mõranema, või vähemalt ei seisa ta absolutistlikul, ümberlükkamatul alusel. Sellist kerget kõigutamist on vahest eriti tarvis juhul, kui harjumuse jõud on lihtsalt nii veenvalt mugav – miks pingutada, kui hetkeolukorras on (endal) juba piisavalt hea olla, miks end vaevata, kui kõik põhimõtteliselt justkui töötab, mis sest et logiseb igast nurgast. On tõepoolest mõnus, kui maailm on lihtsalt-selgelt ära mõtestatud, kõik omale kohale kastidesse paigutatud – mis on mis, kes on kes, kes mõtleb kuidas, milline on see või teine nähtus, millised on ühe või teise „olemused” jne.

Õnneks leidub meie väikeses riigis kõrgetasemelisi tõlkijaid, kes vahendavad ja lähendavad teistsuguseid, värskendavaid perspektiive ja mõtlemisviise. Nõnda on Anti Saare produktiivsest tõlkesulest ilmunud järjekordne filosoofiline suurteos, teadus- ja tehnikauuringute ühe alusepanija, laiapõhjaliste antropoloogiliste uuringute korraldaja Bruno Latouri üks hinnatuimaid ja viidatuimaid tekste. Latouri tuntus põhineb ennekõike tema toimijavõrgustiku teoorial (actor-network theory), kuid kindlasti ka sellel, et ta on üks järjekindlaimaid vastuolulisi teisitimõtlejaid, kelle üks eesmärk on sisseharjunud käibetõdesid õõnestada ning harjumuspärasuste mugavust häirida. Enesestmõistetavused on Latourile pidevalt vastukarva, mistõttu ta keeldub kaasa mängimast läänemaailma domineeriva kõnerepertuaari, tõlgendava korrastusviisiga. Nagu öeldud järelsõnas, see raamat „toob esile need põhjused, miks ta ise ei ole modernne – ja seda ka ilma ühegi eesliiteta, olgu selleks post-, a-, järel- või eel-” (lk 262). Ega ka mitte anti-, nagu võiks pealkirjale pilku heites eeldada. „Me pole kunagi olnud modernsed” liigub kaugemale ja sügavamale, avab modernsuse mõiste ning jälgib, kuidas sajandite kestel kujunes välja üks erakordselt edukas maailma organiseerimise ja operatiivse ärakasutamise raamistik, mis aga lõpuks omaenda raskuse ja piiratuse all kõikuma ning lagunema hakkas. Kõige selle suhtes tunneb Latour sümpaatiat, sest see on olnud temagi igapäevaelu; aga kokkuvõttes tuleb lihtsalt selgeks saada oluline tõik, et too ainus kõikuv-lagunev asi ongi kõigest mõtteviis, mitte maailm või reaalsus ise, mis elab ja toimib oma mitmekesisuses täpselt sama edukalt, nagu ta on seda alati teinud.

Kindlasti hõlbustab Latouri lugemist-mõistmist viimase paari sajandi filosoofiate ja teaduste laiem taust, et tema erinevatest viidetest ning vihjetest selgemat aimu saada, kõiki neid (mitte alati just kõige paremini lahti seletatud) nüansse mõista. On hetki, kus Latour ilmselgelt eeldab, et lugeja on tema kirjeldatuga laias laastus kursis. Taolistele esseistlikele ökonomiseerimisprintsiipidele ning üksikutele prantsuspärastele lausemonstrumitele vaatamata kirjutab ta üldiselt aga ladusalt ja selgelt, vahel üsna humoorikalt. Järje peale jõudmisega saaksid kindlasti hakkama kõikvõimalike taustadega lugejad, kui vaid endas natuke järjepidevust ja jaksu leida. Ja käesolev essee on seda ettevõtmist kindlasti väärt, sest see puudutab meid kõiki, ka siin postsovetlikus Eestis – meid võib-olla isegi üsna konkreetselt, kuna kommunistlik maailmakord oli üks modernse konstitutsiooni lihvitud ning äärmuseni viidud variante.

Teenimatu lühiduse ja pealiskaudsusega raamatut kokku võttes oleks asjalood umbes nõnda: niinimetatud modernne mõtlemine (konstitutsioon) sai alguse umbes 17. sajandi keskpaiku, kui Robert Boyle tegeles teaduse (ja poliitikaga) ning Thomas Hobbes poliitika (ja teadusega). Nende kahe (ja nende jüngrite-järgijate) pikaajalise vaidluse käigus kujunesid välja tegelikult tänapäevani elujõuliselt kestvad mõisted ning teadusest ja ühiskonnast kõnelemise viisid (Boyle arendas teaduskeelt, Hobbes poliitilist sõnavara). Asjad maailmas lahutati vaikselt looduseks ja ühiskonnaks, ilmus välja dualistlik mõtlemine, olemised ja (metafüüsiline) Olemus, hiljem kaasnes lineaarne-progressiivne ajakogemine; mittepuhtaid nähtusi üritati selgitada fenomenide kaudu; lõpuks eraldus diskursus, kui 20. sajandi postmodernne filosoofia hakkas aduma, et midagi ikka ei tööta, perifeeriatega struktuur logiseb, ja lõi seepeale keskel paikneva kolmanda sfääri – keelemaailma –, mis mõlemat justkui ühendab-ühildab, mõjutab ja struktureerib. Ütleme, et tegelikult kulges kõik veidi mitmekülgsemalt, aga praegu pean paratamatult lihtsustama.

Tol kaugel 17. sajandi hetkel ei muudetud tegelikult mitte maailma, vaid seda, kuidas ümbritsevat mõtestada ja kirjeldada; uus mudel erines nn premodernsest monistlikust mõtlemisest, kus loodus ja ühiskond olid omavahel tihedalt seotud, mis tähendas, et muutus ühiskonna korras muudaks looduse korda (ja vastupidi). Võime, mis on mõistetavalt hirmutav, „sundides premodernseid aegade algusest ülimale ettevaatusele” (lk 76). Vaikselt ilmusid omale kohale meile harjumuspäraseks muutunud paarismõisted, nagu loodus ja ühiskond, objekt ja subjekt, inimlik ja mitteinimlik, keha ja vaim, globaalne ja lokaalne jne ad infinitum. Ja õudust, kui nüri järjekindlusega neist senini kinni hoitakse! Värske modernne raam muutis nähtused eraldatuks-lahutatuks ning avas maailmas kõikide võimaluste välja, milles loodus polnud enam ühiskonna tegutsemisega otseselt põimunud – monoliitsena kirjeldatud looduslikkust võis vabalt ära kasutada ning kusagil mujal (kõrgemal) seisva ühiskonna teenistusse rakendada. Liigne ühendatus tõkestas muudatusi, näiline distantseeritus/eraldatus viis aga vabastatud ja lõppematu vohamiseni. Ja milline plahvatuslik areng sellest välja kasvas, kui teadus sai võtta looduse, seda laboratooriumis jäljendada, taasluua ja isegi „parandada” (ökonomiseerida, efektiivsemaks muuta), oma eesmärkide nimel ekspluateerida. Seejuures hakati loodust mõistma just üksiku ja monoliitsena, mida üritavad kombata-kogeda pluraalsete vaadetega kultuurid – justnagu oleks olemas üks tuim olemus, millele vastanduvad erilised (representatsioonide) hulgad. Kõlab veidi absurdselt, seda enam, et mõistagi muutus Lääne arutlev juurdepääs just ainuõigeks ja „privilegeerituks”, universaalseks viisiks, millele kõik teised kultuurid ja ühiskonnad peaksid alluma. Pole kerge leida suhtumisi, mis oleksid rohkem ebasümmeetrilised.

Paljud tuntud teadlased, mõtlejad, filosoofid süvendasid ja arendasid (kehtestasid ja õigustasid) järgnevate sajandite käigus taolist äärmustesse eraldatust, kaevates kuristikku looduse ja ühiskonna vahel aina laiemaks. Kuna maailm pole aga „selgetesse” või „puhastesse” lahtritesse kategoriseeritav, vaid koosneb keerukatest, mitmekülgselt nüansseeritud elementidest, täideti äärmuste keskele loodud tühikut kõikvõimalike vaheetappidega. Paradoksaalsel kombel soodustaski lahutamine nende nn hübriidide vohamist, mis omakorda aitas kaasa kõikvõimalike uute (uurimis)valdkondade paljunemisele, sest kõik uued ning erinevad hübriidsed vaheetapid pidid puhastustöö läbima ehk need tuli taas kord ära liigitada, taandada keerulised nähtused ühele või teisele absoluutsele kategooriale. Vaheala täitvad nähtused on Latouri järgi niisiis hübriidid või kvaasiobjektid, mis hõlmavad tegelikult kõiki kategooriaid, nad on tegelikud nagu loodus, jutustatud nagu diskursus, kollektiivsed nagu ühiskond, eksistentsiaalsed nagu olemine. Kui eemalduda vaikselt lihtsustavast ja lahterdavast mõtlemisest, hakkab paistma, et tegelikult kuulubki kõik just sinna keskele, ning äärmustesse jääb vaid tühjus. Meie maailma tervik on vohavalt hübriidne-võrgustikuline ning oli tarvis 20. sajandi kiireid ja tormilisi sündmusi, et seda tõika lõpuks dramaatiliselt esile tuua – modernse mõtteviisiga harjunud Lääne ühiskond sattus hätta; jäik ja inertselt kulgev, stagneeruma hakanud mugav kirjeldusviis ei suutnud aina keerukamalt ilmneva maailmaga kaasa tulla. Eriti kui mitmed pealtnäha edukaks (või idealistlikuks) arendatud modernsuse süsteemid osutusid üüratuteks, et mitte öelda vägivaldseteks läbikukkumisteks. Või kui ilmusid seniolematud nähtused, mis keeldusid väga selgelt kindlatesse karpidesse paigutumast – mõelge kas või globaalse soojenemise või Latouri kasutatud osooniaugu näite peale. Kas osooniauk on looduslik või ühiskondlik?

Heitunud, kibestunud ja iroonilist reaktsiooni modernse kõnerepertuaari piiratusele võibki põhimõtteliselt nimetada postmodernismiks. Latour seda muide kuigivõrd ei salli, kuid leiab sellest mitmeid olulisi ja määravaid analüütilisi võtteid, mida oleks mõistlik tema pakutud amodernse suhtumisega ühildada erinevalt antimodernismist (tegelikkuses puhtmodernne mõtlemine, mis põhimõtteliselt eitab iseennast ning pürgib mingi kadunud mineviku taastamise poole), mis ei paku lihtsalt mitte midagi. Postmodernism on nagu appikarje, meeleheide, kui totaalselt käituv modernne mõtestav raamistik laguneb, ei suuda oma lubadusi täita, ei suuda maailma katta, seega kaotab aeglaselt oma väidetavat võimekust ja üleolekut. Postmodernism on Latourile sümptom, mitte värske lahendus. Postmodernism elab selle modernse konstitutsiooni all, kuid ei usu enam garantiidesse, mida pakutakse. Postmodernistlik kriitika tunnetab end kõndivat värisevatel jalgadel, kuid sellele vaatamata ei oska ta teha muud kui kriitikat jätkata, uskumata ise selle põhialustesse. Postmodernism on pettunud ratsionalism, võimetu jaotama ajastuid ja mäletama oma minevikku, kuna aja kulgemise tunnetamine on muudetud lineaarseks-progressiivseks teineteisest äralõigatud (tehnoloogiliste) „revolutsiooniliste sündmuste” jadaks. Isiklikult ei suuda ma postmodernismi modernismist paremaks ega halvemaks pidada (ehkki Latour tõepoolest nii hellitav pole) – see oleks ju vaid modernism, mis avastas end ummikust ning suudab seda peaaegu, kuid mitte päriselt, endale tunnistada. Teadmata siiski, mida teha, heitleb ta huupi ning annab lõpuks alla.
Postmodernism on jõuetus ühe absurdsuse ees, mille me ise tõstsime ületamatuks, erakordseks, totaalseks. Sellise mõtestamise puhul ei mõistaks ometigi hukka, vaid tunneks kaasa.

Latouri lähtepunkt pärineb suuresti antropoloogiast, mille esindajad arendasid aegamisi välja avatud ja jõulise viisi kollektiivide käitumise mitmekülgseks kirjeldamiseks. Tema etteheide peitub ennekõike aga selles, et kuigi antropoloogia keskendus premodernsete ühiskondade juures nende maailmatunnetuse totaalsusele, siis modernsesse maailma tagasi jõudes hakati oma uurimisvaldkondi kitsendama, valima kõigest üksikuid tahke siit või sealt, selle asemel et üritada hõlmata meie igapäevase modernse maailma kogu keerukat tervikut. Raske ülesanne või väljakutse see ju on, mis aga just seetõttu tulekski ette võtta. Latouri amodernne konstitutsioon või programm ise on suhteliselt helge – tuleb vaid aru anda, et me tõesti pole kunagi olnud modernsed, see sajandite eest leiutatud üksik struktureerimisviis ei ole absoluutne, kõikehõlmav ega ületamatult korrektne. Mittemodernne või amodernne on sündinud, kui taibata, et korrastusviis ei determineeri maailma, vaid maailm on jätkuvalt sama tegelik ja mitmuslik, ning elu pole kunagi käitunud ainult ja üksnes nõnda, nagu seda üritatakse ühe harjumuspärase süsteemi järgi raamistada. Latour ei propageeri tagasiminekut kuhugi minevikuaega, premodernismi – keegi meist ei saa olnut unustada või kõrvale heita, vaid sellega tuleb toime tulla. Raamatu lõpus, peatükis „Ümberjaotamine”, üritabki ta kirjeldada uut mittemodernset konstitutsiooni, kus võetakse kõikide varasemate repertuaaride parimad ja edukamad elemendid, nn garantiid, ning heidetakse kõrvale piirangud, mis takistavad hübriidide ja kollektiivide tegutsemise korrektset mõistmist. Modernsus paigutuks nüüd risoomi, ühe objektina teiste seas, oma algpõhjuste, arengu ja ajalooga; modernsus saaks laiendatuks ja avatuks ning selle lineaarne piiratus muutuks ruumiliseks ja võrgustikuliseks.

Paratamatult on eelnev üsna pealiskaudne mõistmisüritus umbes 250-leheküljelise essee puhul, eriti juhul, kui raamatul on järelsõna, mis Latouri tausta ja filosoofiat pikemalt ja asjakohasemalt selgitab. „Ta on aktualist, „lameontoloog”, kelle jaoks iga asi, nähtus või olemine, olgu inimlik või mitte, eksisteerib omaette jõuna, mis – pangu ta vastu ja olgu tugev, või olgu ta nõrk ja mõjutatav – on siiski eraldiseisev ja iseendas küllaldane.” (lk 263) Oluliseks saavad kollektiivide konstrueerimise skaalad ning nende võrgustike elujõulisus sõltub hoopis liidete vastupidavusest ja tugevusest, mitte mingist ebamäärasest olemuslikust tõest ja valest. Ja oma mittemodernsuse konstitutsioonis ei paku Latour tegelikult välja midagi revolutsioonilist (sest revolutsioon on modernse mõtlemise jäänuk), ei mingit murrangut ja lõhkumist, vaid avardamist, silmade avamist.

Mulle tundub, et mittemodernset mõttelaadi leidub meie ümber praegugi rohkem, kui võiks pealtnäha arvata – ja Latourist eraldiseisvalt arenenuna. Mõttekaaslasi leidub igal pool. Näiteks ehk ajuti pead tõstev vastureaktsioon kõrgharidussüsteemi konveiermeetodile, mille eesmärk on toota nišispetsialiste, selle asemel et harida laia silmavaate ja mitmekülgsete oskustega kodanikke. Ülikooli kandev tuumik sooviks pigem säilitada universitas’e klassikalist tähendust, avatud ja mitmekesist mõtlemist, mitte järgida bürokraatide arusaamatuid ettekirjutusi. Või näiteks kõikvõimalikud pluralismile ja interdistsiplinaarsusele üles kutsuvad projektid või konverentsid, valdkondadevahelised ühisüritused (humanitaaria „taaskohtub” loodusteadustega) vms. Tõsi, neid pole üleliia palju ja need ei pruugi alati ning koheselt töötada. Kahjuks pole nõnda, et paneks aga teadlased ja kunstnikud ühte ruumi kokku ning kohemaid ilmneb koostöö ja mõni värskendav murranguline tulemus. Harjumuse jõud on ometigi tugev ning inimlik uhkus tekitab konflikte, hõõrdumisi, kiibitsemist; erinevad valdkonnad (või nende esindajad) peavad end teistest paremaks/õigemaks, kuna just sellist eraldatust ja ühismõõdutust on modernne mõtlemine kõigile aastasadu sisendanud. Ja sarnaseid ilminguid leidub teisigi.

Minu tegelik soovitus kõigile oleks lugeda läbi järelsõna ning seejärel kogu raamat ise (või vastupidi). Arvan lausa, et käesolev teos sobiks eriti hästi tudengite kohustusliku kirjanduse sekka. Kas või puhtalt selleks, et oleks näha, kuidas on võimalik mõelda teisiti, harjumuspärasustest ja käibetõdedest väljaspool, ja mitte nooruslikult mäsleva teisitiolemise võtmes, vaid läbimõeldud ja produktiivsel eesmärgil. Kas Latouri pakutud võttestik on praktiliselt rakendatav, see jäägu igaühe enda harjutada. Eriti peaks „Me pole kunagi olnud modernsed” olema nõutav lugemisvara neile, kel tahtmist avalikus ruumis sõna võtta, sest kui leidub eesmärk maailma toimimist kommenteerida, võiks ju teada võimalikult hästi, millega üldse tegemist on. Ent kellel käesolevat esseed pole riiulist kohemaid võtta, siis Latouri värskele suurteosele „Uurimus olemise laadidest: modernsete antropoloogia” („An Inquiry into Modes of Existence: An Anthropology of the Moderns”) pääseb juurde hõlpsalt, kui vaadata aadressi modesofexistence.org, kust leiab täismahus kogu raamatu, lisaks põhjaliku ristviidatud glossaari, indeksi, viiteid teistele Latouri artiklitele jpm. Kõigile avatud uurimisplatvorm töötab just nii, nagu Latour kirjeldab uut mõtlemist: „…kollektiivselt ja võrgupõhiselt, nagu ongi kohane” (lk 277).