Oscarite gala märgib filmimaailma majandusaasta lõppu. Ameerika Filmikunsti ja –teaduste Akadeemia liikmed revideerivad möödunud aasta vilju ja jagavad viimase 12 kuu parimatest parimatele filmidele välja auhindu. Ükski õlekõrs ei jää haaramata või film vaatamata, püüdes tabada tõelisi meistriteoseid.

Või vähemalt nii tahetakse inimesi arvama panna. Reaalsus on aga see, et Oscarite hääletusel osalevad peamiselt vanad valged inimesed, kes kulutavad suurema osa oma ajast, tehes juhuotsi filmides nagu „Paranormal Transformers V: The Bloodening” (juhuks, kui hakkate seda juba kusagilt otsima, mainin, et seda filmi tegelikult ei eksisteeri) ja autasustavad „kvaliteetfilme”, et enda üle rõõmu tunda ning muidugi ka veeta õhtut, kus saavad endale veel õlale patsutada ning erinevatel peenetel pidudel häbematult purju juua.

Ma ei püüa mitte viivukski väita, et selles kõiges oleks midagi valesti.

Nii möödapääsmatud kui Oscarid ka poleks, on ka vältimatu, et ajakirjanikud, mina ise kaasaarvatud, koostavad kandidaatidest nimekirju, et ka ise reipalt särast ja glamuurist osa saada, ilma, et peaks vaevuma ise päriselt tüütule tseremooniale kohale minema.

Vaatame siis selle aasta Parima filmi nominente, millest lõviosa põhinevad tõsielulistel lugudel (mis on hääletajate puhul kindla peale minek, kuna tõestab kino olulisust päriselu seisukohalt).

„Ameerika afäär”

Pööraseim petuskeem, mis selle linateosega kaasas käib, ei ole sugugi mitte see, mille ainetel film loodud on. Kõige suuremad aferistid on hoopis filmitegijad, kes veensid inimesi, et see on suurepärane film – kuigi see seda tegelikult ei ole. Loomulikult pakub film meelelahutust ja lihtsasti tarbitavat lõbu, aga kui nõmedate riiete selga panemine, õllekõht ja vähesed juuksed on eduvalemiks, siis on mul kõik võimalused saada parimaks näitlejaks, keda iial nähtud. Vähetõenäoline, et see parimaks filmiks valitakse, aga soovitan hoida silma peal Jennifer Lawrence’il parima naiskõrvalosatäitja kategoorias, kes kogu palagani käigus arvatavasti ka vannub Ameerika riigitelevisioonis.

„Kapten Phillips”

Kahtlemata on tegu väärtfilmiga, režissöör Paul Greengrass suudab luua ekraanil nii võrratu pingestatuse, et pärast vaatamist tahaks kohe massööri juurde minna, aga sellel filmil pole siiski mingit võidulootust. Sellegipoolest on näitleja Barkhad Abdi lugu midagi sellist, mida Oscari žürii armastab. Sündinud Mogdishus, Somaalias, töötas Abdi enne oma filmidebüüti Tom Hanksi kõrval – pagana hästi mängides –, limusiinijuhi ja DJ-na. Tundub, et tal on päris hea šanss lahkuda galalt parima meeskõrvalosa auhinnaga.

„Elujanu”

Tõeliselt siiras ja heade näitlejatöödega linateos, mis saab kindlasti ohtralt kiitust, aga keegi ei lähe nii kaugele, et annaks sellele mõne autasu. Kui nad just ei taha pärjata Matthew McConaughey’d parima meespeaosatäitja preemiaga, püstitamaks viimast verstaposti tema teekonnal pilves, bongot taguvast narrist oivalise näitlejani.

„Gravitatsioon”

See film lihtsalt peab olema favoriidina kaalukausil, kuna esindab kõike, mida inimesed tahavad Hollywoodi puhul heaks pidada. See on kassahitt kõigi eriefektidega ja kõrgetasemeline draama, mis võtab end sealjuures väga tõsiselt, nii et Ameerika filmitööstusel pole lootustki linateost kergemeelseks tembeldada. Sandra Bullock võib saada parima naispeaosa tiitli, kuna oli filmi ainus edasiviiv jõud — mis on dünaamiliste ja läbimurdavate rollide juures, mida naised uuendusmeelses Hollywoodis ikka saavad (märkus: see on sarkastiliselt öeldud), haruldus omaette.

„Temake”

Spike Jonze’i film, kus üks mees armub operatsioonisüsteemi, on nutikas, leidlik ja emotsionaalselt puudutav ning kaunilt nüansseeritud film, kus Kubricku tehniline futurism on segatud tunnete sügavusega. See ei võida kindlasti ühtegi auhinda.

„Nebraska”

Kuigi filmis mängib terve trobikond näitlejaid (teiste seas Bruce Dern ja Stacey Keach), kelle võrratud etteasted võivad teenida neile lisakrediiti enne oma pikale ja viljakale karjäärile lõplikult punkti panemist, on see üks järjekordne madalat profiili hoidev film, mis leiab arvatavasti kõvasti ülistamist, aga väga vähe ametlikku tunnustust. Kui aga June Squibb ei võida parimat naiskõrvalosa auhinda, peaks ta keset tseremooniat lihtsalt püsti tõusma ja Akadeemiale näitama, mis neil kahe silma vahele on jäänud (ja ka see peab pärale jõudma, et seda filmi lihtsalt peab nägema).

„Philomena”

Uus aasta ja järjekordne Oscari nominatsioon Judi Denchile. Selle aasta kõige britilikum film (kuigi ka „Gravitatsioon” on selle sama sildi omandanud), mis siis, et see on umbes sama inglaslik kui see, et ma kutsuks teid tagasihoidlikult enda poole „inglise” õhtusöögile burgereid, friikaid ja õunapirukat sööma ning Coca-Colat jooma. Käesolevale linateosele on iseloomulikud diskreetsus ja peenetundeline huumor, mida enamik inimesi seostavad just Ühendkunigriikide kinoga. Pidage silmas aga Steve Cooganit, kes on üha enam tõestanud, et tema oskused on paremad kui ainult (sageli suurepäraste) komöödiakarakterite mängimine. Äkki antakse talle ja kaasstsenaristile Jeff Pope’ile parima mugandatud käsikirja preemia.

„12 aastat orjana”

Nii mõnegi ajalehe veerul üpris halastamatult tituleeritud kui „White Guilt: The Movie”, on just Steve McQueeni viimane film see imelik monstrum, mis on Akadeemiale eriti südamesse pugenud. Tegemist on hunnitu filmiga, mis on täis suurepärast näitlejatööd ja edastab võimsa loo. Sellest hoolimata on seda äärmiselt raske vaadata ja filmist nauditavat elamust saada. Ma arvan, et kui see film parima filmi Oscarit ei saa, siis napsab selle endale „Gravitatsioon”.

„Wall Streeti hunt”

Martin Scorsese on juba saanud oma Oscari pärast läbikukkumist 1990. aastal, mil „Omad poisid” („Goodfellas”) kaotas filmile „Tantsib koos huntidega” — miski, mida ma ei suuda senini päriselt uskuda. Tema vastuolusid käsitlev film tekitab lahkarvamusi kindlasti ka häälte jagamisel. Siiski, kuna Scorsesele ja DiCapriole ei oleks Oscareid enam üldsegi tarvis, oleks põnev näha, kui Jonah Hill saaks heakskiitva noogutuse parima meeskõrvalosatäitja preemia näol, kuivõrd ta esitaks kindlasti ka tõeliselt humoorika kõne.

Stsenarist William Goldmanilt pärineb kuulus tsitaat Hollywoodi kohta: „Keegi ei tea mitte midagi” ja see on selgemaist selgem just Oscarite puhul. Kuigi pole kahtluski, et ma panin kõigi oma ennustustega mööda ja saame rõõmsalt oodata maitsekat galat, kus ainult parimad ja kõige silmapaistvamad filmid võidavad (silmapööritus), seisneb pool lõbust just püüdes ära arvata, kes sellel aastal võidavad. Lõppude lõpuks läheb pidu edasi ja võitjad saavad koju naasta, hoides kramplikult kinni oma kuldkujukestest. Ülejäänud Hollywoodi seltskond ärkab järgmisel hommikul lihtsalt jõleda pohmelliga ja asub peagi oma järgmise filmi — „Paranormal Transformers VI: seekord on see palju isiklikum lugu kui eelmisel korral” — kallale.

Laurence Boyce on briti päritolu filmikriitik, kes elab Tallinnas. Teda pole kunagi Oscarite galale kutsutud. Ta ei ole sellepärast kibestunud. Ausõna.

Teksti tõlkis Emilie Toomela.