Müürilehe noorte filmikriitikute konkursi 2. koht.

„La vie d’Adèle – Chapitres 1 et 2” (2013, Prantsusmaa koostööfilm). Režissöör Abdellatif Kechiche, stsenaristid Abdellatif Kechiche, Ghalia Lacroix ja Julie Maroh, osades Léa Seydoux, Adèle Exarchopoulos, Salim Kechiouche jt. 179 min.

Keda valdab tunne, et ta ei soovi vaadata kolmetunnist prantsuse lesbidraamat, peaks kiiremas korras meelt muutma, et mitte jääda ilma ühe 2013. aasta ilusaima linaloo nägemise rõõmust. Loen parajasti enda lõbustamiseks populaarse triloogia „Viiskümmend halli varjundit” teist raamatut ning olen päris usin Hollywoodi romantiliste komöödiate vaataja, seega tean suurepäraselt, kuidas labaste filmide ja romaanidega üritatakse maha müüa ideed suhkrusest armastusest, mis kestab igavesti ja on kõikevõitev. Vaataja ei pea olema üdini naiivne, et tunda rõõmu, kui tema südant kiiritatakse kergete võltsidüllidega, ja ega selles ju midagi halba olegi, eriti kui see paneb rohkem väärtustama õrnalt särisevaid filme, nagu Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa võitnud „Adèle’i elu”, kus armastus on purunemisohtlik ja loomulik ning iga suudlus või puudutus kahe armastaja vahel nagu pehme pintslitõmme mööda hinge pinda.

Abdellatif Kechiche’i pika mängufilmi puhul on tekitanud palju kõmu seksistseenid (põhiliselt muidugi Ühendriikides), millest aeganõudvaima filmimiseks kulus tervenisti kümme päeva. Jah, on tõesti seksistseenid, aga need on ausad ja tarvilik osa süžeest ning peategelase tarmukast õitsengust (umbes nagu ülemöödunud aastal „The Sessionsi” puhul). Selle järgi, kuidas ja kust tüdrukud teineteist puudutavad, saab nende kohta nii mõndagi teada, mis on omaette tõestus pikkade erootiliste episoodide tarvilikkusest. Eddie Murphy naljatles oma koomikuaastail ikka, kuidas armatsemist tegelikult ei eksisteeri ja on hoopis keppimine. „Adèle’i elu” Emma ja Adèle siiski armatsevad ja mitte ainult magamistoas. Kuna Adèle Exarchopoulose ja Léa Seydoux’ kehastatud karakterid on filmis suurepäraselt sünkroonis, on neil luksus teha seda läbi vastastikuse sädemepildumise kõikjal – klubides, tänaval ja pargis. Taustamuusikast hoidumine ja filmimiseks kasutatud väikese Canon C300 kaameraga näitlejate lähedal püsimine muudab linateose väga vahetuks, intiimseks ja tooreks.

Samas tähendab küllaltki tavapärase tehnika kasutamine seda, et režiitöö mõistes pole muidu nägusal filmil eriti isikupära. Suurema osa tööst teevad niikuinii ära näitlejad, nii et Kechiche (kellel õnnestus pärast filmi valmimist osatäitjatega korralikult tülli minna) võinuks endapoolse panusena veidi pompoossemaid lahendusi proovida. Soderberghi „Behind the Candelabra” kõrval on soojalt sisisev „Adèle’i elu” teine selle aasta tõeliselt meeldejääv gei-film, voolujooneline suurteos seksuaalsusest ja armastusest. Võib-olla tunduvadki Hollywoodi läilad muinasjutufilmid just selle pärast võltsid, et need justkui keelduvad tunnistamast, et kõik vananevad ja arenevad ning minetavad noorusliku ilu. Enamasti ei märkagi, kui hapraks see võib muuta aegamööda meid ja olukordi, milles oleme. Aga ma ei pane pahaks, et Gerard Butleri ja teiste mängitud kujudel selliseid muresid pole.