Istume Von Krahli teatri uue trupiga sauna eesruumis ja arutame pühapäevamaa igatsuse, mullistumise, infantiilsuse, infomere ja loomingulise vabaduse üle. Tere!

Von Krahli teatri identiteedi värskendamise teekond on viimase paari aasta jooksul avalikkuses nii mõnelgi korral küsimusi üles keerutanud: on ta siis Krahl või Jaik; mis majas tegutsetakse; kes, kuidas ja millise eetosega? Ligi 30 aastat Krahli teatri koduks olnud Rataskaevu tänava majas peetakse nüüd hoopis karaokebaari. Telliskivi Loomelinnaku hoonel, mida tunti varem Vaba Lavana, terendab käesolevast sügisest aga suur Von Krahli teatri silt ning 11. septembril peeti seal maha ka korralik avapidu, millega rahvale oma olemasolust selgesti kuulda anti. 

Von Krahli teatri uus hooaeg on värske nii maja, teatrijuhi Jaak Printsi, kunstilise juhi Juhan Ulfsaki kui ka trupi poolest, kelle esimene lavastus ,,Jussikese 7 sõpra” nägi ilmavalgust 19. oktoobril. Ongi paslik hetk kohtuda Krahli uue trupiga, kelle ridadesse kuuluvad Markus Auling, Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Herman Pihlak, Liisa Saaremäel, Edgar Vunš ja Kristel Zimmer.

Kohtume pühapäeval, päev pärast „Jussikese 7 sõbra” esietendust. Markus kirjutab, et saagem kokku, nagu puhkepäevale kohane, Hermani juures saunas, võtku me Sillega rätikud kaasa. Kohapeal selgub, et Herman ei teadnud aga saunaplaanist midagi, ja istume leiliruumi asemel hoopis sauna eeskojas. Laual on eilsest esikapeost üle jäänud piraadikrõpse, Milka küpsiseid ja kassitoitu. 

Kas mäletate oma esimest kohtumist Silvi Väljali „Jussikese seitsme sõbraga”?

„Minu meelest oli see kohustuslik kirjandus, ma ei tea, kas siiani on, aga mina lugesin ikka esimeses klassis seda,” vastab Liisa. Kristel mäletab lugemispäevikusse joonistatud lustlikku pilti pühapäevamaast, käevangus tantsivatest nädalapäevadest. „Jussike” tundub olevat lugu, mis elab mitme põlvkonna eestlaste alateadvuses ja ega täpselt ei oskagi öelda, millal või kus viimati raamat kätte sai võetud. Iga õige Nõukogude aja võsuke teab, et ​​esmaspäeval tehakse heina, teisipäeval ehitatakse lasteaeda, kolmapäeval aetakse väikest vissikest karja juurde, neljapäeval rohitakse peenart, reedel pestakse pesu, laupäeval koristatakse tube, klopitakse vaipu, kantakse saunaahju jaoks puid ja pühapäeval… „No moraal on ikkagi päris ühene: tööd tuleb teha! Kui alguses igatses Jussike pühapäevamaad, kus saaks ainult puhata ja mängida, siis lõpuks mõistab ta, et tegelikult on töötamine ju ka päris tore! Töö ja puhkus põimuvad ühte ning loovad harmooniat,” sõnab Edgar. 

Kõrvutate lavastuses raamatut Huxley „Hea uue ilmaga”. Kuidas see paralleel tekkis?

Markus meenutab, et esmalt hakkas trupp tegelema küsimusega pühapäevamaast: mis olukorras on kõik hästi? Sellega seostus kohe „Hea uus ilm” ja seega loeti teos kõik koos läbi. Sealt tekkis lavastusse düstoopia või antiutoopia tasand. Edgar loetleb proovisaalist läbi käinud kirjandust: Goldingi „Kärbeste jumal”, Zamjatini „Meie”, Orwelli „1984”, Bradbury „Marsi kroonikad”. Nancy Huston, Lauri Räpp, Mati Unt. „Huxley jäi selle kõige sees siiski keskseks, nii oma satiirilise kirjutamisstiili, tegevustiku, maailmakirjelduse kui ka -taju poolest. Tundus, et Huxley ja Jussike on piisavalt jabur kooslus, et seda proovida,” lisab ta.

Aga rääkige sellest pühapäevamaast. Mida see „kõik on hästi” teie jaoks tähendab?

„Arutasime pikalt küsimuse üle, et kus siis kõik hästi on… Üks vastus, millega me kõik mingil määral nõus olime: lapsepõlves. Värvid olid eredamad ja elu helgem. Käisime protsessi jooksul ka Telliskivi mänguväljakul vaatlemas, kuidas lapsed mängivad. Kui laps kukkus kiige pealt maha ja hakkas nutma, siis emme võttis ta sülle, kussutas ja ütles, et kõik on hästi. Aga ühel hetkel kaob emme ju paratamatult ära ja seega tuleb õppida end iseseisvalt kussutama. Kinnitame endale, et kõik on hästi, ja ajame seejärel oma rida edasi. Kui jääda lõputult põdema seda valu või kannatust, mida on siin maailmas nii palju ja mida me ei saa muuta, siis jooksedki ummikusse. Küsimus on aga selles, kuidas selle enda kussutamise sees mitte ümbritsevat olu ignoreerida,” räägib Markus. 

„KÕIK ON HÄSTI”

„KÕIK ON HÄSTI”

„KÕIK ON HÄSTI”

Liisa ütleb, et selles lauses avaldub mingisugune seletamatu potentsiaal: „See väide ei ole ju tõsi, aga raske on täpselt öelda, kui kaugel see tõest on.” „Mida rohkem seda korrata, seda haigemaks ja hüsteerilisemaks see muutub,” lisavad teised. „Lause „kõik on hästi” kõlab tavaliselt siis, kui kõik ei ole hästi – ja mida hullem asi on, seda rohkem seda korratakse. Või kui kõik ongi päriselt hästi ja ütled, et „kõik on hästi”, siis tekib imelik tunne, et… kuidas nüüd siis kõik hästi on?” räägivad Kristel ja Edgar. 

Herman arvab, et ega seda lauset polegi vist võimalik läbinisti uskuda. See on pigem miski, mida endale öelda, kui on tunne, et lagi kukub viiest eri suunast pähe. „Sest muud võimalust lihtsalt ei ole! Või noh, on – kaos või surm.” Pühapäevamaad kirjeldatakse omamoodi destillaadina kõigist endale öeldavatest asjadest, mis kuidagi elus edasi aitavad. Igaüks loob oma isiklikku pühapäeva, turvamustrit, et elada täpselt nii hästi, nagu parasjagu võimalik. Pühapäev on turvaline, mugav, meeldiv, stabiilne ja puhas paik. Pühapäevamaal ei ole tee peal liiga palju porilompe. Pühapäevamaal on teekond koju rutiinne, sirge ja tore. Igaühel omad turvaparameetrid. 

Kristel mõtiskleb, et mis sinna pühapäevamaa mulli sisse kõik ära mahub, kui veniv see värk on? Kui suureks saab mulli puhuda ja seejuures endiselt väita, et „kõik on hästi”? Herman lisab, et „pühapäevamaa mulli sees toimub ju ka inimeste ja nende maailmavaadetele omaste heaoludefinitsioonide põrkumine”. Pühapäevane mullivannimaailm on individuaalsete mullistumiste altar – elu kulgeb oma isiklikus mugavuses ja kuut ülejäänut päeva ei eksisteeri.

Aga kes see kole krõll seal „Jussikese” plakatil on?

„See on päike,” vastab trupp. 

Kas see mullistumine, mida kirjeldasite, seostub mingil moel ka infantiilsusega?

„Küllap ikka. Protsessi alguses püüdsime kaardistada, mis meid häirib, mis on meie põhiline probleem, ja jõudsime mõtteni, et äkki asi ongi selles, et kõik on liiga hästi?” küsib Markus. Ta jätkab: „Oleme veetnud oma elu väga soodsates ja heades tingimustes ning kui mingit konkreetset suurt raskust pole olnud, siis ongi väga lihtne sellega ära harjuda, seda iseenesestmõistetavalt võtta. Selle pinnalt on ka infantiilsus kerge tulema.”

Jah, võib-olla see mullistumine ja ka teatav infantiilsus ongi täiesti loomulik reaktsioon sellele aina keerulisemaks muutuvale maailmale… Infot on nii palju ja raske on fookust hoida. Olemine läheb aina hektilisemaks.

„Aga meie kui 90ndatel ja 00ndatel sündinud olemegi esimesed, kes infomerre visati, ja meil ei ole veel tööriistu, et selles orienteeruda,” mõtiskleb Kristel. „Küllap meil on põlvkonnana küljes kerge infoühiskonna ülemineku märk. Varem oli piiratud hulk kanaleid ja infot, olid oma MP3-d, millest aasta aega nelja laulu kuulata, ja nüüd on ühtäkki kõik kättesaadav. See tekitab tunde, et on hoomamatult palju asju, mida ma ei tea. Võib tekkida terav süütunne, et kuidas ma siis seda ja toda kunstnikku või ajaloosündmust ei tea; kuidas ma ei tea, et eile juhtus vot see seal Mehhiko poliitikas?” 

Markus jätkab: „Süvenemist on vähe, aga samas standardid endale on kõrged. Pidevalt on tunne, et lugemus ei ole piisav, tahaks ja peaks rohkem teadma. Huvitav tunne on võtta see aeg ja süveneda kas mingisse teemasse või raamatusse… See ongi muutunud mingiks… ma ei tea… luksuseks? Pühapäevategevuseks. See on muutunud ka omamoodi mässuks, et raisk, loengi terve päeva seda raamatut ja mul ongi hetkeks jumala suva, mis toimub Mehhiko poliitikas.”

Kas käsitlesite prooviprotsessi jooksul ka terminit „toxic positivity”? 

Kristina ja Markus kirjeldavad, kuidas protsessi käigus kujunes välja harjutus, anonüümsete positiivlaste ring, koosolek, millest sai alguse lavastuse põhistruktuur. Kuus inimest saavad kokku, neil on vaja langetada otsuseid, lahendada probleeme… Kuid probleemid on tundlik teema. Oma sõnu tuleb valida hoolikalt, muidu võib keegi haavuda – ja kui keegi haavub, pole ruumis enam kõik hästi. Kas on võimalik lahendada probleeme absoluutse sallivuse ja mõistmisega? Kas on võimalik öelda midagi olulist nii, et keegi ruumis sellest ära ei kohkuks?

Alustatud ettevõtmised hakkavad sujuma ja palju rõõmu valmistama. Oleme lõbusas meeleolus ja soovime sõpradega midagi põnevat korda saata. Me oleme tavalisest enesekindlamad või hoopis lahkes meeleolus. Avastame eneses uut tegutsemistahet ja enesekindlust. Ei ole probleeme, on ainult lahendused!

Niisugusena pandi kirja pühapäevamaa põhikiri, mille peamine klausel on Kristina sõnul see, et igaühel oleks nii isiklikult kui ka ühiselt kõik hästi. Herman lisab, et düstoopiliseks muutub olukord lõpuks põhjusel, et selline ruum, kus kõigi arvates valitseks pidev katkematu heaolu, lihtsalt ei olegi võimalik. „Pühapäevamaa võib kujuneda relvaks, mille abiga ignoreerida kõike ebameeldivat, mis sulle ei meeldi ega sobi, tehes seda naeratusega,” ütleb Karl ja nendib: „Näen seda ka laiemalt ühiskonnas. Õnneks me ei ela ruumis, kus oleksid lubatud väga negatiivsed väljaütlemised või tunded. Need jäetakse pigem kõrvale. Aga kui negatiivsus jälle täiesti ära tühistada, jääda kinni sellesse ühte positiivsesse poolusesse, siis see miinusmärk miskipärast võimendub seal allhoovuses. On vaja tasakaalu – et tunda ära head, peab miski ka halb olema. Kui kõik on hästi, ei ole lõpuks miski hästi.”

„Tundub, et sellist kokku lepitud õnne on väga palju,” lisab Kristina. Mida see Huxley peategelane siis ikkagi ihkab? Olla õnnelik, nii nagu tema on, mitte nii nagu kõik teised on. Igapäevaelu romantiseerimise laine kuulutab õnnelikkust, mis seisneb pisikeste argitegevuste pühitsemises. Öeldakse, et ole kena ja võta see hetk, et nõudepesumasina täitmisel kõik detailid ning liigutused tähenduslikuks muuta, neis graatsiat ja ilu leida. Koori teadlike liigutustega kilest lahti ideaalne nõudepesutablett ja imetle seda. „Aga see ei ole minu õnn!” ütleb Edgar. Kristeli arvates peaks see ülefetišeeritud rituaalsus veidi tagasi tõmbama, pisitegevused taas rahulikuks ja normaalseks argielu osaks põimuma.

Aga mis teis sellist head korralikku pühapäevatunnet tekitab?

„Ma olen avastanud, et hea pühapäeva tunnet tekitab viimasel ajal see, kui mingid asjad saavad lõpuni tehtud. See on päris huvitav,” vastab Karl. Kuivõrd teatritöös sellist lõpetatust eriti tihti ei koge, siis majapidamistööd ja koristamised loovad tema sõnul hetkeks tervikuks koondumise tunnet. Edgar korrastab asju. Enamasti toas. Täiesti suvalisi asju. Paneb neid joone järgi. See olevat vägagi reaalse mõjuga – kaosest saab kord. Markus aga saagis täna mingit pulka: „No ülihea! Ja kukubki see tükk ära ja ma näen seda kukkumas, oi kui mõnus tunne.”

Kristel veetis ühe suvise pühapäeva pärastlõuna Nõo bussipeatuses. Ette sõitis omnibuss ja ütles: „Tere, Kristel!” „Tere, omnibuss,” vastas Kristel. Siis ta istus ja vaatas, kuidas ühed inimesed bussi pealt maha tulid ning teised omakorda bussi peale said. Istus seal ja valvas, et neil oleks kõik hästi. „Veidi nagu ÜKT – vot lähed ja valvad.” Mitte järelevalveühiskond, vaid valvamisühiskond. 

Milliste omadussõnadega te end trupina kirjeldaksite?

„Kollane. Noor. Keskmisest pikem – Edgar neutraliseerib! Uudishimulik trupp oleme küll! Nõudlik. Oskame trükitähti. Saame omavahel läbi.” Kristel jätkab: „Meis avalduvad individuaalsete omapärade reljeefid, mis põrkuvad, aga loovad lõpuks tasakaalu. Meie vastandid vastavad üksteisele. Põhjus koosolemiseks on paljuski veel üsna sõnastamatu. On usaldus. On nähtamatud niidid. On näts meie vahel.”

Otsest manifesti uuel Krahli trupil ei ole. Tunnevad, et nii varases hetkes ei tahakski end veel ära defineerida. Kui küsin, mille vastu trupp mässab, kõlab vastus: „Me seisame loomingulise vabaduse eest.” Muutustele lähenetakse avatusega. Ajad teisenevad ja võib-olla tänane kokkulepe homme enam ei kehti. Käesolevas hetkes avastatakse kollektiivset fantaasiat, usku sellesse, et igale poole võib minna. „Me tahame koos teatrit teha ja see on üks asi, mis ei nõua manifesti. Tuleme iga päev kokku, sest me tahame seda teha, mitte selle pärast, et peame. Ja nii lihtne see tegelikult ongi,” lausub Karl.

Esimese ühise lavastuse protsessi iseloomustab trupi sõnul üksteise intuitsiooni usaldamine, mis olevat mingis mõttes toores ja ennustamatu jõud. Kellelgi on tunne, et tahaks minna „vot kuskile sinna”, tunne lastakse läbi kollektiivi, mõtted hakkavad üksteise vastu põrkama, intuitsioonid kohtuvad ja leiavad haakumispunkte. Ja vahel võivad need punktid paikneda niivõrd veidrates kohtades, et oleks võimatu neid ratsionaalsel viisil välja mõelda. 

„Tehtud töödest joonistub see mõte või siht lõpuks välja,” sõnab Liisa. „Oleks lahe, kui teod iseenda eest räägiksid, selle asemel et ilusate sõnadega asi kirja panna. Tahaks, et sellest uuest Krahli majast saaks koht, kus inimesed ja kunstnikud tulevad kokku, et üksteisega koostööd teha, kunsti luua, oma tegevusega seda maja elavdada. Koos. See kõik võiks ka meile endile ootamatusi ja inspi pakkuda.” 

Aga mis selles loomingulises vabaduses sisaldub? 

„Tõde,” ütleb Karl. „See, kui inimesed leiavad üheskoos mooduse. Krahli avaüritusel olid kohal noored inimesed, kes tahtsid, tulid ja tegid, väljendasid end. Oli olemas ruum, kus ei pea oma idees liiga suuri kompromisse tegema. See on julgus katsetada, kui idee tekib, ning võimalus seda ideed teistega jagada. Ja täpselt see ongi põhjus, miks Krahl on, miks Krahli on vaja.”

Liisa ja Markus lisavad: „Uudishimu selle kõige suhtes on praegu tohutu ja küllap mõlgub kõigil meeles, et näis, mis saab, ei jõua ära oodata! Et hakkame nüüd minema ja pole aimugi, mis ja kuidas, aga mingi intuitsioon on. Davai, lähme! Ja lähme täiega.”

Anette Pärn on 23 ega pea veel teadma, mida ta teeb.

Sille Riin Rand on fotokunstnik ja lihtne inimuba. Kunstiprojektide keskmeks on olnud mentaalne tervis, feminism ning sümbolite ja abstraktsete mustrite uurimine. Suurim soov on omada pimikut – praegu on selleks vannituba.