Mõne päevinäinud sõna ehk vanasõna kaudu saab näitlikustada üsna hästi sõnade (muutuvat) rolli tänapäeva ühiskonnas ja meediaski. Mida ja millal on mõistlik öelda ning mille lausumisest tasuks teatud tingimustel hoiduda või ollaksegi sunnitud seda tegema?

John Krasinski sümpaatses ja ülipopulaarseks osutunud läinudaastases filmis „Kena vaikne kohake” („A Quiet Place”) põhimõtteliselt puuduvad sõnad. Kasutatakse küll viibeldud dialoogi, kuid sedagi minimaalselt. Krasinski ja kõik teised, kes on filmi valmimise eest vastutavad, said hakkama tõelise meistritööga, luues pineva ja põneva linateose, mille peaosas on heli, täpsemalt selle puudumine.

Pereliikmed rääkisid „Kenas vaikses kohakeses” omavahel imevähe ja said kõik vajalikud jutud aetud, aga nad elasid ka äärmiselt lihtsa korraldusega postapokalüptilises maailmas, kus elutsesid vaid jahtijad ja jahitavad. Meie maailm on filmi omast keerulisem. Me loeme, nagu Hamlet ütles, sõnu, sõnu, sõnu, kuuleme sõnu, sõnu, sõnu ja räägime sõnu, sõnu, sõnu.

Kas me loodame liiga palju sõnadele? Kas sõnu on saanud liiga palju? Kas siis, kui sõnadest jääb väheks, peame hakkama rääkima rusikatega või piisab vaikusest? Võib-olla oleme sõnad ära kulutanud ja ära sõnunud ning nende maagia on igaveseks kadunud? Kust leida õigeid sõnu? Kust mujalt kui vanasõnade põhjatust varasalvest*.

Sõnadest rikas, tüüdest tühi

Ruum, kus me sõnadega kokku puutume, on keeruline ja mitmekülgne ning koosneb kaasinimestest, sotsiaalmeediast, filmidest, raamatutest ning paljust muust. Sõnadeta ei saa sageli hakkama isegi kujutav kunst. Kui näiteks – täiesti suvaline näide – Michelangelo Caravaggio pani üles maali, siis inimesed vaatasid, et ennäe, kena maal, üsna realistlikud poosid ja puha. Nüüdsel ajal ei tundu aga kunstiteos sugugi tõsiseltvõetav, kui selle juures ei ole seinal vähemalt ühte kontseptsiooniga A4-lehte. Hulk aastaid tagasi tegi genialist Ivar Põllu (vist koos venna Olaviga) umbes sellise näituse, kus saalis rippusid tühjad raamid, mille kõrval oli põhjalik kirjeldus selle kohta, millise pildi kunstnik pidi maalima, aga kuna tal oli paha olla, siis ta ikkagi ei teinud seda.

Palju halba on jäänud tundmata ja juhtumata tänu sellele, et sõnadele on Messengeris naerunägu lisatud.

Me räägime, loeme ja kuuleme järelejätmatult sõnu. Aeg-ajalt võrreldakse küll meemides vanaegiptuse piltkirja tänapäevaste arvutiikoonide ning emotikonidega, viidates justkui taandarengule, aga see võrdlus on muidugi meelevaldne. Vanaegiptlased andsid piltkirjaga samuti edasi sõnu ja mõtteid. Ikoonid aitavad arvutis või mobiilis ruumi kokku hoida ja paremini orienteeruda ning emotikonid on vajalikud emotsioonitule tekstvestlusele lisaselgituse andmiseks. Palju halba on jäänud tundmata ja juhtumata tänu sellele, et sõnadele on Messengeris naerunägu lisatud.

Üks pilt pidi ütlema rohkem kui tuhat sõna. See vana väide peab paika siis, kui on vaja fakti tõestada, kuigi kui mõtlema hakata, siis infosõdades kasutatakse seda seaduspära hoopis vastupidisel moel: soovides tõestada, et linnas A lõi inimene rahvusest B inimest rahvusest C põhjusel D, ei ole tavapäratu kasutada selleks fotot, millel inimene rahvusest B aitab linnas X inimest rahvusest C tänavalt üles. Üks pilt ütleb jätkuvalt rohkem kui tuhat sõna, aga sageli hoopis mõnel teisel teemal.

Paremb om sõna hammaste takan kui keele pääl

Mida enam meie suhtlus digitaliseerub, seda olulisemaks muutuvad sõnad ja järjest enam tuleb need enne väljaütlemist ka läbi mõelda. Selle tulemusena on ka minul jäänud Facebookis või Twitteris nii mõnigi nali tegemata, sest lisan sellele, mida arvan end teadvat sõnade tähendusest konkreetses koosluses, juba publiku eeldatavad tõlgendused. Kas minu siiralt antirassistlikku sõnavõttu võiks tõlgendada hoopis rassismina? Mingi väga väärastunud mõtteviisi puhul ilmselt tõesti, kuigi see oleks äärmiselt nõme, aga võib-olla siiski… Ah, hea küll, muudame kontseptsiooni: ma ei ole rassist, siin on foto mu kassist.

Enne kui midagi enda arust olulist välja ütelda, tuleb teha nagu normaalses eesti filmis: mine räägi oma mõte raagus puule või tuules õõtsuvale pilliroole.

Tugevnenud enesetsensuuri kasutavad ära need, kes ei lase sel ennast kammitseda, sest samal ajal kui alalhoidlikumad inimesed tõmbavad hoogu vähemaks, panevad teised seda juurde ja tunduvad julgete, otsekoheste, teravmeelsete ning konkreetsetena isegi (ja võib-olla eriti) siis, kui nad täielikku jama räägivad ja kirjutavad.

Enne kui midagi enda arust olulist välja ütelda, tuleb teha nagu normaalses eesti filmis: mine räägi oma mõte raagus puule või tuules õõtsuvale pilliroole. Nõnda saad sa mõtlemisaega ja jõuad tänu loodusega suhtlemisele vanale tõdemusele, et „pööra sõna suus enne kolm kõrd ümbre, kui sa ta välja ütled”.

Hea sõna võidab võõra väe

Väljend „hea sõna võidab võõra väe” on ilmselt üks tuntuimaid ja idealistlikemaid sõna jõudu puudutavaid vanasõnu. Õigel hetkel hea (ehk õige) sõna ütlemine võib lahendada suure probleemi, võib-olla võita tõesti lausa võõra väe, öeldakse meile sajanditetaguse tarkusega. Kõik on õige, aga „hea sõna” mõjumiseks on vaja mõistvat kuulajat, vastasel juhul pole hea sõna midagi muud kui soe õhk, ja sõnad muudkui muutuvad õhuks, sest kuulajaskond sulab kokku.

Tüütuseni räägitakse Eesti lõhestamisest, küll kulgeb järjekordne rindejoon kahe teema või suhtumise vahel, küll on tegemist geograafilise paratamatusega. Eesti kaardi võib risti-rästi lugematul hulgal jooni täis vedada ja ikka saab kindel olla, et mõni aspekt jäi lõhestava kriipsukesega tähistamata. Probleemi põhjusena kõlab kõige enam, et inimesed ei räägi üksteisega, ning see loob vajaduse mõne ümarlaua või konverentsi korraldamise järele. Ümarlaud toimub, konverentsiga jäävad osalised rahule, aga kasu ei midagi. Sõnu on meil palju, aga kuulata viitsivad neid heal juhul vaid mõttekaaslased ja nemadki mitte ülemäära tähelepanelikult, sest nad on juba samal arvamusel. Kõige labasem alalhoiuinstinkt soovitab normaalsel inimesel pigem pea padjale panna kui seda vastu seina taguda.

Aega, mil hea sõna taas võõra väe võidab, peame väga kaua ootama, kardetavasti kulub selleks suurem osa igavikust, ja kui see idealistlik maailm on käes, pole enam kellelgi kellelegi midagi öelda. Tsiviliseeritud suhtlus jääb akadeemiliseks hobiks, mänguks, millel pole tegeliku eluga enam vähimatki sidet. Palju ausam ja adekvaatsem on meeleavaldusel rüseleda kui luua kunstlik seisund, milles kõneleja lihtsalt kõneleb ja kuulaja lihtsalt kuulab. David Mackenzie filmis „Täiuslik meel” („Perfect Sense”, 2011) kaotavad inimesed järjest oma tajud alates haistmisest kuni nägemiseni. Kuulmistaju ongi meil kadumas ja selle järel peaks vaba valiku tulemusena hääbuma kõneoskuski, sest ühel hetkel kuuleb sind ainult suurte kõrvadega kole koll nagu „Kenas vaikses kohakeses”.

Olgu põhjus hirm, viha, vaimuvaesus, poliitkorrektsus, sõnavastutuseta sõnavabadus või kõik see kokku, pluss veel mõni oluline faktor – nende seas oskamatus kõnelda ja oskamatus kuulata –, aga kaduma kipub verbaalse maailma kõige olulisem, armsam ning vajalikum osa – vaimukus.

Sõna murrab meeste meele

Olgu põhjus hirm, viha, vaimuvaesus, poliitkorrektsus, sõnavastutuseta sõnavabadus või kõik see kokku, pluss veel mõni oluline faktor – nende seas oskamatus kõnelda ja oskamatus kuulata –, aga kaduma kipub verbaalse maailma kõige olulisem, armsam ning vajalikum osa – vaimukus. Kartes suurte kõrvadega kolle, saame žestidega üksteisele mõista anda, et kõht on tühi või et on külm, aga meil ei ole võimalik vaimutseda. Ühiskond, millest kaob vaimukus, on surnud, ja isegi kui see suudab funktsioneerida – sõna otseses mõttes ellu jääda –, on see elu tühi. Hea sõna ei võida võõrast väge ja hea nalja eest saad parimal juhul kohtukutse, halvemal noa neeru.

See, kas sõnadest, mis kõlavad järjest valjemini, kuid järjest vaimuvaesemalt, on mingitki käega katsutavat kasu, ongi meie avaliku elu peamine küsimus. Kes teaks? Vanarahvas muidugi. Kõige muu seas teadsid nad sedagi, et „kui sõna ei aita, siis lase käsi käia”.

Sõnal saba taga

Õige küll, läks täitsa meelest ära, et äsja toimusid riigikogu valimised. Päris piinlik kohe, et sain terve loo vältel hakkama seda temaatikat otseselt puudutamata. Valimiste põhirõhk oli küll numbritel, aga ei saanud nendegi puhul läbi sõnadeta, kaugeltki mitte. Valimiste ja sõnade kohta ütles vanarahvas ammendavalt: „Ei suured sõnad jää suhu, ei pikad peerud ei jää persse.”

* Väga palju rahvatarkust leiab eesti folkloristide serverist Haldjas: folklore.ee/ebaas

Kaupo Meiel on kirjanik ja ajakirjanik, kes on oma elu jooksul võtnud sõna, andnud sõna, kuulanud sõna ning murdnud sõna, samuti sõnu suhu pannud, peale lugenud ja söönud.