Meedia ja moetööstuse loodud iluideaalid tekitavad meis väärarusaamu seoses meie endi ning teiste kehadega. Kuigi 21. sajandil on hakatud tunduvalt rohkem laiemat iluspektrit pühitsema, on suuremate muutuste jaoks vaja kõigilt julgust ja avatumat meelt.

Septembris, just siis, kui Tallinna räsis torm nimega Aila, puhusid värsked tuuleiilid üle ka Põhjala tehases toimunud moeetendusest „Disain on moes”, kus oma uut kollektsiooni esitles teiste seas pesubränd Crystal Rabbit. Gretchen Lawrence’i tumedate biitide saatel sammusid lavale Kristel Jänese loodud pesusse riietatud modellid, kelle hulgas olid noored mehed ja naised, lühemad ja pikemad, mõned piitspeenikesed, teised kurvikamad, kolmandad pluss-suuruses, tumedama ja heledama nahatooniga – inimesed, kellega me iga päev kokku puutume või kellest me tänaval mööda jalutame.

Eesti kontekstis on Crystal Rabbiti show puhul sellegipoolest tegemist pigem erandi kui reegliga, sest pildil, mida meile catwalk’ide ja reklaamikampaaniatega enamasti serveeritakse, on pigem ühekülgne kehatüüpide valik. Moetööstus on kohelnud inim-, eriti just naisekeha ajalooliselt kui midagi, mida saab sõltuvalt ajastust vormida ja rõivaste lõike põhjal kohandada, kasutades selleks näiteks vormivat aluspesu, dieeti, trenni või isegi ilukirurgiat, ütleb New Yorgis 2017. aastal toimunud näituse „The Body: Fashion and Physique” tutvustus. Näitusel esitleti 18.–21. sajandi rõivaesemetega seda, milline on olnud ideaalne keha läbi aegade ning kuidas moetööstus on panustanud teatud kehade marginaliseerimisse ja pühitsemisse.

Ometi on 2010. aastad koos sotsiaalmeedia vohamise, tarbijaaktivismi ning maailmapildi üldise avardumisega toonud nii ilutööstuses kui ka igapäevaelus seoses ilu mõtestamisega olulisi tervendavaid muutusi ja nägemusi, mis sirutavad oma kombitsaid vaikselt ka Eesti ühiskonda. On aeg Willendorfi Veenus taas ellu äratada ja miks mitte näidata teda sealjuures juba tema parimates aastates.

Mitmekesisusest Eestis

Kristel Jänes, kellelt loo tarbeks kommentaari palun, nendib, et kuigi Eestis on näha siin ja seal väikeseid mitmekesisuse välgatusi, siis suuremat muutust veel tunda pole. „Eestis seostatakse moodi tihtipeale ainult eliidi ja glamuuriga ning see on tõesti väga traditsiooniline lähenemine.” Tema sõnul tegelevad siin rassi ja sooidentiteedi teemadega pigem nooremad disainerid. Samas märgib Kristel, et modellide valik pildil või moelaval on ainult üks osa suuremast tervikust ning et ka kaamera ja lava taga võiks olla esindatud eri inimeste arvamused ja kogemused. Rõivabrändi KÄT looja Kätlin Kikkas lisab, et tema arvates on moemaailm muutumas ning kindlasti paremuse poole. Ta toob näiteks, et kui vanasti oli tabu esitleda riideid erinevat tüüpi kehadel, sealhulgas välditi eri nahavärve ja omapäraseid nahakonditsioone, ning moes oli vaid üks, olematu rasvaprotsendi ja pikkade jalgadega „teletorn-modelli” tüüp, siis nüüdseks on moemajad aru saanud, et toodet on kliendile lihtsam müüa, kui too suudab modelliga samastuda. Kuigi kodumaal ei ole olukord tema arvates ehk nii mitmekülgne kui mujal maailmas, ei pane see kaotama usku, et Eesti jõuab alati moemaailmas kõigele sõbralikult järele aasta hiljem: „Me kõik jälgime, mis maailmas toimub, julgemad lähevad uute ideedega kohe kaasa, teised kohanevad ajaga.” Hiljuti isikliku rõivabrändi Ennos loonud ning ise rahvusvahelises moetööstuses modellina tegutsenud Kersti Pohlak arvab, et kui võrrelda olukorda paari aasta tagusega, on muutused kindlasti toimunud, kuid mitte piisavalt kiiresti. „Pigem tekivad hetkelised trendid. Moepilti tahetakse tuua midagi uut, aga tihtipeale vajutakse tagasi sinna, kus oldi, tekitades uusi probleeme ja küsimusi stiilis „mis nn ilu siis ikkagi „moes on””. Eestis muidugi jälgitakse, mis toimub moepealinnades, ning väikese ajanihkega arenevad siingi sarnased olukorrad ja arusaamad – ja seepeale tõstatuvad ka sarnased küsimused.”

Ühe eeskujuliku näitena saab Eesti kontekstis tuua Kaubamaja ja nende väljaantava ajakirja Hooaeg, mille kaantel ja kaante vahel on olnud võimalik näha nii professionaalseid modelle kui ka inimesi meie endi seast. Teiste hulgas on seal figureerinud fitnessiga tegelev Mariliis Mia Topp, kikkpoksitreener Mait Valge, paraujuja Susannah Kaul ja kunstnik Sirje Runge. Kaubamaja turundusjuhi Enel Kolgi sõnul on Kaubamaja võtnud oma südameasjaks olla eestkõneleja ja eeskuju nii keskkonna kui ka avatud ühiskonna teemadel.

Disainer Kristel Jänes: „Rõivad peaksid inimesi võimestama, oleme möödunud ajast, mil iga ese pidi muutma kandjat peenemaks, nooremaks ja katma kõike „normaalsusest” kõrvale kalduvat.”

Mis on ilus?

Ilustandardite teket on püütud selgitada, kasutades evolutsiooniteooriat: see, mida me peame atraktiivseks, on kujunenud reproduktiivsel eesmärgil ehk naise välimus peaks viitama viljakusele ja heale tervisele. 2400 aastat tagasi arvasid vanakreeklased ja -roomlased läänemaailma esimesi ilustandardeid kehtestades, et ilu peitub näojoonte harmoonilistes proportsioonides, kuid kindlasti peab ilusa näoga käima kaasas ka ilus hing. Juba siis muretsesid tulevased vanemad oma sündiva lapse välimuse pärast suisa nii väga, et oma magamistuppa asetati Aphrodite ja Apolloni kujud, mis pidid aitama ilusamaid lapsi eostada. Ilustandardeid on vorminud läbi ajaloo suuresti just need, kes on parasjagu võimul – see, mis tundub neile kõige ilusam, millised nad ise välja näevad ja kuidas tavainimene neid jäljendab. Näiteks Elizabeth I valitsemisajal toonisid inglise naised oma juukseid ning õukonda kuulunud mehed oma näokarvu kuningannale austuse avaldamiseks safrani ja väävliga punaseks.

Nii lihtsalt meie arusaama ilust siiski mõtestada ei saa – selles keerulises valemis on oma osa ka isiklikul esteetikameelel, traditsioonidel, indiviidi karakteril ning kultuuriruumil, mis tähendab, et see, mis on parasjagu ilus idas, ei pruugi kehtida samal kujul läänes. Siinkohal saab tuua ühe ekstreemsema näite Hiina aristokraatide hulgas levinud praktikast. Nimelt hakkas seal 7. sajandil levima nn lootosjalgade protseduur, mille käigus väikeste tüdrukute varbad murti, keerati jala alla ja seoti tihedalt kinni, et jalad aja jooksul väiksemaks muutuksid. Hiina kultuuris olevat see meestele erootiliselt mõjunud ning see suurendas ka tüdrukute mehelesaamise võimalust hilisemas elus. Suuri jalgu peeti aga madalamale klassile viitavaks. Märkimisväärne on ka see, et lootosjalgade trend keelustati Hiinas alles 20. sajandi alguses. Samas ei saa öelda, et Euroopas oleks korsettide ja stiletodega keha kujundamisse kuidagi delikaatsemalt suhtutud.

Mööda kurve ja laugemaid teid

Kui heita põhjalikum pilk lääne ilukultuuri kujunemisloole, on seegi kulgenud nii kurvilisemaid kui ka laugemaid teid pidi, kuid olnud enamiku ajast siiski kaldu lopsakama figuuri poole, milles mängib olulist rolli naise võimekus saada lapsi. Kõhnus- ja noorusihalus on pigem just 20. sajandi jooksul esile tõusnud kontseptsioon. Võtkem näiteks sellesama Willendorfi Veenuse, mis pärineb 23 000–25 000 aasta tagusest ajast ning sümboliseerib viljakust. Vahepealsest ajast leiame veel klassikalisest perioodist pärit perfektsete proportsioonidega Mílose Venuse ning sinna jääb ka renessansiaeg, mil ilu võrdus staatusega või hilisemal ajal ka sellega, mis peitub inimese hinges (näiteks Mona Lisa). 17. ja 18. sajandil oli ideaalkeha kurvikas, seda kutsuti maalikunstnik Peter Paul Rubensi maalidel kujutatud naiste järgi suisa „rubenslikuks”. Figuuri selliseks muutmiseks ja rindade rõhutamiseks võeti kasutusele korsett, mida kandsid mingil ajal isegi lapseootel naised, rääkimata sellest, et vahel pandi neid selga isegi lastele.

Nihe tänapäevase peenikese figuuri ihaluse poole sai suurema tõuke 1920ndate flapper-kultuuri tekkega ning peenikeste modellide ilmumisega ajakirjade kaantele. Kuigi Marilyn Monroe ja pin-up-modellide populaarsusega 40ndatel tuli taas moodi ka vormikam keha, uhuti see 60ndatel koos Twiggy ning teiste pisikeste ja peenikeste modellidega taas minema.[1] See tõi kaasa ka sagenenud haigestumise söömishäiretesse. Kuigi naised ei pigistanud end enam korsettidesse, jätkusid meedia ja ühiskondliku survega sõnumid, mille põhjal ideaalne keha oli noor ning peenike, ütleb näituse „The Body: Fashion and Physique” kuraator Emma McClendon ning lisab, et kui tahtsid olla tõeliselt moodne, pidid sa oma keha kuidagi muutma. 80ndatel jätkus peenikeste modellide võidukäik, kuid samas olid nad tugevama ja sportlikuma kehaehitusega ehk rõhuti tervislikumale välimusele.[2] Kuigi esimene mustanahalisi naisi koondav modelliagentuur Branford Models loodi USAs juba 1946. aastal ning koos liikumisega „Black Is Beautiful” võib 70ndaid pidada isegi mustanahaliste modellide kõrgajaks – siis said tuule tiibadesse Iman, Grace Jones ja Naomi Sims ning 80ndatel Tyra Banks ja Naomi Campbell –, kahanes nende hulk moelavadel taas 90ndate saabudes. See oli aeg, mil püünele tõusid Kate Moss ja idee kõhetutest, teiste sõnadega kokaiinimodellidest. Söömishäiretesse, eriti anoreksiasse haigestumine tegi taas suure hüppe ning vaimsete häirete seas oli see üks enim surmaga lõppevatest haigustest. Sellega paralleelselt hakkas tõusma ka inimeste haigestumine ülekaalulisusesse ning suuremaid kehasid hakati nägema ebatervislikena.[3]

Disainer Kätlin Kikkas: „Meile on antud sotsiaalmeedia kanalites nii palju häält ja tublid eri õiguste eest seisjad on liigutanud nii suurkorporatsioonide mõtteid kui ka tegevust.”

Pingpong tootja ja tarbija vahel

Soouuringute lektor Hannah McCann arvab, et osaliselt on senise mitmekesisuse puudumise taga olnud majanduslik eesmärk luua ühtset arusaama ilust, et samasuguseid tooteid oleks võimalik müüa üle terve maailma. Kuna 20. sajandi lääne moetööstuse hoovad olid just valgete inimeste tõmmata, on vaadanud seni ka ajakirjade kaantelt ning reklaamidest vastu peamiselt valged, kleenukesed ja sümmeetriliste näojoontega modellid, kes vastavad just meie kultuuriruumile omasele ilustandardile. Siinkohal on oluline mainida, et süü ei lasu mitte kõhnal kaunitaril, vaid süsteemi väheses julguses või tahtes näidata reklaamides teiste ühiskonnagruppide nägusid. See on aga omamoodi pingpong ilutööstuse ja tarbija vahel: tootjad esitlevad reklaamides seda, mis müüb, ja seni, kuni laseme end kehtivate ilustandardite järgi voolida ning eirame enda ja teiste eripärasid, ei saa muutuda ka see, kui mitmekülgselt meile ilu esitletakse. Ka Kristel Jänes sõnab, et meid mõjutab sügavalt see, mida me enda ümber näeme, ning see kujundab ka meie arusaama ilust. „Tuleb mõista, kelle tõttu ja miks on selline iluideaal tekkinud, ning seda julgelt ka kahtluse alla seada. Mida rohkem on nähtaval erinevaid inimesi, seda laiemaks muutub n-ö iluskaala. Rõivad peaksid inimesi võimestama, oleme möödunud ajast, mil iga ese pidi muutma kandjat peenemaks, nooremaks ja katma kõike „normaalsusest” kõrvale kalduvat. Erinevuses peitub ilu ja rõivas peaks laskma kandjal sellest iseendana rõõmu tunda,” arvab ta.

Ajakirjanik ja filmirežissöör Santilla Chingaipe on öelnud, et värvilise naisena puudub tal tema ilu pideva kinnitamise privileeg, ning kui sa ei näe endasarnaseid inimesi telekas, bussipeatusesse paigaldatud reklaamis või mõnes ajakirjas, siis tundubki, et sinu ilu pole see, mida pühitseda. „Sulle jääb mulje, nagu sa ei loeks või sind polekski olemas,” sõnab ta. Sama mõtet saab laiendada tegelikult ka sellele, mis puudutab transsoolisi ja mittebinaarseid modelle, eri vanusegruppe, kehakujusid, puudeid või nahakonditsioone.

„Ma olen normaalne inimene samasuguse normaalse kehaga nagu paljud teised tüdrukud ning ma tunnen, et mul on nende ees vastutus. Kui ma alla võtaksin, tähendaks see, et ma ei aktsepteeri ennast, oma keha ega ka teisi endasarnaseid tüdrukuid,” ütleb pluss-suuruses modell Viktoria Skrõnnik.

Sotsiaalsed laamad on hakanud 21. sajandil siiski üha hoogsamalt liikuma. Sellesse on panustanud üha laienevad turud, inimeste kasvav jõukus, liberaalsem maailmapilt ja eri sotsiaalsete liikumiste (BLM, kehapositiivsus, feminism jne) üha valjemini kõlavad hääled, mille levikut kannustab omakorda sotsiaalmeedia kõikjale ulatuv käsi. Kersti Pohlak arvab, et kui rääkida näiteks naise vanusest kui trendist, siis ilu on seotud just noorusega ja teatud vanuses naistega seda „ilu” enam ei reklaamita. Samas unustatakse ära, et tegelikult maksejõuline klient sinna nooremasse eagruppi tihtipeale ei kuulu. Pohlak lisab, et viimastel aastatel on pilt siiski väheke muutunud, kindlasti tänu #MeToo-liikumisele ning sellele, et naised on võtnud nii poliitikas kui ka Hollywoodis sõna elementaarsete õiguste ja ka nn igavese nooruse – mida tegelikult ei eksisteeri – teemadel. „Kuna ka sotsiaalmeedia loob elust pettekujutluse, mida on võimatu kaasa elada, siis usun, et seda rohkem tahame näha moemaailmas tõelisi inimesi ja samastuda tavaliste probleemidega, ning mulle tundub, et seetõttu ongi moemaailm suunda muutma hakanud,” ütleb Pohlak.

Kuigi sotsiaalmeediat on tõesti süüdistatud väärastunud iluideaalide loomises, alustades iluvigade lihvimisest fototöötluse vimkadega ja lõpetades sellega, et inimesed on hakanud ilukirurgide abiga oma nägusid reaalselt Instagrami filtrite järgi vormima, on see aidanud suuresti kaasa ka palju laiema iluspektri kujunemisele ning rajanud meedias kujutatava ilu kõrval teed just inimeste eripäradele, valgudes sotsiaalmeediast omakorda moetööstusesse. Meil on võimalus näha oma peo peal läbilõiget erisugustest inimestest üle maailma, kes on julgenud end oma individuaalsuses nähtavaks teha ja tõestada, et ka teistmoodi on okei. See kõik kujundab märgatavalt seda, kuidas me suhtume iseendasse ja teistesse ning mis järeldusi teeb sellest moe- ja ilutööstus. Ka Kätlin Kikkas küsib, miks peaksime varjama oma eripärasusi, kui just need eristavad meid naabrist ja eakaaslastest. Kuigi enda sõnul pole ta just suurim influencer’ite kultuuri fänn, arvab ta, et vahel piisab vaid ühe inimese mõtestatud pildist Instagramis, et tekiks suurejooneline liikumine üle terve maailma. „Meile on antud sotsiaalmeedia kanalites nii palju häält ja tublid eri õiguste eest seisjad on liigutanud nii suurkorporatsioonide mõtteid kui ka tegevust.” „Sageli tekib vaen teadmatusest või hirmust eristuva ees, seega aitab tolerantsusele kindlasti kaasa see, kui räägitakse erinevatel, sealhulgas varem tabuks peetud teemadel. Kui tekib avalik diskussioon, saavad toimuda ka muutused,” arvab Enel Kolk.

Muutustest annab aimu ka maailma moenädalate mitmekesisust kajastav statistika, mis kaldub kõikudes siiski mitmekülgsuse poole. Näiteks 2020. aasta kevade numbrid näitavad, et 41,5% laval kõndinud modellidest ei olnud valgenahalised (2015. aasta kevadel oli vastav number 17%). Tunduvalt on suurenenud ka pluss-suuruses, üle 50-aastaste ning transsooliste ja mittebinaarsete modellide ülesastumine catwalk’il, kuid sealgi võib vastavalt hooajale nii väiksemaid kui ka drastilisemaid kõikumisi märgata. Seda, kas sellest saab ka midagi põhjapanevat järeldada, näitab aeg.

Puusamõõdu ümber keerlev maailm

24-aastane Viktoria Skrõnnik on üks vähestest Eestis tegutsevatest professionaalsetest pluss-suuruses modellidest. Kuigi ta tudeeris Peterburis psühholoogiat ning töötas samal ajal ka turismiettevõttes, sattus ta kolm aastat tagasi pärast fotosessiooni Siiri Kumariga endalegi ootamatult moemaailma, olles nüüdseks Belgia ja Hispaania agentuuride hingekirjas. Algus ei kulgenud Viktoria jaoks siiski nii roosiliselt. Kui ta esimest korda ühte välismaisesse agentuuri casting’ule läks, öeldi talle: „Tütarlaps, sa oled väga ilus, kuid võta 10–15 kilo alla ja siis on kõik hästi.” Viktoria toimiski nii, kuid see tõi endaga kaasa terviseprobleemid, mistõttu ta otsustas, et niimoodi asjad ei käi. Ta saavutas uuesti oma endise kehakaalu ning alustas karjääri kurvika modellina. Praegu on Viktoria sõnul võimatu teda midagi kaotama või koguma sundida: „Ma olen normaalne inimene samasuguse normaalse kehaga nagu paljud teised tüdrukud ning ma tunnen, et mul on nende ees vastutus. Kui ma alla võtaksin, tähendaks see, et ma ei aktsepteeri ennast, oma keha ega ka teisi endasarnaseid tüdrukuid.”

Viktoria arvab, et erinevuste aktsepteerimises on Eesti alles lapsekingades. Ta mäletab, et kolm aastat tagasi oli tal põhimõtteliselt võimatu oma jalga siin modellina ukse vahele saada. Kõigepealt võeti ta modellina vastu Itaalias, Belgias ja Hispaanias ning viimasena Eestis, alles siis, kui kogu maailm oli juba kehapositiivsuse suunas liikuma asunud. Viktoria rõhutab, et tema jaoks on ilusad kõik kehad ning kurvikad ja pluss-suuruses modellid ei peakski kedagi asendama, vaid neile peaks lihtsalt võrdselt uksi avama. „On võimatu ignoreerida nii suurt osa ühiskonnast ja öelda, et vaata neid rõivaid, aga sina nendes ilus välja ei näe, kuna sa oled liiga paks. See on lihtsalt veider.” Teine nüanss, mille ta välja toob, on see, kui kurvikatele või pluss-suuruses kehadele orienteeritud brändid kasutavad reklaamides vastavas suuruses modelle, kuid poodiumile kutsuvad ikkagi kõndima S- või M-suuruses tüdrukud, mis on esimeste suhtes ebaaus. „Me küll müüme sind, aga sa pole piisavalt hea, et meie riideid catwalk’il kanda,” vihjab ta mõne brändi loogikale.

Skrõnnik näeb probleemina ka seda, kui modelliagentuuri satuvad väga noored, näiteks 13-, 14- või 15-aastased neiud. Kuna Viktoria sõnul ei ole kõik agentuurid kahjuks üdini head, võib tulemuseks olla see, et klassikalised, eriti just noored modellid tehakse lihtsalt seesmiselt katki. Kui juba väga noore tüdruku maailm hakkab keerlema tema puusamõõdu ümber ning osutatakse pidevalt tema puudustele, mõjub see ka enesehinnangule. Kui näiteks klassikaliste modellide karjäär lõpeb, ei oskagi nad enam end armastada, arvab Viktoria ning saadab sellega sõnumi ka kõikidele vanematele, kes oma noori sellele teele tahavad suunata. Tal on olnud olukordi, kus emad oma laste lepingutega suure hurraaga tema poole pöörduvad, mille peale ta soovitab neil ennekõike laste tulevikule ja haridusele mõelda: „Modellitöö on suurepärane, kuid see peaks olema vaid osa sinu elust, mitte terve su elu.”

50ndates poodiumile

Mis puudutab vanust, siis Berliinis tegutsev Steve Morell on hea näide sellest, kuidas modellitööd saab alustada ka pärast seda, kui oled oma nooruse muudele asjadele pühendanud. Steve on mänginud bändides, pidanud baari, vedanud väikest plaadifirmat Pale Music Int. ning tegelenud kunstiga. Praeguseks 53-aastase Steve’i modellikarjäär sai alguse neli aastat tagasi, kui Balenciaga stilist teda ühise sõbra kaudu Facebookis märkas ning ta Pariisi moe-show’le kõndima kutsus. Steve ütleb, et inimestele on ta karakter ja nägu alati huvitavad tundunud ning ta on kogu aeg oma välimuse eest hoolitsenud. „Inimesed arvavad, et ma olen nartsissistlik, aga kui sa tahad olla modell, siis sa peadki positiivses mõttes nartsissistlik olema, see on osa tööst, sest ma olen toode, modell on toode,” sõnab ta. Sellest ajast alates ongi kõrgmoe presenteerimine Steve’i peamine sissetulek. Ta tegutseb agentuuri IZAIO all ning teda on olnud võimalik näha ajakirjades, telereklaamides ja reklaamitahvlitel, rääkimata poodiumitest, ning tema enda sõnul meeldib see töö talle pea igast küljest. Tema ühed senised lemmikud ongi koostööd Balenciaga loovjuhi Demna Gvasalia, Marcelo Burloni ja stilisti Lotta Volkovaga. Nemad on Steve’i sõnul moemaailma mitmel moel muutnud, rõhutades klassikalise ilu asemel modellide isiksust ja nägude omapära ning seda, et mood ei küsi vanust.

Steve sõnab, et tema poole on pöördunud temavanused ja öelnud, et nad on hakanud tänu talle jälgima, mis moes toimub, kuna nad saavad temaga samastuda. Niisamuti on talle kirjutanud pisut nooremad inimesed, kes on varsti samasse ikka jõudmas ning näevad tänu tema tegevusele, et 50-aastastel pole elu veel läbi. „Ma arvan, et me peame muutma neid vanu reegleid, et 45–50-aastaselt muutub inimene vanaks peeruks, kes üksinda kodus istub. Mulle tundub, et minust on vanakssaamise murdepunkt mööda läinud. Oma mõtetes olen ma endiselt 25 või 35. Kuigi ma tunnistan endale, et mu keha on muutumas vanemaks ning see teeb lihtsalt mõned asjad aeglasemaks.” Ta nendib siiski, et tegelikult pole asjad maha rahunenud ning catwalk’ile astumine koos kaasneva adrenaliini ja säraga on endiselt nagu rock’n’roll. „Mu ema on mulle öelnud, et ta arvab, et ma ei kasva kunagi suureks. Ja ma arvan, et tal on õigus,” ütleb ta.

Kõhnudes unistuste poole

Kui rääkida agentuuride tööst, on eestlaste Aleksei Benuchi ja Kristina Varese juhitav eesti ning läti modelle koondav SAGE Management üks selliseid, mis suhtleb modellide värbamisel otse klientidega ning suhtub Benuchi sõnul oma modellidesse ülima hoolega. Benuchi ise tegutseb lisaks agentuuri juhtimisele ka moefotograafina. Tema teekond moemaailmas sai alguse just sel alal Milanos ning liikus vaikselt edasi modellide otsimise suunas, kui ta töötas selliste agentuuride nagu IMG ja Elite ridades. Ühel hetkel otsustas Aleksei aga Eestisse naasta ning mõistis, et ka siin on palju suurepäraseid nägusid, keda moemaailmale näidata. Tema kliendid ka tõesti huvituvad eestlastest, mida tõestab fakt, et nüüdseks on siinsed modellid osalenud SAGE’i kaudu Prada, Diori, Gucci, Hugo Bossi ja mitmete teiste nimekate brändide show’des ja kampaaniates, seda ka eksklusiivselt, mis tähendab, et modellid töötavad terve hooaja ainult konkreetse brändi heaks. Kuigi SAGE’i fookuses on peamiselt meesmodellid, on nad hakanud vaikselt kasvatama ka naismodellide osakaalu. Agentuuri kodulehte vaadates jääb silma, et peamiselt keskendutakse noortele ning omapärastele karakteritele, kes on omased pigem just välismaa moelavadele kui siinsele turule. Ka Benuchi nendib, et need, kes kõnnivad näiteks Gucci või Prada show’del, võivad tunduda siinsele inimesele võõrad ning Eestis eelistatakse pigem kommertsliku välimusega modelle, kuid ka see on aasta-aastalt muutumas.

Benuchi selgitab, et kui maailma mastaabis proovivad mõned kliendid kaasata üha rohkem pluss-suuruses modelle, on moetööstus endiselt kaldu kõhnade, kuid samas tervislikult kõhnade modellide poole, kellel on väga unikaalne välimus. Eriti otsitakse praegusel ajal modelle, kellel on tedretäpid või vitiliigo (nahahaigus, mille korral nahk kaotab oma pigmendi). Mis puudutab nende agentuuris tegutsevaid tüdrukuid, ei sunnita Benuchi sõnul kedagi dieeti pidama, sest see tähendaks lõppkokkuvõttes, et modellid poleks õnnelikud ega motiveeritud. Sellist olukorda on ta täheldanud mõne teise agentuuri puhul, kus noortel naistel palutakse dieeditada ja kaalu alandada, kuid see võib nad lõppkokkuvõttes depressiivseks muuta. Kuna modelliks saamine on paljude tüdrukute suurim unistus, on nad nõus tegema ükskõik mida, et see ellu viia, kuid ühel hetkel võib asi käest ära minna, räägib Benuchi. Sellepärast soovitavadki nad enda agentuuris pigem sporti teha ning tervislikult süüa. Kui tüdruk seda ei taha, on see tema valik. Dieedipidamine pole niikuinii jätkusuutlik, arvab ta.

Photoshop on kortsudele kangal, mitte nahal

Kuidas saaks siis moemaailm ja saaksime ka ise panustada rohkem sellesse, et mitmekesisust meie ümber nähtavamaks teha? „Moetööstuses kehtib ka sageli äris kasutatav põhimõte: eristu või sure,” selgitab Enel Kolk seda, mis kannustab tema arvates disainereid ja reklaamimeistreid lähenema oma kunstile avatult ja uuendusmeelselt, leidma uusi vorme ning tutvustama neid üldsusele. „Julgus olla uhke oma erilisuse üle ning toetada ühiskonnas nõrgemaid muudab mitmekesisemaks nii moetööstust kui ka kogu maailma.”

Kristel Jänes ütleb, et muutused saavad alguse loomeprotsessist endast. Noorte disainerite jaoks on oluline nende teemade kajastamine juba haridust omandades. Näiteks pole võimalik üht lõiget lõpmatuseni suurendada, tegemata vajalikke muudatusi volüümikama keha jaoks. Skaala teises otsas on Kristeli sõnul väga väikese kehaehitusega lühikesed inimesed, kes ei leia endale samuti õiges suuruses kehakatteid: „Tootmine toimub „keskmise keha” järgi ja ideaalmaailmas võiks selline massiline rõivaste valmistamine aina väheneda. Ka visuaale luues peab õpetama tundma vastutust, need pole lihtsalt pildid, vaid kõik mõjutab tervikuna üldist arusaama.” Positiivse algatusena toob ta välja Instagrami konto shitmodelmgmt, mis osutab modellimaailma kitsaskohtadele ning on algatanud petitsiooni moeäris kasutatavate näidisrõivaste suuruste muutmiseks, sest praegu ei mahu nendesse isegi väga peenikesed modellid ja see tekitab väärarusaama, et viga on kandja kehas, mitte riietes. Kristeli sõnul on ta jätnud praegu tagaplaanile uue kollektsiooni loomise ning tegeleb hoopis suuruste valiku laiendamisega, mis tähendab, et osa tema loomingust on juba saadaval suurustes XS kuni XXL. „Olen tegelikult pakkunud oma klientidele alati suhteliselt individuaalset lähenemist, kehad on ju nii erinevad ja väikeseid muudatusi ideaalse istuvuse nimel olen ma alati teinud.”

Kätlin Kikkase sõnul hakkas ka tema eelmisel aastal lõikeid kliendile sobivamaks kohandama: „Sain ühel hetkel aru, et tänapäeva naised ei ole enam piitspeenikesed, vaid tervisliku eluviisiga, ning ma armastan nende kumerusi. Kõik ei pea pressima ennast kitsastesse teksadesse, täiesti okei on olla mitte moes, vaid mina ise.”

Kersti Pohlak ütleb, et tema on aru saanud, et loominguga kaasneb ka suur vastutus ning selle kaudu peab näitama õiget suunda, kuhu ühiskond võiks liikuda. „Mina isiklikult leian ilu loomulikkusest – Photoshop on mõeldud kortsude eemaldamiseks kangal, mitte nahal. Kindlasti ei ole vähem tähtis seegi, et Ennose hooaja muusad on alati huvitavad persoonid, seda nii seest kui ka väljast – ning vanus, suurus ja rass ei mängi nende valimisel rolli,” vastab ta.

Kuigi moe- ja ilutööstus ei ole olnud kunagi varem mitmekesisusele rohkem avatud kui praegu, tõestab kas või pluss-suuruses modellide vähene esindatus kodumaistel poodiumitel või isegi kleenukeste modellide võitlus realistlike rõivanumbrite nimel seda, et olulised muutused seisavad veel ees. Ajalugu on näidanud, et see, mis on ilus ja moodne ühel kümnendil, võib juba mõne aja pärast olla vahetunud uute standardite vastu. Seega, selleks et meie kehadest ei saaks trendid, mis vajavad iga hooaja järel väljavahetamist, tasub alustuseks tunnustada ja esile tõsta iseenda ja kõigi teiste omapärasid.

[1] Howard, J. 2018. The history of the „ideal” woman and where that has left us. – CNN Health, 09.03.
[2] Samas.
[3] Samas.