Kaur Riismaast on viimasel ajal päris palju kirjutatud: Postimehes[1], Päevalehes[2], Vikerkaares[3], Keeles ja Kirjanduses[4], Sirbis[5], Loomingus[6], Eesti Ekspressis[7] ja ka Müürilehe eelmises numbris[8], kindlasti mujalgi.

Kaur Riismaa
„Pimeda mehe aiad”
Tänapäev, 2015
223 lk

Põhjust küllap on, kui seni produktiivne ning hinnatud luuletaja debüteeris põhimõtteliselt (no peaaegu) kahe proosateosega korraga, võites neist ühega Tänapäeva romaanivõistluse esimese koha. Olen pidanud varasematel aastatel enamikku romaanivõistluse teoseid lugema ja tuleb tunnistada, et teiste võitjate või kandidaatide kõrval on „Pimeda mehe aiad” üldiselt tugevam teos küll.

Ilmselt oleks siiski suuresti ekslik korrata tüdinud ja mugavat stereotüüpi, et nn noor kirjanik oskab kirjutada, ent tal lihtsalt pole millestki kirjutada. Mõned „Pimeda mehe aedade” teemad (elu, armastus jmt; kinnismotiivina eriti surm) on ilmselgemad, ehkki võivad oma üldeksistentsialistlikus „igaveste teemade” foonis tunduda veidi üleleierdatud; teised metafiktsionaalsemad kommentaarid kirjanduse, ühiskonna, kultuuri või kriitika teemadel on vahest rohkem või vähem peidetud, ridade vahele kodeeritud. Ja siiski kõnekad – vahel õnnestunumalt, vahel mitte nii väga. Ja kui „Pimeda mehe aedu” on nimetatud ühelt poolt armastusromaaniks, kuid ka eneseotsingulooks (Meiel, lk 105), siis see eneseotsing ei pruugi kehtida suurel määral (ainult) peategelase härra Koi, vaid ka Riismaa kui kirjaniku kohta. Siin tulevad mängu need poeetika, narratiivi, loomepiiride otsi kompavad mängulisused, millest kirjutab Hasso Krull[9], või Tõnis Parksepp, kui ta räägib oma arvustuses kirjaniku sammsammulisest individualiseerumisest.

Õigus on neil, kes ütlevad, et Riismaa on tõesti hea, täpse, elegantse keeleoskusega stiilimeister, luues niimoodi meeldiva lugemiselamuse, kus osalist kognitiivset pinget hoiavad üleval piisav ebamäärasus, vihjelisus ja abstraktne kujundlikkus. Tegelaskujude loomes on ta napi, ent suhteliselt vaimuka lähenemisega päris osav, mis sest et Kunnuse kriitika „romantilise-romantistliku” mõtte- ja kirjeldusviisi vastu, kus karaktereid luuakse „mõistatuslike kinnisideede või konkreetsuste kaudu” ehk n-ö skemaatilise mugavusega, on üldjoontes pädev. Karakteriloome haare kannatab seetõttu veidi ning ilmnevad kerged kirjeldustasandi vastuolud, millest pikemalt arvustuse teises pooles. Seejuures „härra Koi olemus ilmneb kõige paremini läbi teiste, tema mõtted ja tegevus iseeneses jäävad hoolimata esiplaanil olemisest kaugeks ja mõistatuslikuks, seda enam et ega ta isegi sellele, mis temast erilise inimese teeb, kindlat seletust ei oska anda” (Meiel, lk 105). Selle pihta annabki tuld Eugen Põld (vt Kunnuse arvustust): „Mittemõistmine on taas väga romantiline. Saladuslikkus üldse. Seepärast romantikud kasutavad sõnu pigem varjamiseks kui näitamiseks. Mõistatuslikkuse ja salapära loomisega romantilised loojad tegelevadki ja selle pärast neid armastatakse.” Siiski säilib mõistatuslikkuse ja salapära puhul produktiivne omadus luua avar ja avatud tõlgenduste väli. See tähendab, et kusagil midagi juba peitub – või tekitab kujundite mäng oma eripära tõttu lihtsalt paratamatult vastava mulje. Et tõlgendusvõimaluste kaugeleulatuv võrgustik on olemas, kui vaid osata seda abstraktsuse keskel märgata ning ära tähistada.

Humoorika näite selle kohta leiab Meieli ja Parksepa arvustustest, kus mõlemad vaatlesid Riismaa proosadebüüte võrdlevalt. Meiel kirjutab, et „„Pimeda mehe aiad”, ehkki tõepoolest romaan, on „Pühamäega” võrreldes sisult märksa hõredam, kujundivaesem, kui soovite. See on ka mõistetav, sest narratiiv nõuab oma ning poeetika ja kujundlikkusega ülepingutamine võib halvemal juhul loo loetamatuks muuta või siis /…/ nõuda kirjutamiseks ja viimistlemiseks liiga palju aega, mida eesti kirjanikel kahjuks ei ole” (Meiel, lk 103). Samal ajal kirjutab Parksepp, et „Riismaa igati õigustatult auhinnatud „Pimeda mehe aiad” on võrreldes „Pühamäega” oluliselt terviklikum ja mitmetahulisem teos. /…/ Teiseks on „Pimeda mehe aiad” kujundlikult rikkam” (Parksepp, lk 739). Kaks vastandlikku positsiooni, mis räägivad muidugi palju kriitikute endi (tunnetuse) kohta, ent annavad selge viite ka teose stiili ning kompositsiooni osavale ambivalentsusele. Võimalikkustele teostuse enda sees. On tekst siis kujunditelt rikkam või vaesem?

Küllap on lugu samamoodi nagu mälestustega, millega härra Koi romaanis manipuleerib – sõltub vast sellest, kes, kuidas ja kui kaugele suudab neid tähendusi välja lugeda ning endale (või teistele?) sisendada. Ehk siinpuhul: kes tunnetab, et see üks tekstilõik siin on kuidagi väga tähenduslik kujund, aga too teine seal vaat üldse ei ole. Näiteks saab tähendustasandeid sisse lugeda, „mõeldes kas või härra Koi klaaskuulile, millel on võime valgust murda, nagu autor murrab teoses aega (lk 11), ja mille Koi [Lindaust] varastas, et näpata endale noorust tagasi (lk 39)” (Parksepp, lk 738). Talle meeldib klaaskuuliga „valgust jalutada” (lk 11). Allusioonirohked poeetilised kirjeldused võimaldavad erinevaid kujutelmi, mille seast üks ilmseimaid – kindlasti mitte ainult mulle – oleks võrdpilt koiliblika ja põleva pirni vahel. Sõnamängust ja kokkukõlast piisab.

Ning kui juba üldeksistentsiaalsed „elu” ja „surm” käiku tulevad, siis on pirni ümber tiirlev koiliblikas selline üdini (romantiliselt) kena, kuigi stereotüüpne, metafoor elamisele, mida ilmestavad tühised fiksatsioonid, kaduvus ja surm.

Romaani põhiliiniks on härra Koi arengulugu, kus mõnevõrra äpust ja haledast noorest Koist kasvab – abikaasa ning sõprade abiga ja koostoimel – kuulus, võimekas, läbinägelik härra Koi. Selles mängib suurt rolli tema põhioskus, teatud laadi esoteeriline hüpnootilis-mesmeristlik sugestioonivõime, luulemassaaž või -prostitutsioon (nimetatagu seda kuidas tahes), mille käigus suudab ta teiste inimeste siseilma, mälestuste valda tungida. Koi harjutab „detaile nägema”, ja sealjuures ei ole tähtis tõelisus, mis kunagi tegelikult juhtus, vaid võimalikkus – mis võib juhtuda (Parksepp, lk 739). Lõpuks õpib ta mälestusi, (elu)lugusid mugandama, istutades või kirjutades „neid kas paremas „sõnastuses”, seega värvilisemalt, detailirohkemalt” ümber – ja isegi tekitama, kui kliendid „soovisid oma noorusesse mõnda olukorda, mis sealt puudu oli” (lk 170). Eelisolukorras on siinpuhul vanemad inimesed, kel mälestusi ja minevikku ohtralt leidub. Teiste psüühikas tuhnimine muudab igatahes nii härra Koi kui ka klientide elu.

Lõpuks õpib ta teiste inimeste mälestusi enda omadega asendama (lk 89), ehkki romaanis on härra Koi taust (teatud põhjustel) üsna hägus, fragmenteeritud, varjatud ja kallutatud. Intrigeerivalt vihjab taoline võte (auto)biograafilise kirjanduse žanrile, millele sedalaadi kallutatud mugandused on niikuinii omased, tuues lisaks sisse terve hulga tõlgendusi üleüldiselt kirjanikuks, autoriks, st Loojaks, olemisele. Probleemipuntrale viitab ka üks oluline kõrvaltegelane Georg: „Teie tegite kõik selleks, et inimene ei mäletaks või mäletaks teisiti, mäletaks kirkamalt. Mind huvitab ajalooline tõde, isegi kui see haiget teeb. Ja samas, ka mina nendin, et inimesel on õigus unustada, tal on isegi kohustus unustada, et normaalselt funktsioneerida, kas pole?” (lk 215)

Autoriks-Loojaks olemise küsimuse tõstatumine romaanis toob kaasa paar olulist ja vastuolulist nüanssi – ja kuna teised kriitikud on kirjutanud igati pädevaid üldistavaid arvustusi, sooviksingi siinpuhul kommenteerida pikemalt pigem neid partikulaarseid seiku, sedastades loodetavasti arusaadavalt mõningaid mõtteid romaani keskel toimuva narratiivilõhe kohta. Kui Kunnus või Eugen Põld heidab Riismaale ette taolist romantiku enesekesksusega palistatud kirjeldusviisi, siis romaani tegelaste (mõtlemise-käitumise) valguses mõistan küll, kuidas taolise järelduseni võiks jõuda. Ent siiski tekib tunne, et Riismaa on ise, kas sihilikult või poolkogemata (autori pähe ei suuda tungida minagi), ootamatult irooniline ja kriitiline nimelt sedalaadi Looja-figuuri suhtes.

Meiel kirjutab: „Lugejale koormavaks muutuda võiva keeruka struktuuri lõhkumise võtab Riismaa ette peatükis „Luhatulekahjude lõhn”, milles toob minajutustajana sisse härra Koi naise ehk Naise ehk Emilia, ja see peatükk on sirgjooneline, lihtsalt jutustatav ja jälgitav, kuigi algab taas nii-öelda mäkketõusuga ja seekord on selleks mäeks jagelus „tegelane vs. autor”.” Kõrvale üsnagi kõnekalt: „On see nüüd Riismaa stiil või loomuomane härrasmehelikkus, aga kui kõne all on naine või kõnelejaks naine, siis muutub jutt konkreetsemaks ja isegi lihtsakoelisemaks, igal juhul selgemalt mõistetavaks. Nii on see „Pühamäes” ja veelgi enam „Pimeda mehe aedades.” (Meiel, lk 102)

Ühelt poolt on arusaadav, miks suhteliselt ebamäärase, raskesti jälgitava ja hüpliku struktuuri vahele võiks sobida eraldiseisev vahepeatükk, milles edastatakse härra Koi elulugu ning suur osa süžeest optimaalsema sirgjoonelisuse ja selgusega. See on narratiivitehniliselt paslik lahendus, et alguses püstitatud küsimused saaksid vastatud ja lugeja ei jääks lõpuni segadusse – kuigi võib ka olla, et autor lihtsalt polnud suuteline (või ei jõudnud) kogu jutustust postmodernistlikult killustunud moel edastama ning tõi seepeale sisse teise tuntud metafiktsionaalse lahenduse (tegelane räägib autori vastu) sellisel moel, et too postmodernistlikult lõhkuv tendents täiesti ära ei sumbuks. Võte transformeerus ümber ega kadunud ära, kirjanik sai olla sirgjoonelisem, jättes kirjandusliku vormimängu võimaluse õhku.

Igatahes tekib selles punktis konflikt ja kognitiivne häire romaani erinevate kirjutamisstiilide ning lisaks tegelaste (ennekõike härra Koi) väidetavate iseloomuomaduste vahel.

Vahepeatüki struktuuriline ja poeetiline nihe mõnes mõttes töötab, kuid hakkab ka vastu – üritades leevendada (maskuliinse) autori domineerimist, hakkab ta seda ühtaegu markeerima ja süvendama. Samal ajal püsib probleem, et härra Koid (kes on peaaegu nagu Looja-natuuri kvintessents; luuletaja, kes maalib mälestusi ja kogemusi otsesõnu „teiste sisse”) kirjeldatakse teadupärast läbinägeliku mustkunstnikuna, kes on suuteline mõistma ja mõjustama teisi mingil enneolematult efektsel moel. Emiliaga seotud vahelõik lööb aga kirjeldusele nii fiktsioonimaailma siseselt kui ka väliselt, st kirjaniku positsioonilt, mõra sisse. Kirjanik üritab luua härra Koid mingisuguse sügava, mitmekülgse, „keeruka” isiksusena, Naine aga kukub teksti kestel välja lihtne, argine, skemaatiline, pinnapealne, isegi üleliia stereotüüpne – mitte isikupäraselt individuaalne inimene, vaid ajuti lausa igavalt mehelik arusaam või kuvand „naiseksolemisest”. Mehaanilisevõitu dualism hakkab hõlpsalt silma. Ega seegi pole tegelikult üllatav, sest Teise läbinägelik ja sügav mõistmine on olnud suureks filosoofiliseks küsimuseks väga pikka aega.

Siiski, kui romaan näeb palju vaeva, et kirjeldada (kellegi) oskuslikkust olla mõistev ning läbinägelik, siis keset juttu lasuv vaheetapp nullib oma lihtsustatud pinnapealsuses kogu efekti kiiresti ära. Rääkimata sellest, et romaanis võib üldiselt aduda hetkiti võõristavalt „reaktsioonilisi” vihjeid, st tajuda nimelt autori kätt neis lõikudes, kus kirjutatakse mõni otsesõnalisem kommentaar „pärismaailmas” toimuvate arusaamade-tegevuste kohta (nt viited noorte kombele nutitelefonides istuda ning seetõttu mälestusi mitte omandada, sest oma tähelepanu hajutavas ekraanivahtimises ei „koge” nad enam maailma). Selliste retoorikahetkede liigilmne sirgjoonelisus häirib tugevalt jutustuse muidu mitmetähenduslikumalt kujundlikumat kulgemist.

Niisiis, kui Looja (olgu siis Koi või autor) suudab „omasugust” kirjeldada mitmekülgse ja keerukana, siis Teistega ei saada üldse hästi hakkama. „Romantik jumaldab ilu ja selle ilu altarile toob ta kõik. Seepärast mind häiribki, kui Riismaa puhul toonitatakse tema empaatiavõimet. Empaatia on võime tajuda teise tundeid, emotsioone ja vajadusi, aga romantik loob erinevaid kujutlusi oma peas,” kirjutas E. Põld, ja kuigi ma ei leia, et kirjanduskriitika peaks niivõrd palju (ja üldistavalt) ainult autori isikut kommenteerima, siis vähemalt kehtib väide kenasti Riismaa loodud tegelaste kohta.

Isegi maagiline härra Koi ei tegele lõppkokkuvõttes teiste inimeste emotsioonide või vajadustega, vaid hakkab ühel hetkel hoopistükkis nende mälestusi ümber töötlema ja oma huvidele vastavalt manipuleerima. Kuni ühel hetkel, kujutage ette, hakkab ta omaenda mälestustel põhinevaid kujutlusi teiste pähe toppima.

Romantik ei loo kujutlusi enam ainuüksi oma peas, vaid juba teiste peades. Justkui tema individualistlikult suurejooneline kogemustepagas oleks kuidagi eneseküllaselt oluline, tõustes teiste seast esile võimsa mesmer-luuletajast Loojana, kelle uimadele tuleb nüüd alluda. Empaatia, inimlik mitmekesisus ja teiste aktsepteerimine jäävad küll peaaegu groteskse enesekesksuse taha peitu.

Selline on siis üks tahk härra Koi „märgilisest” ja „kõnekast” elukäigust, mida võime hüpliku struktuurimängu vahelt välja lugeda. Tuntavad vastuolud peituvad romaani struktuurilis-kompositsiooniliste ning poeetilis-stilistiliste tasandite rägastikus, ent nüüd toonitan: ärge võtke seda siiski üleüldise ja totaalse etteheitena. Sest tuleb ju tõdeda, et kirjeldatud konflikt on kuidagi ja ometigi täiesti ilmne, lasudes narratiivi tuumikus, ning sellise silmatorkava vastuolu esilekerkimine annab teosele olulise lisavarjundi. Aimub, et asi ei saa olla üdini juhuslik, eriti arvestades, kuidas Georgi ülaltoodud tsitaat ning romaani üleüldine lõpplahendus vihjavad just probleemidele, mis seostuvad mälestuste (ja sellega seoses ajaloo) manipuleerimisega ning vaikimisi ka inimliku mõistmis- ja kirjeldusvõime üldise puudulikkusega. Mäletamise vajadus, mäletamise eetiline kohustus, inimese psühholoogiline funktsioneerimine moodustavad ühe potentsiaalse temaatilise telje. Mida saab siit järeldada – peale selle, et E. Põllu hinnang võib olla, vähemalt Riismaa proosa raames, tegelikult ekslik? Vahest on küsimus veel selles, et kes too tituleeritud pime mees ikka olla saab kui Looja, olgu siis härra Koi või hoopis Kaur Riismaa ise. Ja eks kriitik ning lugejagi pole lõppkokkuvõttes tegelikult üleliia teravsilmsed.