„Nullpunkt” (Eesti, 2014, Allfilm). Režissöör Mihkel Ulk, stsenarist Margit Keerdo-Dawson (Margus Karu samanimelise romaani ainetel), produtsent Evelin Soosaar-Penttilä, operaator Mihkel Soe, helilooja Janek Murd, osades Märt Pius, Epp Eespäev, Saara Kadak jt. 114 min.

„Nullpunkt” on praeguseks läbi teinud esimese korraliku tagasisideringi ning hakkab selginema filmi kuvand ja koht meie kultuuriruumis. Tundub, et põhiliselt on kõlama jäänud kaks arvamust, mis on osaliselt vastukäivad, kuid samas täiendavad teineteist. Esiteks räägitakse filmi (või karakterite) usutavusest, mis võiks kõnetada enamikke noori, kui mitte kogu vaatajaskonda. Teisalt nenditakse, et tõetruudusest hoolimata on lugu lihtsakoeline ja ühetasandiline.

Filmi sündmustik ei vaja ilmselt enam tutvustamist, tõenäoliselt on kõik huvilised lugenud tutvustavat lauset „Pingete kuhjumise tagajärjel avastab noormees end ühel hetkel nullpunktis, kus tal tuleb oma elule teha totaalne reset ning hakata end kildhaaval taas üles ehitama”. Aga just seesama nullpunkt, mis peaks nii raamatus kui filmis olema keskseks momendiks, ei kanna vähemalt viimase puhul välja. Ma ei ole Margus Karu raamatut lugenud, seega ei saa raamatu ja filmi erinevusi käsitleda. Samas ei ole see ilmselt ka peamine – režissöör Mihkel Ulk on öelnud, et film erineb romaanist ning tema eesmärgiks oli filmiga edastada eelkõige raamatust saadud emotsioon.

Psühholoogiadoktor Grete Arro ütles OP!is, et mida vanemaks ta saab, seda veenvamad tunduvad tema jaoks noortefilmid. Minuga on ilmselt vastupidi, sest tõeliselt üllatav oli kuulata ja lugeda, kuidas kiideti Johannese tegelaskuju usutavust. Johannes käitub küpsemalt kui paljud täiskasvanud, seega oli „Nullpunkti” kontekstis vastupidi väga keeruline temaga suhestuda. Martin Lainel aitas värske mälestus keskkoolist Johannese tegelaskujule kaasa tunda. Minu mitte enam nii ere mälestus keskkoolist ütleb, et jah, taustal kummitasid pidevalt ka tunnustusvajaduse ja ebakindlusega seotud probleemid, aga igapäevaselt tuli esmalt hakkama saada paljude muude väikeste muredega: hommikul vara ärkamisega, esimestes tundides unega võitlemisega, talvel pideva külmatundega ja esimene pool koolipäeva ka näljaga, sest söögivahetund tundus ebanormaalselt kaugel olevat. Ma ei ürita siinkohal ironiseerida ega trivialiseerida, aga viis, kuidas „Nullpunktis” keskkooli kujutatakse, muudab minu jaoks raskeks loo või tegelastega samastuda – kõik tundub liiga korrastatud ja stiliseeritud, isegi steriilne. „Nullpunkti” noored on energilised, aktiivsed, enesekindlad ja näevad alati pea laitmatult head välja. Võibolla on asi selles, et ma ei käinud eliitkoolis, aga ma ei ole kunagi kuulnud mitte ühestki teismelisest noormehest, kes oleks kella seitsmese äratuse ajaks ennast juba kooliks valmis sättinud ning emale kohvi valmis keetnud, nähes seejuures reklaamilikult särav ja värske välja. Eestis. Näiteks detsembrikuus. Varahommikul.

Marko Reikopil näiteks ei olnud filmi piinlik vaadata, mind ja mitmeid teisi samal seansil võttis aga kohati ebamugavusest nihelema. Tõsi, mitte näitlejatöö (kõik noored näitlejad eesotsas Märt Piusiga väärivad kiitust) või mõne tehnilise aspekti tõttu, vaid ikkagi karakterite tõttu. Isegi Zaiid tundub juba esimesest lausest karikatuurne, „Ära mölise, mine joo viina!” meenutab tahes-tahtmata Kassahiti sõidueksami sketši. Vastukaaluks ebausutavana mõjuvatele noortele karakteritele on aga tõeliseks pärliks Johannese ema tegelaskuju Epp Eespäeva suurepärases esituses, mida pea igas „Nullpunkti” puudutavas tekstis ka välja tuuakse. Eespäev mõjub niivõrd usutavalt, et (nagu on öelnud teised ja vihjanud Eespäev ise) ta justkui teaks ja tunneks seda karakterit. Ent tema ekraaniaeg jääb tänamatult lühikeseks, sest ilma reaalse konfliktita koolis jändamine ja plagiaadiprobleem vajavad samuti lahendamist.

„Nullpunkti” kõige suurem probleem ongi ilmselt see, et üritatakse võrdselt keskenduda kolmele probleemile („Kool on p… Kodu on p… Suhted on p…”), aga lõppkokkuvõttes kaob niimoodi fookus ära. Jääb mulje, et kuna tervet raamatut oleks võimatu filmi mahutada, on algmaterjali kolm aspekti „puhtaks roogitud” ning alles jäetud vaid kõige olulisem. Iroonilisel kombel on filmis liiga palju erinevaid liine, nii et ükski ei saa piisavalt tähelepanu, kuid samas jääb puudu erinevate konfliktide kuhjumisest ja kaosest, mis raamatus ilmselt Johannese jaoks nullpunkti moodustavad. Filmis ei ole tunda noortele omast emotsionaalsust ja kompromissitust, täielikku lõksus olemise tunnet, mis vastaks pealkirjale. Võibolla on see raamatut filmiks tõlkides kaduma läinud, aga ehk ei ole Margus Karu juba raamatus kirjutanud sellest, mis teda tegelikult vaevas. Võiks ju eeldada, et raamat toimib selles osas paremini, kuid ka selle kohta leidub vastupidiseid arvamusi. „Nullpunkt” kulgeb lineaarlselt ja jätab veidi õppefilmi (-raamatu?) maigu, konfliktid tunduvad suhteliselt juhuslikud ja ajutised. Näiteks halekurb stseen politseijaoskonnas, kui ilmsiks tuleb juhuslikult jopetaskusse ununenud kanep, tekitab hetkeks kaastunnet ja veidi pinget, kuid hajub siis sama kiirelt ja sujuvalt edasistesse sündmustesse. Tõsi, filmis luuakse omaette terviklik elav maailm, mis haarab vaataja endasse ning on kohati päris hea meelelahutus, kuid kogu loo moraal on niivõrd igavaks lihtsustatud, et metafooride ja huvipakkuvate seoste leidmiseks peab tõsiselt pingutama. Et oleks mingigi mõte, mis jääks peale ilusate kaadrite veidi pikemaks ajaks meelde. Üheks selliseks rosinaks võiks olla näiteks viis, kuidas „Nullpunkt” kujutab vägivalla erinevaid vorme meie ühiskonnas, nagu märgib tabavalt kirjanik Siim Nurklik.

„Nullpunkt” on ilmselt edukaim Eesti transmeedia projekt, mis on tunnustust leidnud ka välismaal. Algas kõik raamatu treilerist, mis tundub praegu vaadates kuidagi mõnusalt tahumatu. Olgugi, et tegu oli raamatu reklaamiga, tekib paratamatult huvi, milline oleks olnud lõpptulemus, kui filmis oleks jätkatud sama stiiliga. Tõenäoliselt oleks „Nullpunkt” siis rohkem sulandunud varasemate eesti noortefilmide hulka nagu „Klass” (2007, rež Ilmar Raag) või „Mina olin siin” (2008, rež René Vilbre), praegu seisab see teistest eraldi suuresti juba visuaalse külje ja väljenduslaadi osas. Mitte et eelmistega ühte ritta sobitumine peaks olema eesmärk, vastupidi, aga just kaunid vaated ja pigem soojad mahedad toonid on need, mis automaatselt loo meeleolu muudavad ja veelgi nullpunktilt fookust ära kisuvad. Ulk mainib põhjamaiselt karge esteetika ühe eesmärgina näha Lasnamäes mingit ilu ja anda edasi lootust, ent seegi idee tundub juba kulunult tuttav.

Kõik (filmi)lood ei vaja rist- või transmeedia formaati, mõni ei jää jällegi ilma erinevate platvormide toeta ellu. Oluline on, et ka laiahaardelisema projekti juures moodustaks iga osa lisaks ühele suurele tervikule ka terviku iseendas(t). Kogu projekti juures tundub huvitav interaktiivse raamatu idee, kuid Windows Phone’i omanikuna ei ole mul kahjuks võimalust Nullpunkti rakendust proovida. Üldse on „Nullpunkti” puhul tugevat rõhku pandud filmi turundamisele: internet on täis intervjuusid filmi osalistega ning uudisnupukesi, mis ei anna lugejale oluliselt uut infot, nende eesmärgiks on lihtsalt „Nullpunkti” nimi silme ees hoida. Samas toimib kogu see komplekt kokku päris edukalt, sest vähemalt (minus) tekitab film huvi seriaali vastu, mis võiks kõikide eelduste kohaselt olla sisukam ja mitmetähenduslikum. Noored osatäitjad ise lubavad, et seriaal saab olema „faking huvitav” (eriti kui nad ise on saanud selle arendamisse sõna sekka öelda).

Noortefilmi puhul on väga lihtne oma sihtgruppi üle- või alahinnata. Ilmselt seepärast, et „noortefilm” on kategooriana väga tinglik ja sihtgrupp „noored” liiga heterogeenne – vanusegrupi 15–25 eluaastat („Nullpunkti” projekti eeldatav sihtgrupp) erinevates otstes võivad (aga ei pruugi) olla täiesti võrreldamatud inimesed. „Nullpunkti” saaks ilmselt kitsendada selle sihtgrupi noorema otsa suunas, kellele võiks kuluda marjaks ära positiivsetes toonides motivatsioonilugu, mis ei nõua väga sügavat analüüsi. Ei saa aga mainimata jätta, et ka liigse meelelahutuslikkusega hakkab film lõpuks iseendal vaipa alt ära tõmbama, kui pilti ilmuvad juba nii filmi kui raamatu autorid.

Hoolimata lõppeva aasta kodumaiste täispikkade mängufilmide väikesest arvust on eranditult kõigi puhul tegu olnud omanäoliste ja huvitavate katsetustega, millest mõni on õnnestunum kui teine. Sellel skaalal jääb „Nullpunkti” film pigem tahapoole, sest on küll vajalik osa nii „Nullpunkti” projektist kui eesti filmiloost, kuid omaette suurt elamust ei paku. Loodetavasti on „Nullpunktist” abi ka mõnele noorele, kuigi enamasti tundub, et filmist võetakse kaasa vaid viimane lause.