Fookuses on kirglikest kogujatest pensionieas härrad ja nende muljetavaldavad kruuside, fotoaparaatide ning Eestimaaga seotud esemete kollektsioonid.

Enamik inimesi kogub midagi. Mõnikord tehakse seda nii, et ise ei saa arugi. On nii neid, kes koguvad asju või elamusi, pidades neid väärtuslikeks, kui ka neid, kel asjad kogunevad märkamatult – näiteks võib ka igapäevast ajaleheostu ja lehe riiulisse asetamist kogumiseks nimetada. Ja siis on inimesed, kes kollektsioneerivad midagi väga kindlat – midagi, mis on omandanud nende jaoks erilise tähenduse, midagi, mis pakub neile pinget ja huvi – ning kelle jaoks kaasneb kogumisega ka kogutu pidev korrastamine, süsteemi loomine ja sealt puuduvate osade kirglik otsimine. Just viimase tüübi esindajatega oligi mul võimalus kohtuda, nende kollektsioonidega põgusalt tutvuda ja veidi ka nende mõttemaailmast osa saada.

Vestlesin kolme pensionärist härrasmehe Endel Vaiksalu, Mart Puusti ja Verner Puhmiga. Nemad ongi need teadlikud kogujad, otsijad, leidjad ja korrastajad.

Endel Vaiksalu kogub kruuse ja on teinud seda juba aastaid. Kui astusin Vaiksalu mitte just väga avarasse korterisse, olin hetkeks pahviks löödud, sest eksemplare oli seal liialdamata ligi 1000. Need ümbritsesid mind igast nurgast ja kõikjal, kuhu oma pilgu suunasin. Tasside jaoks olid ehitatud seintele riiulid ja need istusid üksteise kõrval korrapärastes ridades. Kogule pani alguse Vaiksalu kadunud abikaasa. Kui naine suri, jätkas Endel sellega ise ja nüüdseks on kruusid leidnud koha lausa mehe argitegemistes – nimelt hoiab Vaiksalu oma igapäevastel jalutuskäikudel silmi-kõrvu lahti, sest alati peab olema valmis mõne kogusse sobiva lisanduse ilmumiseks.

Mart Puust tundis kollektsioneerimise vastu esimest korda huvi juba siis, kui ta oli kuueaastane, kuid mitte lihtsalt kogumise kui tegevuse, vaid ajalooliste Eesti asjade, nagu Pätsu margid jms, korjamise vastu. Kuna Puusti paelub just Eesti ja sellega seonduvad esemed, arenes markidest alguse saanud huvist aastatega kirg laulupidude vastu ja algaski kõikvõimalike rosettide, rinnamärkide ja käepaelte kogumine. Kollektsioon ei piirdu aga ainult asjadega, vaid Mart Puust on kaardistanud lisaks ka infot laulupidude kohta üle terve Eestimaa, sealhulgas on tal teada näiteks erinevatest laulupidudest osa võtnud inimeste arv ja see, kui palju esines kuskil koore, kui palju oli dirigente jne.

Verner Puhm on töötanud pikalt fotograafina ning tema kogu sai alguse tänu sõbrale, kes mehele aastaid tagasi ühe kaamera kinkis. Puhmi kogus on iga viimne kui eksemplar erinev. Esmakordsel vaatlusel võib tunduda, et mõni on teisega identne, kuid tegelikult pole tal ühtki kaamerat topelt. Leidub nii vanu kui ka uuemaid väljalaskeid, kuid põhirõhk on siiski vanematel fotoaparaatidel. Puhmi pisikeses korteris on neid tohutul hulgal, näiteks elutoas vitriinide taga üksteise kõrvale asetatuna ja isegi köögis, kus kaamerad ripuvad kaelapaelte otsas laest alla ning muudavad kogu elamise väga eriliseks, tõelise koguja pisut pööraseks koduks.

Olivia Tammisto on Vanalinna Hariduskolleegiumi kunstiklassi vilistlane. Elurajal kulgemisega on ta praegu väga rahul, sest kõik uksed ja aknad oleksid justkui valla. Ja seda need ka on.