Viimastel aastatel on Eestis tekkinud mitmeid uusi eraalgatuslikke galeriisid. Üks neist on end Tartu Aparaaditehase hoovi sisse seadnud Kogo galerii. 

Iga endast lugupidava loomelinnaku või uue linnakvartali juurde paistab kuuluvat ka galerii või paar. Aparaaditehases näiteks Ag47 ja Kogo, Telliskivis Juhan Kuusi Dokfoto Keskus ja Fotografiska, Noblessneri uusarenduses Kai kunstikeskus ja Temnikova & Kasela, Fahle Pargis Vaal ja Fahle Galerii jne. Isegi kaubanduskeskused tahavad oma osa – näguripäevi nägev T1 Mall of Tallinn mahutas enesesse Kunstiruumi nime kandva asutuse ja Solarise keskusest leiab Solaris Galerii. Kui Pärnu ja Viljandi peaksid kunagi oma loomelinnakud saama, võib ka sinna oodata mõnda kunstile pühendunud pinda. Küllap see on omalaadi ajastu märk, et arendajad ja galeristid üritavad vastastikusest tehingust maksimumi võtta: esimene toob inimesi ja teine loob kohale lisaväärtust. Eks galeriisid ole ka seinast seina – puhastest kommertsgaleriidest nii-öelda ka kunstivälja jaoks tõsiseltvõetavate näitusepindadeni. Viimaste hulka kuulub kindlasti ka Liina Rausi asutatud ja juhitav Kogo galerii, mis on suutnud end oma lühikese eluea jooksul tugevalt kohaliku kaasaegse kunsti kaardile kinnitada. Seda eelkõige tänu järjepidevale läbimõeldud programmile, regulaarsele meediakajastusele ja tekitatud tundele, et tegemist ei ole ajutise oportunismi, vaid pikaajalise plaaniga. 

Kohtun Liina Rausiga päriselus esimest korda soojal maikuul Kristi Kongi näituse „Sädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?” avamisel. Kõrvalasuvast restoranist on tellitud korisevate kõhtudega külalistele mõned hilisõhtused pitsad ja avatakse ka vahuveinipudeleid. Minu kõht on täis ja alimente vastu ei võta. Juttu tuleb galerii tegemistest, koroonast ja tulevikust. Tagasi Tallinna sõites mõtlen, et peaks uuesti kohtuma ja veidi täpsemalt rääkima, kuidas ikkagi sellise väikegalerii pidamine Tartus täpselt käib. Umbes kuu hiljem saamegi taas kokku. Taevas laiutab päike ja Liinal on kiire, sest varsti peaks tal algama videokõne Lõuna-Koreaga, kuhu lähevad ilmselt peagi teele Müürilehe külgedeltki tuttava Alexei Gordini kunstimaailma üle ironiseerivad tööd.

Keemikust galeristiks

Tuleb mõneti üllatusena, et Liina Rausi taust on hoopis keemias, mitte kunstis. Kunst on olnud ampsudena tema suur kõrvalarmastus. Keemikuna tegeles ta molekulide sünteesimisega, mida sai omakorda rakendada ravimi- ja meditsiiniuuringutes. Praegu on ta aga täiskohaga galerist, kellel on ka galeriiga pea sama vana laps. Liina ei alustanud Kogo galerii rajamisega päris üksi, tema partneriks oli galerii tegemistest nüüdseks pisut tagasi tõmbunud Erkki Luhamaa, kes aitas ruumide leidmise ja korrastamisega ning kellel olid sidemed ka Tartu Aparaaditehases, kuhu galerii lõpuks endale kodu leidis. Kogo avamise ettevalmistused kestsid umbes paar-kolm aastat, mille jooksul otsiti sobilikke ruume ja peenhäälestati kunstiväljale sisenemise strateegiat. Küllap mängis siin oma rolli ka teatud tühimik, mis tekkis Tartusse pärast aastatel 2004–2015 tegutsenud ja oma elukaare vältel kaasaegse kunsti eksponeerimisele keskendunud Y-galerii kadumist.

Kogo nimi seostub nii kogumise kui ka kogudega, aga sellele on lisatud kerge lõunaosariikide aktsent.

Kogo nimi seostub nii kogumise kui ka kogudega, aga sellele on lisatud kerge lõunaosariikide aktsent. Liina oli ise aastatel 2012–2016 seotud Tartu noore kunsti oksjoniga ja on läbinud ka galeristide kursuse. Galerii loomise algimpulsiks oli asjaolu, et Liinal oli ajusagarate vahel mitmetes teistes riikides väga levinud ja soodustatud kunstirendi idee arendamine. Kunstirendi põhimõte on lihtne: asutused ja ettevõtted võtavad neid huvitava kunstniku teosed n-ö rendile, makstes kokkulepitud tasu selle eest, et nad riputavad tööd näiteks oma kontorisse. Liina sõnul toimib selline formaat tihti suuremõõduliste maalide puhul, millele ostja leidmine võib olla aeganõudev. Liina läbis kunstirendi ideega ka Tartu Loomemajanduskeskuse inkubaatorprogrammi. 

Liina Rausi arvates toimetab Kogo hübriidgaleriina ehk tegemist ei ole täielikult kommertsliku ega ka täielikult projektiruumi või artist-run’i-laadse mittetulundusliku institutsiooniga.

Nagu lugeja ehk juba aimata võib, ei ole Eestis väikese eraalgatusliku galerii ülalpidamine sugugi lihtne – meie lapsekingades kunstiturg on pisike, kirglikke kunstikogujaid vähe ja omatulu teenimise võimalused seetõttu üsna tagasihoidlikud. Seda riskantsem on selliste galeriide rajamine Tartusse, Viljandisse või mõnda väikesesse asulasse. Sellest hoolimata on lisandunud hiljuti galeriid nii Viljandisse (Rüki) kui ka Võrru (Kanal). Liina ütleb, et Kogot on toetanud esimese kolme aasta jooksul omajagu nii Tartu linn kui ka kultuurkapital. Kultuurkapital toetavat tema sõnul meeleldi projekte, mis saavad ka kohalikult omavalitsuselt tuge, ja kulka on juba teist aastat Kogole tegevustoetuse määranud. Liina sõnab talle omasel naerusuisel moel, et nad ei ole oma näituseprogrammiga just kõige lihtsamat teed läinud ehk valinud kaasaegset kunsti, mida oleks lihtne ja glamuurne müüa. Kui pinnin kulissidetagust infot, siis saan teada, et praegu moodustab teoste müügist saadav omatulu galerii eelarvest ümmarguselt veerandi. Kuigi juba sissejuhatuses mainitud Kristi Kongi näitus „Sädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?” oli just üks selliseid, kus inimesed tõesti tulid ligi ja uurisid, kas tööd on müügiks ja kui palju need ka maksavad. Kongi intensiivsete värvide pillerkaar on pilkupüüdev! Liina arvates toimetavad nad hübriidgaleriina ehk tegemist ei ole täielikult kommertsliku ega ka täielikult projektiruumi või artist-run’i-laadse mittetulundusliku institutsiooniga. Ehkki mittetulundusliku formaadi poole on nad pikas plaanis liikumas. Viimati sai Kogo SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali arenguhüpet ettevalmistava vooru toetuse, mille eesmärk on aidata vabaühendusi jätkusuutlikumaks muuta. 

Kunstnikud ja külalised

Praeguse seisuga esindab Kogo kuut kunstnikku: Eike Eplik, Mari-Leen Kiipli, Alexei Gordin, Eva Mustonen, Elīna Vītola ja Kristi Kongi. Peale Eike Epliku olid ülejäänud viis esindatud töödega ka Kogo galerii 2018. aasta kevadel toimunud avanäitusel „Vaatamis- ja lugemistuba”. Kunstnike esindamisega on Liina seisukohast sedasi, et galerii peab tõestama, et ta suudab neile midagi pakkuda – kunstnik soovib oma teoseid sissetuleku saamiseks müüa ja näituseid teha. Lisaks sellele võiks galerii esindada kunstnikke kunstimessidel. Sügisel osalebki Kogo galerii esimest korda Liste kunstimessil Baselis, kus on käinud varem ka näiteks Temnikova & Kasela galerii. Liina peab rohkem uutele ja alustavatele galeriidele suunatud messile pääsemist nende jaoks oluliseks saavutuseks. Varem on nad osalenud messidel Vilniuses, Riias, Amsterdamis ja Torinos. Galerii rahvusvahelises plaanis jätkusuutlikuks muutmine on pidev töö ning selle koormuse haldamine võib nõuda kohati öösse suubuvaid töötunde. Liinat aitab praegu igapäevases galeriitöös programmijuhi-kuraatorina Tartus elav lätlanna Šelda Puķīte ja professionaalse kommunikatsiooni eest vastutab Karin Kahre. Mõistagi on viimase kolme aasta jooksul käinud eri perioodidel galeriist läbi ka mitmeid praktikante. Liina ütleb küll, et kohati teeb talle muret, kas inimesed leiavad galerii poodidest ja toidukohtadest küllastunud Aparaaditehases üles. Kui kirjanik Peeter Sauter kord neid külastas, siis ta ütles, et nad võiksid panna üles inimesi suunava suure plagu, aga kõik asutused peavad järgima seal ühtset disainikontseptsiooni „valge kiri mustal taustal”. Lisaks sellele kasvab galerii ees üks hoovi väheseid puid, mis neid suviti kenasti varjab. 

Kuna Tartu on laiemalt kogu Lõuna-Eesti tõmbekeskus, satub galeriisse ka inimesi, kellel pole otseselt kaasaegse kunstiga varem kokkupuudet olnud – „jalutatakse kogemata sisse”.

Galeriil on umbes 60 ruutmeetrit pinda, mis on küllaltki mõõdukas, ja hoiustamisruumid on kõrvalasuvas Hektori hostelis. Liina ütleb, et kunstnikele istub üldiselt Kogo suurus hästi ja nad saavad ruumiga ümberkäimiseks vabad käed. Kui uurin Liina käest, kas galerii suunal on ka nurinat või kriitikat kuulda, siis ta ütleb, et pigem vähe. Kui on, siis universaalsemal tasandil selliste inimeste käest, kellele üleüldiselt kaasaegne kunst ei meeldi. Sama vastuseisu oli märgata ka ajal, kui Rael Artel juhtis Tartu Kunstimuuseumi. Liina leiab, et Tartus võib kohata teatavat vastandumist kaasaegsele kunstile, kuigi kui vaadata Tartu Kunstimaja programmi, peaksid ka nemad seetõttu hambus olema.

Kuna Tartu on laiemalt kogu Lõuna-Eesti tõmbekeskus, satub galeriisse ka inimesi, kellel pole otseselt kaasaegse kunstiga varem kokkupuudet olnud – „jalutatakse kogemata sisse”. Samas meelitavad näitused, nagu hiljutine Kristi Kongi oma, rohkem publikut. Liina hindab, et kuus käib galeriist umbkaudu läbi 600 külastajat, kuigi see on natuke vananenud statistika, sest koroonaperioodil oli galerii pikalt suletud. Külastatavus on teatud määral hooajaline, kuna soojemal ajal meelitab ilm Aparaaditehasesse rohkem inimesi ja siis satutakse enam ka galeriisse.

Järgmised kolm

Liina ütleb, et talle isiklikult on kolm esimest aastat olnud suur väljakutse, kuna tal on ka galeriiga sisuliselt sama vana laps, mistõttu ta on pidanud jagama end korraga kahe elluastumise vahel. Kogo lühikesse tegutsemisaega on mahtunud rohkem kui aasta jagu piiranguid, kuid järgmise kolme aasta strateegiline eesmärk on rahvusvaheliste suhete arendamine ja seda eriti Balti regioonis. Samuti on praegu plaanis koostöö kahe Soome ning ühe Prantsuse galeriiga. Rahvusvahelise nähtavuse ja koostöö üks levinud formaate on messidel osalemine, aga messid nõuavad palju raha – tuleb maksta messitasu, transportida töid ja inimesi jne. Seda tuleb teha teatava järjepidevuse ja pühendumusega. Lisaks tuleb hoida silma peal kohalikul kunstiväljal, nuusutada värskeid tuuli ja leida potentsiaalseid kunstnikke, keda esindada. Uute kunstialgatuste käimalükkamine on vaevarikas ja finantseerimisvõimalused pigem piiratud, eriti kui ei ole plaanis rajada puhast kommertsgaleriid, mille fookuses on väga kindel sihtrühm ja maitse. Liina arvab, et väljaspool riiklikke institutsioone oleks Kogoga sarnastele eraalgatustele ruumi küll, isegi Tartusse mahuks neid veel. Eestis on kunstikogumine ja -ostmine pehmelt öeldes alaarenenud ja arenguruumi on küllaga, mistõttu püüab ka Kogo suurendada oma regionaalset nähtavust haridusprogrammi arendamisega, aga ka regulaarsete ja ülevaatlike uudiskirjade laialisaatmisega, mis peaksid tutvustama galerii tegemisi laiemale auditooriumile. 

Teine valdkondlik samm oleks panna kohalikke näituseid rohkem ringlema ja näidata neid eri linnades. Tihtilugu pole aga väiksemates kohtades piisavaid võimalusi kunsti eksponeerimiseks – puudub n-ö taristu. Galeriide jaoks võiks ju olla ideaalmaailmas näiteks ühendav organisatsioon, mis aitaks omavahelisi sidemeid hoida ja arendada. Liina ise aga ei tunne praegu, et tal oleks aega ja võhma sellise valdkondliku arendustegevusega tegelemiseks, sest kaks titte võtavad oma!