Kolm küsimust Tartu Kunstimuuseumile
Lugemisaeg 3 minTartu Kunstimuuseumi töötajate rahulolematuse tõttu seoses muuseumi juhtimisega korraldas kultuuriministeerium veebruaris auditi, mille käigus küsitleti kõiki töötajaid ja analüüsiti kogu institutsiooni tegevust. Müürileht päris muuseumi direktorilt Rael Artelilt, mis punktis uurimine praegu on.
Mis seisus on kultuuriministeeriumi audit Tartu Kunstimuuseumis?
Tänase päeva (14. märts) seisuga on siseauditi aruanne koos ministeeriumi audiitoritega läbi arutatud ja läheb kohe-kohe kinnitamisele. Tegemist on mahuka dokumendiga, sest siseaudiitor vaatas läbi väga mitmed valdkonnad, millele mu kolleegid tähelepanu juhtisid. Siseauditi aruandest lähtudes on koostatud põhjalik tegevuskava, mille alusel peame hakkama auditi käigus avastatud puudusi üheskoos likvideerima. See võtab aega aasta lõpuni, kuna mõned n-ö tegematajätmised on kümneid aastaid vanad. Näiteks peame tegema inventuuri oma raamatukogus, et saada ülevaade, mis meil seal üldse on. Viimati tehti seda 1980ndate alguses, nagu ma oma staažikamatelt kolleegidelt kuulsin…
Milliseid ministeeriumi tehtud etteheiteid sa ise kõige olulisemateks pead?
Eks ühtviisi tõsiselt tuleb suhtuda kõigisse ettekirjutustesse. Kontrolliti ju riigi vara ja vahendite kasutamist ja korraldamist. Kui riik annab meile eelarve (oleme muide suuruselt teise eelarvega kunstiinstitutsioon selles vabariigis), mille eest makstakse palku ja ostetakse teenuseid, siis loomulikult ollakse ka huvitatud, millist tööd nende palkade eest tehakse ja kuidas teenuste eest tasutakse. Samuti sellest, kui mõistlikud on kõik need kulud, et täita parimal moel meile pandud ülesandeid – koguda ja vahendada kunsti. Seega on ühtviisi oluline saada korda nii avastatud puudused raamatupidamises ja tööaja kasutamises kui ka hakata korrektsemalt muuseumi eelarvestama.
Kahtlemata pole olukorras kiireid lahendusi, kuid millise suuna muuseum aruandejärgselt võtab või millega esimesena tegelema hakkab?
Juba tegutseme teemadega, mille puhul võiks tegevusetus põhjustada puuduse süvenemist või ebaseadusliku olukorra või mille tõttu võiks tekkida kahju. Mõne ministeeriumi ettekirjutuse elluviimine on kindlasti ebapopulaarne ning võib põhjustada rahulolematust nii töötajates kui ka avalikkuses. Samas peame siiski järgima seadusi ja mõtlema, kuidas muuseumi käsutusse antud vahendeid kõige paremini kasutada, kuidas nende nappide võimalustega võimalikult palju avalikkusele pakkuda. Nii et tööd on selleks aastaks kuhjaga meile kõigile ja ilmselt tuleb muuta oma seniseid tööharjumusi ja suhtumist. Samas usun, et tulemuseks on ikkagi ressursse efektiivsemalt kasutav asutus ja loodetavasti ka publiku jaoks köitvam muuseum. Tulge meile külla ja veenduge ise!