„Arrrrmastus” (Loev, India, 2015, 92 min). Režissöör Sudhanshu Saria. Osades Shiv Pandit, Dhruv Ganesh, Siddhart Menon, Rishabh J Chaddha.

PÖFF-il maailma esilinastuse teinud „Arrrrmastus” on noore india filmirežissööri esimene täispikk mängufilm, mis jutustab vaatajale siira ja elulise loo kolme mehe vahelisest armukolmnurgast. Jai (Bollywoodi filmidest tuntud näitleja Shiv Pandit) kehastab edukat ja rikast ärimehe-tüüpi, Shiv (Dhruv Ganesh) noort, kohati iseendas kahtlevat muusikut ja Alex (Siddharth Menon) spontaanset ja elavat kirgliku armastuse võrdkuju. Süžeeliin ise on klassikaliselt lihtne – Shiv ja Alex on probleemides siplev paarike ning kui Shivil avaneb võimalus oma New Yorgist saabunud sõbraga nädalavahetuseks puhkama sõita, võtab ta pakkumise vastu.

Loo muudab eriliseks traditsioonilise suhtekäsitluse hülgamine. Indias, kus homoseksuaalsus on endiselt karistatav ja teemast kõnelemine tabu, võib säärane filmistsenaarium mõjuda ilmselge provokatsioonina. Tegelikkuses jääb armunute sugu filmis teisejärguliseks. Enam mängivad rolli inimloomuse ja tunnete keerdkäigud, millele toetudes jagatakse publikuga nii haigetsaamise valu, pühendumisega seotud enesekahtlusi kui ka õrnusi ja rõõmu. Filmil pole soovi šokeerida ega imiteerida metsiku kirelõõma hetki. „Arrrrmastus” räägib armastusest selle kõige lihtsamal kujul, argielu keerises, jäädes siiraks ja soojaks. Mõjudes tonaalsuselt ehk veidi nagu „Sinine on kõige soojem värv” (La vie d’Adèle / Blue Is the Warmest Color, 2013), muutumata siiski nii kurb-dramaatiliseks nagu kahe naise vaheline armastuslugu.

Keskmes hargnevate sündmuste kõrval on „Arrrrmastuses” oluline roll mängida viisil, millega režissöör kujutab oma kodumaal toimuvat. India kuvandiloomes endiselt domineeriva tänavaelu, kerjuslaste ja vaesuse asemel näitab „Arrrrmastus” Indiat globaliseerumise ja linnastumise vaatevinklist. Romantiliste Lääne-Ghattides filmitud stseenide kõrval domineerivad filmis kaadrid kõrgustesse pürgivast Mumbaist, kallitest läänepärastest restoranidest, luksushotellidest ja elava liiklusega tänavaist.

New Yorgis Ithaca kolledžis õppinud Sudhanshu Saria stiil sarnaneb kõige enam India arthouse-filmidele ja Ameerika indie-kinole. Bollywoodiga loob seose filmimuusika, mis üksikute indie-pop’i lugude kõrval sisaldab kohalike kuulsate Bollywoodi massimuusikatootjate loomingut. Kindlasti pole „Arrrrmastuse” näol aga tegu maksimaalset meelelahutust pakkuda üritava Bollywoodi kino filmiga ega ka klassikalisi reegleid täielikult eirava eksperimentaalse uuekooli šedöövriga. Sudhanshu Saria segab omavahel kokku erinevaid mõjutusi, asetatades põhirõhu tegevusliinile endale.

Lihtsust taotleva kinematograafiaga „Arrrrmastuse” põhituumaks ongi jutustada vaatajale üks südame keerdkäikudele üles ehitatud lugu, milles meeleolu loovad kerge huumoriga vürtsitatud dialoogid ja karakterid ise. Filmiga ei soovita šokeerida. Ja pikantseid stseene ei tasu ka oodata. „Arrrrmastus” võitleb stereotüüpide vastu väga tagasihoidlikul, jutustaval moel ja pigem ongi sotsiaalne seisukohavõtt loo sisuga pooljuhuslikult kaanev aspekt. Süžee keskmes püsib siiski inimene ise – oma muutlike tunnete, soovide ja inimliku keerukusega.

Film on pühendatud Shivat kehastanud Dhruv Ganeshile, kes lahkus meie hulgast enne filmi valmimist.

PÖFF-il linastub „Arrrrmastus” veel 25. novembril Tallinnas Apollo kinos Solaris.

Arvustus ilmus esialgselt kultuur.info blogis.