„Vabariigi kodanike” eilne saade näitas ilmekalt, et kooseluseaduse vastased otsivad tonti seal, kus seda ei ole ning paistab, et neile jäävad mõistetamatuks murettekitavate probleemide tegelikud põhjused.

Jäin mõtlema ühele huvitavale vastuolule – nimelt alustas Varro Vooglaid arutelu juba harjumuspäraselt väitest, et kooseluseadus on vastu võetud rahva enamuse vastuseisust hoolimata. Ma ei vaidle vastu – nii see on. Samas väidab eile saates esindatud osa Eesti kristlikust kogukonnast, et homoseksuaalsust ei tohi ühiskonnas akstepteerida, kuna see tooks endaga kaasa inimeste massilise nn. „geistumise”. Kui me nüüd need kaks asja kokku paneme, siis huvitab mind, et kui homoseksuaalsed inimesed on ühiskonnas ilmselgelt vähemuses (ja on alati olnud), siis miks peaks nende elustiil inimestele rohkem mõju avaldama kui heteroseksuaalne eeskuju?

Meenuvad mitmed õudusfilmid, kus terve grupp noori inimesi rapitakse ükshaaval maha ühe väga jubeda tegelase poolt, keda kogu selle õuduse käigus võib olla korduvalt kirvega pähe löödud ja jalga tulistatud, aga kelle jaks sellest hoolimata ei näi raugevat. Koletistel ja deemonitel paistavad filmides alati olevat sellised üleloomulikud võimed. Kui nüüd tulla tagasi pärisellu, siis ilmestab seda olukorda kenasti ütlus, et „hirmul on suured silmad”.

Mina ei mõista, kust pärineb see kristlike kogukondade säärane ebakindlus. Teoreetiliselt ma aiman, et see võib tulla sellest, kui inimesel puudub isiklik kokkupuude igasuguste nähtustega, mida selles traditsioonis nimetatakse nn. „pattudeks” ja „pahedeks”. Ma ei taha kuidagi öelda, et inimene peaks millegi mõistmiseks elama otseselt pahelist elu, aga mõistmine sünnib siis, kui osata vaadata maailma sellele automaatselt hinnanguid andmata. Väga religioosselt kasvatatud lapsele õpetatakse põhimõtteliselt sünnist saati andma hinnanguid asjade kohta, mille olemust ta isegi ei mõista. Minu isiklik arvamus on see, et see ei ole õige. Lapsi tuleb ennekõike õpetada iseseisvalt mõtlema.

Olen hiljuti hakanud huvi tundma mitmete religioossete maailmavaadete vastu ja seda enam arvan, et inimene peaks nende teemadega tegelema täiskasvanueas, kui tal on tekkinud analüüsivõime ja ka teatav elukogemus. Võime iseseisvalt eristada head kurjast – veel parem – arusaam sellest, et maailm iseenesest pole põhimõtteliselt ei üht ega teist. Ilma selle võimeta juhtubki, et kurjaks kuulutatakse kõik nähtused, mida inimene kardab ja kardab selle tõttu, et ta ei mõista nende olemust.

Jälle – filmides ja muinasjuttudes on palju näiteid koletistest ja veidrikest, kes mõningase tutvuse järel osutuvad pigem valestimõistetud hingedeks. Enamasti on nad ühiskonnast välja heidetud, kuna nad on olnud normist erinevad. Nagu tõi eilses saates välja ka Andreas Kaju, siis ilmselt keegi ei taha tegelikult, et tema laps peaks kasvama ühiskonnas, kus lubatakse taga kiusata neid, kes on teistsugused. Teatavasti polegi kellelgi võimalik kunagi lõpuni „normaalne” olla, sest sellist püsivat seisundit lihtsalt ei eksisteeri.