Alustame Müürilehe ning rohelise eluviisi portaali Bioneer koostöörubriigiga. Mõiste „bioneer” võttis kasutusele ökoaktivist Kenny Ausubel. Bioneerid on inimesed, kes otsivad koos uusi lahendusi keskkonna- ja sotsiokultuurilistele probleemidele, mille juured asuvad meie väärtushinnangutes ja maailmavaates. www.bioneer.ee on keskkonnateemadele keskenduv kodanikumeedia portaal, mis valmib tänu vabatahtlike panusele.

Jõuluhooaeg algab varakult. Esimesed kataloogid, mis pakuvad jõulukaupu, potsatavad tarbijate postkastidesse juba septembris. Poodides algab jõulumelu hiljemalt novembri lõpus. Isegi lasteaialapsed teavad, et jõulude ajal saab kingitusi. Täiskasvanud üritavad kõikvõimalikke jõulupidusid oma ajakavadesse ära mahutada ning murravad päid, kellele mida ja kui suure summa eest kinkida. Nüüdisaegsed jõulud võib võtta kokku sõnaga „tarbimispidu”.

Detsembris kasvavat tarbimist näitavad hästi supermarketite läbimüügid, mis suurenevad pühadeperioodil peamiselt kingituste, alkoholi ja traditsiooniliste jõuluroogade arvelt. „Pühade ajal lubavad ostjad oma toidulauale tavapärasest pisut erilisemaid ja kallemaid toite,” selgitas Kadri Lainas Prisma Peremarketist.

Piret Loodsalu Eesti Keskkonnateenustest lisas, et tarbimise märgatavat kasvu detsembris ja jaanuaris näitab ka peaaegu kolmandiku võrra tavapärasest suurem äravisatavate olme- ning pakendijäätmete hulk.

Rohkem uusi asju, rohkem toitu, rohkem prügi – kõik see annab kokku suurema ökojalajälje ja õhema rahakoti. Kas olete mõelnud, mida me tänapäeval jõulupühade aegu üldse tähistame? Kas jõulud on kaotanud tarbimismöllus oma tähenduse?

Meie esivanemad hindasid jõulude ajal isetegemist

Maavalla Koja vanema Ahto Kaasiku sõnul on jõulud eesti rahvakalendris jaanipäeva kõrval teiseks kõige olulisemaks pühaks, tähistades aasta vahetumist. Jõulud algavad 21. detsembril ehk toomapäeval ja kestavad kuni 6. jaanuarini. Lõuna-Eestis on nimetatud jõule taliste- ehk talsipühiks.

Meie oma põliskultuur pole mitte tarbimise, vaid elujaatava loomise kultuur. See tähendab, et nii kultuurilisi elamusi (laul, tants, muinasjutud) kui ka igapäevaseid esemeid kujundasid meie esivanemad ise, saades läbi loomeprotsessi ka suurema eneseväljendusvõimaluse. Üksteisele pühendati jõulutraditsioone järgides pigem aega. Jõulud on maarahvale perekondlik püha, inimesed on reeglina kodus, omakeskis. Jõuluvana ja asjade kinkimise kombed jõudsid meile mõisa vahendusel alles 20. sajandi alguses. See ei ole kuidagi maarahva tavadega seotud.

Ka Ahto Kaasik ise peab parimaks jõulukingiks lähedastele pühendatud aega, tähelepanu ja ühiseid ettevõtmisi. See on kõige väärtuslikum, mis meil anda on.

Kaasiku sõnul tõlgendatakse tänapäeval valesti ka esivanemate kommet 7, 9 või 12 korda jõuluõhtu jooksul süüa. Paljud inimesed söövad üle. Tegelikult piisab üheks jõuluõhtusöögi korraks vaid paarist suutäiest. „Jõulude ajal pakutakse hoopis hingedele kinke ja süüa. Viimastel sajanditel viletsuses elanud maarahvas püüdis jõuluaegse rohke söömisega luua eelolevaks aastaks toiduküllust, tervist ja elujõudu. Toidu raiskamine on tänapäevane teema. Varem hinnati toitu äärmiselt kõrgelt, seda hoiti ja peeti pühaks,” selgitab Kaasik.

Jeesuse sünnipäev kommertseesmärkide teenistuses

Kristlikus traditsioonis tähendavad jõulud Jeesuse sünnipäeva. Kristuse kui oletatavalt ajaloolise isiku täpne sündimise aeg on teadmata. Õhtumaa kirik asetas sündmuse teadlikult 25. detsembrile, mis oli tähtis paganlik püha. Vana traditsiooni kohaselt on kristlased tähistanud jõule mitme jumalateenistusega 24. ja 25. detsembril.

Vikipeedia andmetel on kristlased jõuludesse mitmeti suhtunud. Veel 200 aastat tagasi ei pidanud puritaanid jõule, kuna nende meelest oli tegemist liiga paganliku pühaga. Ameerika Ühendriikides kuulutati jõulud ametlikult pühaks alles 1870. aastal.

Kinkimine on kristluses seotud Jeesuslapse sünni müüdiga, kus kingitusi jagasid kolm Idamaa tarka.

Moodsa kommertsliku jõulutraditsiooni keskne tegelane jõuluvana on samuti kristliku taustaga. Püha Nikolaus (ingliskeelsetes maades Santa Claus) oli neljandal sajandil elanud piiskop, keda hakati hiljem pühakuks pidama. Ta oli suur heategija, neitsite, meremeeste, vangide, kaupmeeste, pagarite ja laste kaitsja, kes jagas neile jõuluajal kingitusi.

Me hindame vaevanõudvaid kinke

Sotsioloog Tuuli Toomere kirjutas artiklis „Kinkimine tarbimiskultuuri kontekstis”, et kingid mõjuvad sotsiaalsete markeerijatena, mis jagavad nende tegijad-saajad tarbimisklassidesse. Kindlasse tarbimisklassi kuulujad on sotsiaalse surve all, mis paneb neid ostma oma lastele teatud hinnaklassi kuuluvaid kingitusi. Kergesti tekib tahtmine näidata ennast jõukamana.

Kõige väärtuslikumaks hindavad inimesed reeglina isetehtud kinke, kuna need on kõige isiklikumad. Unikaalseid kingitusi tehakse harva, kuna need on aeganõudvad.

Tänapäevases tarbimisühiskonnas ostavad inimesed kinke reeglina kaubanduskeskustest. Need on anonüümsed, kuna valmistajad pole teada. Need ei edasta valmistaja isikupära, neil puudub meistri nägu. Seetõttu üritatakse muuta masstoodetud anonüümseid asju isikupärasemaks, pakendades neid pakkepaberisse ja pannes kaasa õnnitluskaardi.

Liiga lihtne ost, mille nimel pole üritatud saajat mõista, ei ole ka kingitusena hinnatud. Eriti kehtib see ähmaselt igavate kinkide puhul, nagu fotoalbum, ilmetu tass, järjekordne kinkeraamat, aga ka valmis jõulukomplektid.

Masstoodetud kaubast veelgi anonüümsemaks peetakse ülimat ratsionaalsust ehk raha või kinkekaarte. „Raha kinkimist võidakse tunnetada kui patroneerimist, jootraha andmist või altkäemaksu,” kirjutas Toomere.

Jõuluvana ja päkapikkude roll kommertsjõulude juures ongi seotud kinkija isiku varjamisega ja kingituse personaalsemaks ja huvitavamaks tegemisega.

Nagu näha, ei soosi vanemad jõulutraditsioonid tarbimishullust. See on tänapäevane komme, mis võtab kahjuks väga paljudelt inimestelt oma kulukuse tõttu üldse isu jõule tähistada.

Bioneer soovitab enda jaoks välja mõelda, mida jõulud teile tähendavad. Kui tähistate Jeesuse sünnipäeva, siis käige kirikus või olge pereringis. Kui rõõmustate pööripäeva ja aastavahetuse üle, siis järgigegi vastavaid esivanemate kombeid. Kui jõulud ei tähenda teile midagi peale tüütute, ärritavate ja rahakotile laastavalt mõjuvate kohustuste, siis jätke nad sellisena pidamata. Võtke pühadest vaid see osa, mis teile rõõmu toob. Aktsepteerigem seda, et sugugi mitte kõik inimesed ei mõista jõule meiega sarnaselt.

Kinke tehes ja jõule tähistades saame teha ökoloogilisemaid ja eetilisemaid valikuid

Miks mitte leppida kokku, et üksteisele kinkimise asemel tehakse hoopis annetus. Loomade varjupaigale annetajad saavad hakata veebiperemeheks. Loomaaiale annetajad saavad hakata vaderiks. Näiteks kameruni kääbuskitse vaderiks saab loomale aastase toidulaua maksumuse ehk 50 euro eest, Prževalski hobuse toidulaud maksab 500 eurot jne.

Annetada võib ka kodanikuühendusele, mille väärtused sulle korda lähevad.

Minna saab ka hoopis vabatahtlikuks. Näiteks ootab Toidupank eraisikute abi toidukogumispäevade ajal (13.–15.12.). Eesti toidupankade jaoks on kõige olulisem aidata ennekõike väikeste lastega allpool toimetulekupiiri elavaid peresid.

Kinkige midagi isetehtut, midagi, mille valmistasite just kingisaajale mõeldes. Olgu see siis kotitäis kodust müslit, paar kindaid, isetehtud jõulukräss, lambarasvast küünal, purgitäis moosi või saajale pühendatud pillilugu. Kõige olulisem on isetegemise mõte. Miks mitte kinkida kinkekaart, mis pakub võimalust tulla kinkija juurde õhtusöögile.

Võite veeta perega ka kinkideta jõulud. Panustage suhetesse, sest lähedased on olulisemad kõikidest kingitustest. Selle asemel et veeta pühade-eelset aega ihuüksi kaubanduskeskustes kinke otsides, neid pärast pakkides ja peites, veetke see hoopis koos perega piparkooke küpsetades, muinasjutte lugedes, jõuluehteid valmistades või lihtsalt vesteldes.