Linnaratturluse teemal avaldavad arvamust algatuse „Eesti rattarikkaks!” eestvedaja Mari Jüssi, Tallinn Bicycle Weeki korraldaja Tõnis Savi ja Roheliste Rattaretkede eestvedaja Peep Veedla.

Pea iga Eesti linnatänavatel liigelnud jalgrattur on pidanud endalt küsima, kus on tema koht. Jalakäijad on häiritud kõnniteel sõitvatest ratturitest, sõidutee tundub tihtilugu ohtlik, kergliiklusradu tuleb jagada rulluisutajate, koertega jalutajate ja vankrilükkajatega. Bioneer uuris kolmelt tuntud ratturilt, miks inimesed üldse kaherattalisi pedaalides liiklusdžunglisse sukelduvad. Ühtlasi küsisime, kuidas Eestis jalgratturitesse suhtutakse ja mida saaks paremini teha.

Miks nii paljud inimesed jalgratastega sõidavad?

Mari Jüssi: Jalgratas annab vabaduse ise otsustada, millal ja kuhu sõidad. Rattasõidutahe tuleb läbi kogemuse ja harjumuse.

Tõnis Savi: See, miks inimene valib oma liikumisvahendiks ratta, võib olla ajendatud tervislikest, majanduslikest ja kultuurilistest põhjustest või lihtsalt sellest, et rattasõit meeldib. Kui kaks esimest on siililegi selged, siis kultuuriline taust sõltub ratta kuvandist ühiskonnas – praegu sümboliseerib jalgratas kindlasti ka tegutsemissoovi linnaruumis, mis arvestab inimesega, kus kõigil on mõnus, kus avalik ruum on ka tegelikult inimese päralt. Hindan ratta juures vabadust ning vahetut kogemust, mida see pakub. Tegemist on optimaalse liikumisvahendiga, mis võimaldab ühelt poolt kiiret kulgemist ja teisalt vahetut reageerimist ümbritsevale – ratast on hõlbus peatada, kui vaatevälja tekib mõni huvitav koht või tuttav inimene.

Peep Veedla: Rattasõit oli populaarne juba nõukogude ajal. Tänapäeval on jalgrattad muutunud kiiremateks ja mugavamateks, pidevalt lisandub ka uusi kergliiklusteid – see toob ratta selga üha enam inimesi. Jalgrattaga sõitmine on positiivse kuvandiga tegevus. Kui asusime aastate eest Roheliste Rattaretki korraldama, kardeti, et pärast sellist inimmassi jääb maha ainult must maa ja hunnik prügi. Tegelikult seda ei juhtunud. Jalgrattaga sõitmine on ellusuhtumise küsimus.

Kuidas Eestis jalgratturitesse suhtutakse?

M.J.: Siinsetel ratturitel tuleb oma koht liikluspildis alles kätte võidelda. Praegu ilmselgelt alahinnatakse jalgratast kui igapäevast sõiduvahendit. Näiteks Tallinnas vastutab jalgrattateede rajamise ja hoolduse eest Tallinna Kommunaalamet. Tallinna Transpordiamet jalgrattaliiklusega ei tegele. Tartu on väiksem, seal on lihtsam rattateid arendada. Tallinna puhul tuleb kiita asumiseltse, mis survestavad linnaruumi rattasõbralikumaks muutmist. Headeks näideteks on Tallinnas Soo ja Telliskivi tänav. Riigi tasandil on olukord kahjuks suisa katastroofiline. Maanteeamet suhtub jalgrattaliiklusesse kui eelkõige spordi- ja vabaajategevusse ning ei käsitle seda ühest punktist teise liikumisena.

T.S.: Suhtumine ratturisse liikluses on viimastel aastatel oluliselt paranenud – harjutakse mõttega, et sõiduteel võib kohata ka jalgratast. Planeerimise kontekstis on endiselt probleem ratturi defineerimisega: kas koosluse ratas-rattur puhul on tegu sõiduki või jalakäijaga. Otsustajate ringis kipub ununema, et ratast kasutatakse igapäevaseks liiklemiseks. Jätkuvalt on tunda suhtumist, et see on pelgalt spordivahend.

P.V.: Minu meelest pole Eestis veel rattaliiklusele kohta. Näiteks Helsingis on rattateede arendamine toimunud juba aastakümneid. Seal valitseb vastastikune austus autojuhtide, jalakäijate ja ratturite vahel.

Kas Eestis on jalgrattakultuur?

M.J.: Eesti on oma jalgrattakultuuri taas leidmas. Varasemalt, nt esimese vabariigi ajal, olid olemas Eesti oma jalgrattatööstus ja jalgratturite seltsid ning palju sõideti seltskondlikult. Pean oluliseks rõhutada just igapäevase jalgrattakasutuse tähtsust. Euroopa linnades võib täheldada praegu üleüldist jalgrattarenessanssi – inimesed avastavad uuesti jalgrattaga liikumise võimalusi ja selle populaarsus on märgatavalt kasvamas.

T.S.: Julgen väita, et Eestis on rattakultuur olemas ja jõudsalt arenemas. Kui nüüd analüüsida, kas ja kuidas on enamikul meie kultuuris praegu veel tavaks rattaga sõita, siis oleme pigem alles sportliku rattakultuuriga riik. Kuid see on muutumas, igapäevase rattasõidu osas on näha tõusutrendi – linnaratturite arv on selgelt kasvamas. Ka rattaga seotud kultuurinähtuste ja ürituste osas oleme heal järjel. Tallinnas toimuvatest Tour d’ÖÖ ühissõitudest osavõtjate arv on kolme aasta jooksul kümnekordseks kasvanud ning jõudnud tänaseks paari tuhandeni – nii suur rahvahulk mõjub tänavatel juba väga võimsalt. Osalejaid vaadates on näha, kui palju erinevaid rattaid ja rattakasutajaid meil on. Kõrvuti sõidavad noored trikiratturid, keskealised tervisesportlased, romantilised hipsteritüdrukud lehvivate seelikutega… Kõikide kirjeldamine võtaks liiga palju aega. Unikaalsed Goldsprinti võistlused Tour d’ÖÖ pidudel toovad võidusõidu lavale ning pakuvad rahvaspordile uudset keskkonda. Tallinn Bicycle Week käsitleb rattateemat läbi meelelahutuse, filmi, muusika ja arutelude. Viimaste keskmes on kindlasti ka fakt, et jalgrattakultuuri kaudu areneb ka linnaruum ning -kultuur.

P.V.: Eestis on jalgrattakultuur võrreldes naabermaadega alles edenemisjärgus. Nagu iga kultuur, areneb ka see tasapisi. Aegapidi harjutakse rattaga ka tööl ja koolis käima. Kõige kõrgemal tasemel on seda võimalik näha Tartu tudengite puhul. Tallinnas võib näiteks Meriväljal märgata, kuidas sealse kooli juurde pargitakse jalg- ja tõukerattaid. Seal, erinevalt Tallinna kesklinnast, on lastel hea rattaga sõita.

Millised on aktuaalsed probleemid rattaliikluses?

M.J.: Need, kes igapäevaselt sõidavad, on rattaliikluse olukorraga kursis. Näiteks on olemas mitmed teelõigud, kus saab mugavalt rattaga sõita, aga need pole ühendatud suuremasse rattateede võrgustikku. Muresid on ka rataste parkimise ja nende kortermajades hoidmisega. Probleeme põhjustab liiklusseadus, mis lubab ratturil sadulas olles teed ületada, aga ratta kiirus peab olema jalakäijaga võrdne. Üsna tihti ei arvesta autojuhid ratturitega. Kogenud liiklejad teavad füüsikaseadusi ja arvestavad ka ise võimalusega, et keegi võib neile ette või otsa sõita. Arutleme praegu majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga liiklusseaduse muutmise teemal, kuna linnade kehva jalgrattateede planeerituse tõttu ei tohi hakata liiklusseadusega jalgratturite õigusi kärpima. Me ei pea õigeks liiklusseaduse muutmise plaani, mille kohaselt tuleb jalgratturil autojuhile teed anda ja halva nähtavusega hoovidest väljasõidukohtades jalakäija kiirusel liikuda. Paljudel linnasisestel teelõikudel muudaks selline korraldus jalgrattaga sõitmise mõttetuks.

P.V.: Ratturitel on suur oht lõpetada sõna otseses mõttes kraavis, kuna paljudel uutel teedel puuduvad teeperved ja teede kõrval jooksevad sügavad kraavid. Kui nendega on ääristatud kitsam tee, siis pole ratturitel tee peal ruumi sõita.

T.S.: Selge on see, et meie linnade rattataristu ei ole veel täiuslik, aga seda pole ka meie tänavaruum. Meil lihtsalt ei ole olnud selle arendamiseks piisavalt aega: Kopenhaagenis alustati esimeste sammudega juba 60ndatel. Kuid olulisem kui füüsiliste võimaluste loomine on ideoloogiline valmisolek pidada ratast positiivseks ja argiseks nähtuseks. Seda nii otsusetegijate kui meedia tasandil. Rattaga seotud kirjutised ja teleklipid on sageli hirmutava fooniga või esitletud subjektiivselt (enamasti autojuhi) seisukohalt. Jäetakse mulje, nagu rattasõit oleks midagi tõeliselt ekstreemset ja ohtlikku, mida see ju ei ole, kui kõik liikluses osalejad üksteisega arvestavad.

Mida on olukorra parandamiseks ära tehtud? Kuidas saab ise sellele kaasa aidata?

M.J.: Mida rohkem rattureid liigub, seda enam nendega arvestatakse. Meelitage oma sõpruskond ratastele! Palju saab ära teha ka töökohtadel ja koolides – hoolida jalgrattaga tööle sõitvatest töötajatest ja klientidest. Kui ettevõtted suudavad lubada töötajatele ametiautosid, siis veelgi rohkem töötajaid saaks motiveerida ametijalgrataste ja ühiskasutuses olevate ratastega.

T.S.: Oluline on alustada iseendast ja mitte loota sellele, et keegi teine sinu hääle kuuldavaks teeb. Meie seltskond asus julgelt asja kallale ning tulemused on meile endilegi suureks positiivseks üllatuseks. Tallinn Bicycle Weeki ja Tour d’ÖÖ üritused on kindlasti innustanud ja toonud tänavatele uusi rattureid. Neid, kelle informeeritus rattaga seotud teemadel on suurem ning kelle esimene sõiduteel sõitmise kogemus ja edasine julgus pärineb just ühistelt tuuridelt. Ürituste edu ning pidev teadmiste täiendamine on viinud meie meeskonna viljakasse dialoogi ka linnavõimudega. On ilmne, et lisaks väljapoole ehitatud rattateedele, on olemas soov parandada ratturite võimalusi ka kesklinnas. Need muutused võtavad aga aega. Kui mõelda, mida saab lugeja nüüd ja praegu ratturite elu parandamiseks teha, on vastus lihtne: vaja on istuda ratta selga! Mida rohkem on tänavatel rattureid, seda enam meid ka märgatakse ning seda turvalisemaks muutub rattaga liikumine.