Mis teema on helikunstiga? Viimaste kuude jooksul on kutsed seda kogema tulla tundunud lakkamatud ja pinnad justkui tahaksidki kulutada kogu eelarve audioeksperimentidele. Kõrva peale pannes leiab küll kogemusi punkröögatustest trammikriginani, kuid heliklippide vahele võivad pudeneda küsimärgid. 

Õhk on paks ja selge see, et otsese poliitilise eesmärgita kunstielu võib mõjuda praegustes oludes eskapismi või välja teenimata privileegina. Sellegipoolest ei maksa ärevate sõnumite, masendavate uudiste ja praktiliste tegevusplaanide kõrval kaotada silmist seda vaba ühiskonda, mille nimel käib võitlus ja kuhu kuulub ka vaba kunstiline eneseväljendus. Lisaks ei tea ju kunagi päris täpselt, mis suunast võib murda sisse valguskiir. Niisiis jäin kindlaks oma esialgsele tegevusplaanile ning seilasin mõne nädala jooksul läbi kokku viiest füüsilisest ja virtuaalsest toimumispaigast, kus sai kogeda hajusalt organiseeritud helisuhteid. Helikunsti (ingl sound art) mõistelised piirid kipuvad küll kallerdisena laiali valguma – kitsamas mõttes vastandatakse tavaliselt helikunsti muusikale, see eristus on aga mõnevõrra kahtlane.

Diagnoos

Ajalooliselt võib lugeda helikunsti alguspunktiks itaalia futuristide Russolo ja Marinetti mehaanilisi müra tekitavaid heliskulptuure, mis loodi umbes sada aastat tagasi. Praegu võiks aga puusalt tulistades määratleda helikunstina heli organiseerimise viise, millel esineb järgmisi tunnuseid: helikõrguslikud seosed ning vormi- ja harmooniaõpetus on kõrvale jäetud; puudub konkreetne meetrum; helidel endal puudub tajutav helikõrgus ehk põhitoon; organiseerimisel kasutatakse juhuslikkuse printsiipi; puudub narratiivsus ja teose struktuur; interpreedi ja helilooja kategooriatega pole midagi peale hakata; loojateks on isikud, kes ei ole seotud muusikavaldkonnaga; publiku vastuvõtt toimub ilma „neljanda seinata”; tähelepanu keskmes on helikogemuse aspektid, mis muusikalises perspektiivis pannakse pigem sulgudesse, näiteks ruumikogemus ja akustika, sotsiaalne sõnum või osaluslikkus.

Taolise määratluse üks probleem seisneb selles, et need tunnused on valdavalt negatiivsed – „helikunst” oleks justkui lihtsalt „muusika” miinus vastav tunnus. Teine probleem peitub aga selles, et iga mainitud tingimuse puhul on võimalik leida muusikavaldkonda liigituvaid nähtusi, mis seda rahuldaksid, seejuures võib piirduda vabalt 20. sajandiga – võtame näiteks aleatoorika ja vabaimpro, varajase lindimuusika või musique concrète’i kompositsioonid. Hiljutise näitena võiks aga mainida ansambel U: kontserti „URR-33: publikuorkester”, mis oli täpselt selline piiripealne nähtus. Kontserdipublik sai osaleda loomeprotsessis nutirakenduse vahendusel. Neil oli võimalik lülitada tööle virtuaalsüntesaatori helisid, millele ansambel siis kohapeal reageeris; jooksva publikuhääletuse tulemusel koostati n-ö välkpartituur, mida muusikud akustilistel instrumentidel interpreteerisid; tagatipuks sai anda ansamblile reaalajas innustavat või heidutavat tagasisidet improteose kulgemise kohta. Sellise „demokraatliku” protsessiga kaotati autoripositsioon sisuliselt ära. Kuna kontserti kanti üle ka Klassikaraadios, oli tegemist hübriidsündmusega, millel puudus konkreetne asukoht, ja anonüümseid osalisi võis teoreetiliselt olla üle kogu maailma. On ütlematagi selge, et helikõrguslike seoste loogika sisuliselt puudus ning moodustunud kõlamassiivid olid valdavalt atonaalsed ja juhuslikud. Teisisõnu on täitsa võimalik, et mina sain virtuaalse osalejana meeldivama kogemuse kui tavaline raadiokuulaja, kes mingil mõistatuslikul põhjusel oli otsustanud kuulata rutiinse autosõidu taustaks natuke eksperimentaalset nüüdismuusikat.

Järgnenud vestlusringis osutas ekspertkuulaja Märt-Matis Lill naljatlemisi, et lõpptulemus kõlas „nagu halb Boulez” – nii et vahest ei olnudki tegemist muusikaga? Kuid ehk oli see lihtsalt halb muusika? Igal juhul ei saa ju olla nii, et kõik, mis tõugatakse muusikavaldkonnast välja, pudeneb automaatselt n-ö helikunsti prügimäele. Samas pole heakõlalisus ja tuttavlikkus veel piisav tingimus, et midagi muusikana määratleda. Siinkohal meenuvad iseõppivate algoritmide genereeritud poplaulukesed, mis võiksid tiksuda vabalt mõne hajameelse ärkaja hommikukohvi taustal. Kuna selle näite puhul puudub igasugune eneseväljenduslik komponent, määratleksin mina selle pigem generatiivse digitaalse helikunsti eksperimendi kui muusikanähtusena. Mõni tugev tehisintellekti programm võiks aga taolise eelarvamuse paari aasta pärast uppi lükata, sest tekiks küsimus, et mille poolest erineb selline algoritm mõnest peavoolu muusikaprodutsendi prototüübist, kes vorbib oma päkapikudiskolikke hitte sarnaste skeemide põhjal, mis realiseeruvad lihtsalt tema bioloogilises wetware-süsteemis.

Ei saa ju olla nii, et kõik, mis tõugatakse muusikavaldkonnast välja, pudeneb automaatselt n-ö helikunsti prügimäele.

Ühesõnaga, palju küsimusi, vähe vastuseid. Praegu võiks ahastuses käte ringutamise asemel leppida lihtsalt tõdemusega, et helikunsti määratlemise piirid on umbes nagu Robert D. Hare’i psühhopaatia tunnuste nimekiri (Hare Psychopathy Checklist) – üksiku tunnuse esinemine ei anna veel põhjust diagnoosiks, kuid teatud hulk „linnukesi” tähendab, et mõistlikum oleks lisada gaasi ja sõita edasi järgmise motellini. Tihtilugu võivad need piirid olla ka puhtalt institutsionaalsed või pakendamise küsimus. Pugedes veel teisegi autoriteedi varju, võiks selle üldise jutu lõpetuseks meenutada lõiku Aristoteleselt: „On ju haritud inimesele omane otsida iga tegevusliigi puhul täpsust niivõrd, kuivõrd asja loomus seda võimaldab.”[1]

Kõik, mis hüüab, pole veel akordion

Minu esimene maandumispaik oli Taavi Tulevi ja Ekke Västriku autorinäitus „Heli. Müra. Ruum” Tallinnas Rotermanni soolalao ruumides. Näituse fookuses on 16 kanaliga heliinstallatsioon – paigaldise keskel on platvorm mugavate kott-toolidega ja seda ääristavad üleelusuurused pingpongikuulid. Need aitavad luua piiritletud akustilise keskkonna, kuid seonduvad sümboolselt ka helijärgnevuses figureerivate pingpongipallide põrkamise helidega, mis mõjuvad kõikidest esitletud helikihtidest kahtlemata kõige efektsemalt. Plõksuvad pallid näivad põrkavat lavatsil lebava külastaja nina ees, kukla taga ja koljuõnaruste vahel ning pakuvad hüperrealistlikku surround-heli kogemust. Lisaks saab kuulda linnahelisid, loodushelisid, vaikseid helisid ja valjusid helisid. Installatsioon põhineb välisalvestistel ja need loomulikud helid tekitavad automaatse kujutlusseose vastava heliallikaga: äikesemürin, kilejope sahin, koera haukumine, Pika Hermanni tornist kõlav riigihümn. Sürreaalne efekt tekib aga sellest, et eri mõõtmete ja iseloomuga heliallikad satuvad teadvuses kohakuti ning üksteise peale: mesilase sumin kõlab sama valjusti kui konduktori teadustus, lennukimootor võrdsustub vaikse krabinaga jne. See kõik toimub vaba tajumängu vormis, kuulmispingutus on minimaalne, hõõrdetegur sisuliselt puudub ning põhimõtteliselt võiks selle kuuldemängu keskel tundide kaupa jalga puhata.

Lisaks mainitud installatsioonile ääristavad näitusesaali seinu kuus väljapanekut, kus külastaja saab kõrvaklappidest eri tüüpi helisid degusteerida. Minu jaoks osutus kõige huvitavamaks sektsioon „Varjatud helid”, mis pakkus kuulamiseks näiteks bussi ja trammi elektromagnetvälja kõlasid ning nahkhiirte kajalokatsiooni helisid – veidral kombel meenutasid need kõik mõne modulaarsüntesaatori ostsilleerimist läbi erinevate tagasisidemehhanismide ja filtrite. Kõige kohaspetsiifilisem ja dünaamilisem oli aga sektsioon „Näitusesaali helid”, kus külastaja saigi kuulata helisid näitusesaali sees ja akna taga. Paraku ei suutnud mind kuigivõrd erutada väljapanekud siseruumide helidest ja mürareostusest, sest nende nähtustega puutume linnas elades niikuinii iga päev kokku ja selline „raami võetud elu” ei tekitanud minus ka otseselt esteetilist kogemust. Üldiselt aga mõjus näitus julgust ja lootust sisendavalt – see nakatas mind rahuliku uuriva vaimuga ning usuga maailma mõistuspärasusse ja tunnetatavusse. Seda muljet toetasid ka näitusetekstid, mis olid esitatud rahulike selgete väitlausetena.

Diametraalselt vastupidine lähenemisnurk oli Tartu helikunsti grupinäitusel „Möödarääkimised”, mille kuraatoriks oli Martin Rästa ja mida sai Tartu Kunstimajas nautida kuni 27. märtsini.[2] Siin oli püstitatud kuraatoritekstis rida „mis saab siis, kui…” küsimusi massikommunikatsiooni killustava mõju, ummistava infokülluse, üldise kuulamisvõimetuse ja dialoogi murenemise kohta. Kontseptsioon mõjus justkui appikarje või punkröögatus ning arvatavasti ei pakkunud näitus nendele küsimustele ühtegi konkreetset vastust. Näituse vastuvõtt oli ka üsna varieeruv – tean mitut inimest, kes ei suutnud selle väljapanekuga kuidagi suhestuda ja jalutasid sealt lihtsalt võimalikult kiiresti läbi. Mina ise viibisin seal aga üle poole tunni ja mõningaid suhestumismomente siiski tekkis.

Esmamulje oli suhteliselt kakofooniline – dialoogilisus näis olevat tõepoolest asendunud paralleelsete monoloogidega, kus keegi kedagi ei kuula ja kõik räägivad üksteisele peale. Põhiruumis oli seitse kõlarit, kahes äärmises ruumis kummaski kolm, niisiis kokku 13 leierkasti, igale kunstnikule üks ruupor. Lähemal kuulamisel aga selgus, et igal hetkel kostus mõnest kõlarist midagi, ent kunagi ei mänginud kõik süsteemid samal ajal. Kõlamustrite ja helimassiivide tihedus oli varieeruv, leidus ka päris vaikseid momente ning eri kihid läksid omavahel pidevalt juhuslikku nihkesse, nii et selles heliilmas oli tegelikult päris huvitav viibida.

Lisaks järgnevuste juhuslikkusele avastasin sel näitusel veel mitmeid tunnuseid, mis eristasid seda Tallinna ekspositsioonist. Esiteks sai külastaja helipildi iseenda jaoks kokku panna, jalutades ruumides ringi ja tõstes enda jaoks esile üht või teist kõlakihti – see muutis kogu ettevõtmise üsna osalusspetsiifiliseks. Teatud mõttes pakkus see vähemalt subjektiivse vastuse kuraatoritekstis püstitatud küsimustele: olukorras, kus kõik räägivad läbisegi, tuleb osata oma fookust suunata ning julgeda võtta vastutus oma infovälja eest. Teiseks oli heliallikate valik võrreldes Tallinna näitusega mitmekesisem. Lisaks mõningatele välisalvestistele ja akustilistele kolinatele oli siin kasutatud inimkõnet, kuid ka videomängude helisid, rütmiluupe, üllatuslikult täiesti heakõlalisena mõjuvaid süntesaatorifoone, valdavalt aga domineerisid kõikvõimalikud abstraktsed ja elektroonilised urinad ja sisinad. Väga kirju pilt. Kolmandaks oli ruum paraku akustiliselt töötlemata, lihtsalt üks lage ja kajav näitusesaal, ning nähtavasti olid ka heliallikad üsna erineva kvaliteediga – pikema külastuse puhul ei ole see otseselt plusspunkt. Neljandaks oli Tartu näitusel kasutatud heli vahendina keskse kontseptsiooni edastamiseks, samas kui Tallinnas oli heli ise pigem uurimisobjekt, mis oma ideaalses läbipaistvuses juhatas edasi ka heliallikate objektiivse maailma juurde. Viiendaks puudus Tartu näitusel sisuliselt visuaalne kujundus, kõlarid olid lihtsalt paigutatud postamentidele ja juhtmed vedelesid põrandal – mulle jättis see pigem mulje suvalisusest kui otsesest taotlusest, kuid ilma Tallinna näituse kogemuseta poleks ma ilmselt sellele tähelepanu pööranud.

Nii et kokkuvõtlikult võiks sedastada, et mõlemal näitusel oli oma iseloom ja maailmavaade. Tallinna helinäitus mõjus oma esteetilisuse, läbimõelduse ja helilise käsitööoskusega, jäädes sisuliselt apoliitiliseks (kui mitte arvestada poliitilise hoiakuna elementaarset keskkonnateadlikkust ja tähelepanelikkust ümbritseva suhtes), Tartu näitus oli aga märksa hoiakulisem, sisutihedam ja sotsiaalse sõnumiga, kuid mõjus teostuse sattumuslikkuse tõttu mõnevõrra väsitavalt (nagu möödarääkimine üldiselt mõjubki). Täiesti omaette küsimus on muidugi see, kas tänapäevased probleemid – näiteks keskkonnaprobleemid ja Ukraina sõda – nõuavad pigem poolte ärakuulamist ja möödarääkimiste vältimist või hoopis konkreetseid lahendusi. Isiklikult julgen kahelda, kas näiteks fossiilkütuste tootjate ja praeguse Vene tsaari ärakuulamisel on erilist mõtet. Putini trolliarmee tekitatud infomüra seonduks muidugi otseselt näituse temaatikaga, kuid selle kisakoori taga on siiski üks suur narratiiv, mida püütakse kehtestada. Niisiis on müra ühest küljest loomulik osa maailmast, kuid teisalt võiks alati taibata küsida, kelle huvides on müra tekitada.

Aulos ei anna häbeneda

Vahel võib aga helinäitusest alguse saanud lahendus saada uue hingamise kontsertüritusel – mida siiski korraldatakse näitusesaalis. Nii juhtus 6. märtsil Tallinna Kunstihoones, kus Aivar Tõnso esitles kontserdisarja „Soolo” osana ruumilise heli mikserit Linkispace 2, mille Timo Toots ehitas kunagi näituse „Hargnevate helide aed” tarbeks. Olen ise seda imeriista (ja ka sellele eelnenud mudelit) enne kuulnud ja sellest ka kirjutanud. Varem oli see ühendatud 15 kõlariga süsteemiga, seekord piirduti aga kuue kanali ja bassikõlariga. Publik istus ruumis hajutatult ja sai soovi korral kõlavälja sees ringi jalutada, nii et installatiivne ja osaluslik komponent oli selgelt olemas, kuid samas võis paigal istudes võtta seda sündmust kui üsnagi ootuspärast elektroonilise ambient-muusika kontserti. Tõnso seisis keset ruumi oma retrofuturistliku aparaadi taga ning asetas konsoolile eri kujundusega „helikaarte” – igaüks lülitas tööle vastava helikihistuse, mida sai Linkispace 2 abiga ruumis eraldi ringi liigutada, pluss mingid lisandid sülearvutist. Mõned „kuivemad” helid mõjusid mööda kanaleid ringi sõites vägagi efektselt ja tõid esile nimelt ruumitaju, kuid üldpilt oli võrdlemisi komposiitne ja tihe, tihtilugu ka päris kokkukajav, nii et lõppkokkuvõttes oli tegu lihtsalt natuke laiema kõlaruumiga kui tavalisel kontserdil. Niisiis läks minu tähelepanu peamiselt ikkagi sisule, mis näis olevat kokku sobitatud mittetonaalse tämbraalse loogika järgi, heledamad helid tumedamate peal, teravamad helid ümarate kontuuride taustal, kuid tervikuna mõjus ikkagi päris musikaalselt, kusjuures vahepeal tekkisid seal minu jaoks isegi helistikulised suhted. Pinnale ujusid kosmiliselt resoneerivad ja pulseerivad akordid, psühhedeelsed klastrifoonid, kristalsed kõlinad, kummituslikud katkendid unustatud meloodiatest, fragmendid ajavoogudest ja murtud kooskõlad – justkui mõni mosaiikmuster või siis üks konkreetne Kristi Kongi vitraažaken galerii teises saalis.

Teatud mõttes sarnane tehniline lahendus oli Madlen Hirtentreu helietendusel „Motell Düskroonia”. See toimus Kanuti Gildi SAALis, kuid mina vaatasin seda videojäädvustuse vahendusel, nii et täit kogemust ma ei saanud ja seetõttu ma seda väga pikalt ei kommenteeriks. Nii palju võib siiski öelda, et etteaste keskmes oli suuremõõtmeline kasutajaliides – elektrooniliste anduritega varustatud „mängulaud”, millel asetsevaid „täringuid” ümber tõstes sai vahetada helikihte ja kutsuda esile mitmesuguseid kombinatsioone. Võrreldes Tallinna Kunstihoone kontserdiga oli siin aga mitu erinevust. Esiteks tekitas Tallinna Kunstihoones esitletud Linkispace 2 ise heli, „Motell Düskroonia” kasutajaliides näis aga toimivat suure MIDI-kontrollerina, mis lülitas vastavates helistseenides virtuaalseid kihte sisse-välja – vahetuteks helitekitajateks olid aga seina ääres istuvate elektronmuusikute sülearvutid, nii et sisuliselt oleks ilmselt saanud kasutada ka näiteks mõnda launchpad’i tüüpi kontrollerit ja mängulaud täitis pigem performatiivset eesmärki. Teiseks oli „Motell Düskroonia” puhul momente, kui kuubikud seisid laual pikemat aega paigal, kuid sellegipoolest toimus jooksvalt kõikvõimalikke helisündmusi ja variatsioone – see nõrgestas märgatavalt liidese ja kõlapildi vahelist seost. Kolmandaks käis kuubikuid liigutamas ühtekokku viis inimest, millega taheti justkui osutada mängu primaarsusele autoripositsiooni ees, kuid eelmisest punktist tulenevalt see mind väga ei veennud. Lisaks ei saanud ma aru, kas esinejad ise valdasid selle mängulaua positsioone või tõstsid täringuid ringi juhuslikult, nii et minu jaoks juhtis see kollektiivne mäng kogu protsessi eelkõige kaose ja ennustamatuse suunas. Kuid just seetõttu mõjus see performance rohkem helikunstina kui Tallinna Kunstihoone üritus, kus Aivar Tõnso näis kogu protsessi siiski piloodina oma imesõiduki kokpitist kindlakäeliselt juhtivat.

Ühist oli neil kahel nii palju, et mõlemad lahendused püüdsid leida vastust „ekraanijõllitajate” probleemile ja mõjusid publikule kahtlemata palju atraktiivsemalt kui oma sülearvutit põrnitsev elektronmuusik kusagilt 00ndate keskpaigast. Teatud mõttes on need aga siiski sattumuslikud ja läbipaistmatud – publiku seisukohast pole ilmne, mis vahe on kaartidel või kuubikutel või nuppudel, kui need kõik lülitavad siiski üldjoontes samasuguseid vooluahelaid, ning seose mehhanism pole ühelgi juhul intuitiivne, vaid vajab lisaselgitust. Kehakeel on küll selliste liideste puhul märksa ilmekam kui läpaka klahve klõpsides, kuid samas olen ma näinud kunagi ka sajaga rokkivat sülearvutimuusikut (vist Huoratron, kui ma ei eksi). Samuti ei saa taolised uudisliidesed asendada spetsiifilist kehakeelt, mis tekib, kui mängida ja harjutada aastakümneid mis iganes akustilist (või elektroakustilist) muusikalist instrumenti, kus n-ö kasutajakogemus on paratamatult seotud helitekitamise mehhanismiga ning variatsioonid füüsilistes parameetrites vastavad otseselt kõlasündmustele. Võtame suvalise näitena John Scofieldi kitarrimängu – seda on huvitav jälgida, kuna instrument ise on niivõrd füüsiline ja tema kehaga kokku sulanud, mistõttu sa näed, kuidas kõikvõimalikud kehajõnksatused ja grimassid kajastuvad ka teatud viisil muusikas, näiteks vibrato tugevuses või keelepainutuse agressiivsuses. „Kasutajaliides” on sellisel juhul iseenesest performatiivne ja vastab oma detailsuses kõlapildi nüanssidele. Nii et ma olen tajunud ja tajun endiselt elektronmuusika elava esituse puhul teatavat probleemi, mille võimalik lahendus oleks näiteks täiendava elemendina VJ-kunst – või siis Autechre’i kombel saal kottpimedaks lasta, et tähelepanu saaks masinate vahtimise asemel keskenduda vaid kõlasündmustele. Teisisõnu ma ei arva, et olemuselt mitteperformatiivne kunstivorm peaks tingimata võistlema teatraalsemate vormidega, kuid samas on selge, et visuaalset külge ei saa lihtsalt ignoreerida.

[1] Aristoteles 2007. Nikomachose eetika, lk 3.
[2] Kunstnikena osalesid John Grzinich, Roomet Jakapi, Raul Keller, Kiwa, Patrick Tubin McGinley, Uku Pira, Ann Reimann, Martin Rästa, Sten Saarits, Karl Saks, Renzo van Steenbergen, Taavi Suisalu ja Hello Upan.

Näitus „Heli. Müra. Ruum” on avatud veel 16. aprillini. Rohkem infot leiad siit.

Kaur Garšnek on tegutsenud muusikakriitikuna eri väljaannetes (Sirp, EPL jt), muusiku ja helitekitajana (nt The Princes ja Kreatiivmootor), produtseerinud ja miksinud mõned albumid, mänginud kitarri ja klahvi, andnud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis filosoofialoenguid ning figureerinud Klassikaraadios eri saadete (sh „Fantaasia”) autorina.