Põhjatust huumoriallikast lapsevanemdamisel pajatab siinkohal 1,7-aastase Huberti vanem Maarja Tinn. Olulise lisanduse ja panusena senisesse sellekohasesse lektüüri visandab autor meile ka kuuest faasist koosneva skeemi lapse arengust huumori objektist huumori subjektiks. Lisatud on Huberti mittetäielik leksikon ja teekond selle dešifreerimisel.

Esmalt tuleb tunnistada, et mul on laste kasvatusalase kirjanduse lugemus võrdlemisi kasin (kasutan pigem seda helista-sõbrale-varianti, kui mõni eriti rumal küsimus tekib), ent üldiselt on mul jäänud mulje, et lapse arengut on tavaks kaardistada selle kaudu, mida ta juba peaks teha oskama – keerama end kõhuli, koogama, käputama jms (ma pole küll siiani päris kindel, mida need kaks viimast asja tähendavad…). Mulle tundub, et vähemasti sama informatiivne oleks kaardistada lapse arengut huumori objektist huumori subjektiks. Ja seda saaks teha näiteks järgmiselt.

Esimene faas – lapse üle naermine

Erakordselt elujõuline žanr praegu liigagi paljude nende lapsevanemate Facebookis ja Instagramis, kes armastavad laadida üles pilte oma lastest, kellele nad on näiteks kogemata mustikakisselli pähe tilgutanud, saades sel moel tulemuseks 99% sarnasuse Gorbatšoviga.

Teine faas – laps omandab elementaarsed füüsilise huumori atribuudid

Siia arenguetappi kuuluv klassika on oma kõhutuulte peale ehmatamine.

Kolmas faas – laps plaanib ja viib oskuslikult ellu humoorikaid sketše

Näiteks hakkab laps sinuga pidevalt peitust mängima, nii et iga kord, kui sa toast korraks lahkud, on ta tagasi tulles end „oskuslikult” kuskile peitnud. Nii võidki leida ta peadpidi vaiba alt või riidekapist, kusjuures alati kaasneb „peitmisega” ka ilmselgest rahulolust (sest keegi ju ei tea, kus ta on) tingitud naerupugistamine.

Neljas faas – laps omandab esmased verbaalse huumori atribuudid

Laps leiab su kapist vana Nokia 5110 ja hakkab sellega „helistama” vanaemale või vanaema taksile. See on muidugi ka hetk, kus lapsevanemal oleks ehk põhjust kriitiliselt peeglisse vaadata, kui kõned koerale on sellised lühikesed, koosnedes paarist-kolmest järjestikusest „Ei!” ütlemisest, millega kaasneb tõrjuv käežest, ja kui vanaemale tehtud kõnede alguses on konkreetne „Jaa!”, millele järgnevad „Jah. Jah. Jah.” ning ainiti seina vahtimine, siis juba hoogne edasi-tagasi kõndimine mööda tuba, veel mõni „Jaa-jaa!” ja kõne ongi tehtud.

Viies faas – laps hakkab avalikus kohas öeldud kohatute asjadega sulle piinlikkust valmistama

Kuna minu laps on alles 1,7-aastane, siis selleni me veel jõudnud ei ole, aga ootused on igatahes suured!

Kuues faas – laps kaotab huumorimeele ja ühtäkki hakkad sina lapsele oma tegude ja üleüldise eksistentsiga piinlikkust valmistama

Soovitad lapsel võtta seda kõike huumoriga, mida viimane ei ole aga paraku võimeline tegema, vähemalt mitte enne kolmekümnendat eluaastat.

Kui koomik Tina Fey kirjeldab autobiograafias oma kogemusi seoses lapsevanemaks saamisega nii, et põhimõtteliselt on see, nagu elaksid koos purjus kääbusega (drunken midget), kes püsib vaevu jalul, lagastab, on emotsionaalselt tasakaalutu ning räägib pudikeeles mingeid arusaamatusi, siis võib temaga suuresti nõustuda. Kui ma peaksin oma last paari sõnaga iseloomustama, siis kõige täpsem oleks vast öelda, et ta on lahke autoritaar. Ja ta on tõesti lahke, ta jagab sulle tunnustust ja siirast kiindumust, aga ka oma asju – tatikolle ja sööki. Eriti sööki. Ja „Tänan, Hubert, ma ei soovi” ei ole pädev vastusevariant. Kui sa juhtud astuma tuppa hetkel, mil tal on pooleli kamapalli närimine, siis ta kõhklematult pakub sulle seda kamapalli. Seda läbimätsutatud tatist kamapalli, mida sa tegelikult ei taha isegi siis, kui see on alles pakis. Ja siis ta pakub sulle ka vett, kuna kamapall on ju kuiv asi ja ikka peab vett peale rüüpama, sedasama vett, kuhu ta on viimased kümme minutit kõrrega mulle sisse puhunud, ja mitte ainult mulle. Vastuvaidlemine on sisuliselt välistatud. Ja temast tuleb aru saada – kui ei saa, oled loll ja pead rohkem püüdma.

Seejuures on suur osa lapsevanema tööst, vähemasti teatud vanuseni, seotud dešifreerimisega. Kohati tundub mõni asi võimatum kui Enigma koodi lahtimuukimine, ent see rõõmujoovastus on võimas, kui sa lõpuks murrad lahti, et „Äpp” ja „Äapp” on kaks täiesti erinevat asja – esimene on loomulikult pall ja teine on lamp. Ja „Gõgõnam-gnõg” on rosin, mitte ajada segamini kuivatatud jõhvikaga, mis on lihtsalt „Jõhvik”. Ja „Veelo” ei ole midagi muud kui Kukerpillide igihaljas hitt „Veel kord”, mis on ju kõige parem lugu üldse ja mida peab iga päev vähemalt kümme korda (veel kord) kuulama.

Nii et ühelt poolt vaadates on meil kodus asjad seoses Huberti sissekolimisega väga konkreetselt paigas, valitseb kindel kord ja viisid, kuidas teha asju õigesti. Aga sellesama ordnung’i kõrval eksisteerib ka mingi müstiline paralleelreaalsus, kus Hubert toimetab üksinda ja kuhu teistel otseselt asja pole. Näiteks saabusime hiljuti õhtupoole Hubertiga koju, kust vahepeal oli ära viidud esikukapp. No ikka selline suur korralik kapp, oma kaks meetrit kõrge ja poolteist lai. Hubert oli kapi kadumisest silmanähtavalt hämmingus, laiutas käsi ja vaatas nõutult ringi. Siis otsustas hakata kappi otsima, esimesena vaatas jalanõuriiuli alla (kõrgus maast umbes 5 cm) ja hüüdis kappi. Kappi ei olnud. Ei olnud ka kummuti all või ukse taga. Ja nii ma vaatasin teda kappi otsimas ja tundsin korraga tõelist kadedust – tahaks ka, kas või korraks või ajuti, elada sellises reaalsuses, kus ongi võimalik, et kahemeetrine riidekapp peidab end üksi koju jäädes, nii naljaviluks, jalanõuriiuli alla ära ja siis tuleb sealt kutsumise peale välja. Muidugi tuleb tunnistada, et kui ma tõesti hakkaksingi maailma samal viisil tajuma, ei oleks asi enam naljakas, vaid üsna tõsine. Seega pigem tunnen rõõmu nendest lapse perspektiivist tulevatest kontrastidest, kuna eks see huumor olegi ju üks kontrastide kunst.