Ken Saan oli kogu lühikese perioodi vältel, mil Pimp TV kestis, kanali loominguline juht. Tema ametinimetus oleks võinud olla hellitavalt ka „kaose arhitekt”, sest sellise mulje paistis Pimp TV vaatamine tollal jätvat.

Kohtusin Keniga varajasel hommikutunnil Balti jaama lähistel, et meenutada, mida nn koletelevisiooni tegemine ikkagi nõudis ja miks sellesse nii halvasti suhtuti. Kust tuli inspiratsioon, kuhu kadus praksudes niigi vähene raha ja mis on sellise meelelahutuse alustõed.

Kuidas kõik alguse sai?
Rain Lõhmusel oli ports 70ndate lõpu NYC kaabeltelevisiooni saate „TV Party” DVDsid, kus külalisteks olid Debbie Harry, Jean-Michel Basquiat jt. Vaatasime seda alatasa ja mõtlesime, et see on lahe televisioon. Hea näide sellest, kuidas saade sünnib ja toodab ennast ise. Inimesed võisid vabalt tänavalt sisse astuda, jumal teab, kes see narkouimas operaator oli kusagil kaamera taga. Lisaks oli see interaktiivne, sinna sai otse-eetrisse helistada. Mingil hetkel võttis Rain Lõhmus ühendust, et kuule, ma ostsin selle kaabeltelevisiooni kanali CITV ära. Panime siis linna keskele Lemoni kaubanduskeskuse vaateaknale stuudio püsti, et tuua tele inimestele lähemale. Soetasime kaamerad ja muu tehnika ning tegime seda, mis parasjagu pähe tuli. Meil olid selleks olematud või vähemasti minimaalsed ressursid, täitsime kommertskanali ühe saate eelarvega terve nädala eetri ära. Kultuuriministeeriumiga käis nimevaidlus. Formaalne nimi oli CITV, aga kaubamärk oli Pimp TV. See tähistab mingil määral televisiooni loogikat, et vahendad midagi, n-ö kupeldad. Kultuuriministeerium ei olnud väga avatud sellele nimele. Nad ei olnud rahul meie versiooniga kupeldamise mõistest.

See oli internetiajastu algusaeg. Ei olnud ju nutitelefoni, millega filmida. Teie idee oli anda inimestele kaamerad, et nad ise sisu toodaksid ja kanalile saadaksid.
Jaa, põhimõtteliselt küll, n-ö participant TV. See mudel oli oma ajast ees, aga unistus oli, et ka publik loob sisu.

Kas teil siis tuli inimestelt materjali?
Ma kardan, et ei tulnud. Põhiprobleem oli, et keegi ei tahtnud reklaami osta. Meie telekanalit peeti liiga ekstreemseks ja vulgaarseks. Aga samas ikkagi vaadati, kiibitsejad, kurat!

Investeeritud raha sai ruttu otsa.
Investeeritud raha oli nii palju, et praegu teeks selle eest maksimaalselt mingi telesarja. Tänapäevases mõistes oli seda vähe. À la miljon krooni, olematu summa, praeguses vääringus teeks see umbes 60 000 eurot.

Kas näed Eestis praegu mõnda kanalit, mis oleks justkui Pimp TVlt teatepulga üle võtnud? Näiteks osa Tallinna TV toodangust.
Tallinna TV on suhteliselt halb.

Aga nad ei tee n-ö halba televisiooni sihilikult.
Nad võtavad ennast tõsiselt. Televisiooni ei pea alati väga tõsiselt võtma. See on häälestamise küsimus. Viktor Vassiljevi „Tervisevõti” on näiteks väga populaarne, tema show on neil hitt-toode. Formaat on põhimõtteliselt sama, et inimesed helistavad ja Vassiljev peksab segast, nii aastast aastasse, ning see toimib. Televisioonis pole reitingu saamiseks palju vaja. Võtame näiteks Peeter Võsa, eks.

Võsagi tootis omal moel koletelevisiooni.
Ma ei nõustu tema arusaamaga asjadest, mis elusse puutuvad, tema häälestusega. Aga kui sa mõtled fenomenaalselt, et kui on Võsa, kes n-ö läheb ja kuseb kusagil nurka, aga kõrvale tehakse igav produktsioon, millesse on uputatud miljoneid, ehitatakse stuudiod, nähakse vaeva jne, siis paradoksaalselt on vaatajate arv aga täpselt sama või väiksem kui Võsal, kes läheb kaameraga nurga taha ja jaurab natukene.

Ivar Vigla ja Olle Mirme on selle poolest ka telegeeniused, et Kanal 2 oli pidevalt vaadatavuse tipus – oma märulifilmiõhtutega 90ndatel või nullindatel varajase „Reporteriga”, kuhu vaatajad saatsid videoid näiteks sellest, kuidas nad naeru lagistades vana žigulliga läbi lauda seina põrutavad.
Nõus, 15 aastat tagasi oli see kõige rämpsum kanal, mis Eestis sai olla. Aja jooksul võttis see teise näo. „Reporter” ise kasvas välja minu ja Ivar Vigla tehtud püstolreporterisaatest „Ekskursioon”, mida juhtisid Anu Saagim ja Heimar Lenk. Samamoodi väga Pimp TVd meenutav asi, võtad kaks nihkega saatejuhti ja paned nad kokku. Neil tekkis väga hea sünergia.

Sa läbisid ju Esto TVga tublid tuleristsed seoses improviseeritud ja guerilla-televisiooni loomisega.
Loomulikult, see suhtumine oli ka Pimp TVs sees, meid ikka kardeti. Jõle mugav ja hea elu oli, kõik kartsid (naerab). Ma võin julgelt tunnistada, et Pimp TVs polnud meil kunagi stsenaariumit, me ei kirjutanud midagi ette. Kõige prostam näide, mis iseloomustab Pimp TV toimimisloogikat, on see, kui India konsul Helsingis andis mulle kastitäie beetakassette riiklike põllumajandus- ja kosmosefilmidega, et sul see telekanal, äkki saad eetrisse suruda, tasuta annan. Ma puiklesin, aga konsul käis peale. Võtsin siis kasti Eestisse kaasa ja laevas sain aru, et see oleks hea content. Helistasin Paidesse legendaarsele Toomas Lasmannile, et ta loeks videotele peale meie enda kirjutatud tekstid, ja Lasmann tegigi ära. Jälle oli kanalil tohutul hulgal uut sisu juures. Me taaskasutasime seda propagandamaterjali ning andsime sellele uue tähenduse ja elu.

Teine idee oli selline, et Urmas Ott juhtis Radissoni hotelli all kohvikus oma vestlussaadet „Happy Hour” ning meie plaan oli panna sinna kõrvale otse-eetri buss ja teha sellest kommenteeritud versioon. Üks kaamera filmib õuest Oti saadet ja teine on koos kommentaatoritega stuudios, kus räägitakse, kuidas asjad päriselt on.

2006. aasta Saar Polli uuring näitas, et Pimp TVl oli 51 000 vaatajat päevas.
Päriselt või? Jeesus (naerab), miks keegi reklaami ei ostnud kunagi?

Mis on saanud Pimp TV arhiivist?
Taavi Aavik või Valter Nõmm peaksid teadma. Ken haarab telefoni ja helistab otsejoones Valterile: „Kuule, Valter, sa ei maga, onju? Kuule, mis meil Pimbist alles on? Need India asjad, millele Lasmann peale luges, ja „Looduse patrull”, kus need olla võivad? Aga Taavi magab, kurat. Taavil on suur must kast, jah? Väga hea, see on hea kast. Kuule, teadsid, et Saar Polli uuringu kohaselt oli meil 51 000 vaatajat? Tõhus number. Ärge siis seda kasti ära kaotage, eks. See teeb meele heaks, et see kast olemas on.” (Tegelikult on Pimp TV arhiiv suuresti endise tegevjuhi Priit Pedaniku hallata, kes ostis pankrotivarana ka õigused Pimp TV toodetud sisule – toim.)

Mis teeb sinu arvates koletelevisiooni ahvatlevaks? Inimesed vaatavad ju seda erinevatel põhjustel. Mõne jaoks on see nn guilty pleasure, teised jälgivad seda palagani nagu piilujad ja tunnevad ennast eetris müttavate tegelastega võrreldes korralike inimestena.
Ma usun, et koletelevisiooni vaadatakse, sest see on klantstelevisiooniga võrreldes väga ehe. Pimp TVs oli vabadust, see oli kontrollimatu. Teame ju väga hästi, mis regulatsioonid televisioonis kehtivad, mis sõnu ei tohi kasutada, sa ei või olla purjus jne. Pimp TV ja rämpstelevisioon üleüldiselt on elu oma rammususes. Televisioon ei pea olema surmtõsine ja kuiv meelelahutus. Võib-olla me läksime mõnes kohas liiga kaugele, aga vähemalt oli endal huvitav eksperimenteerida. Inimesed tegid entusiasmiga ja selle tunde pealt, et vaatame, mis juhtub. Nullindate alguses oli Helsingi ühe kaabeltelevisiooni kanali kõige populaarsem saade selline, kus saatejuht jõi ennast mäluauku ja läks purjus peaga ehitusmessile. Ta üritas saates näiteks telliskivist rääkida. Lähtepunkt, et ta on purjus, lõi juba iseenesest mingisuguseid situatsioone.

Koletelevisiooni suhtutakse tihti põlgusega, justkui selline meelelahutus mängiks madalaimale ühisnimetajale, kuigi seal võib kohata palju absurdi, nihilismi, irooniat.
Absoluutselt, see on televisiooni paroodia jaburas soustis. Paljud ei saa aru, et sa pead õige võtmega vaatama asju, ja kui sa ei anna vaatajale võtit selgelt kätte, siis ollakse hädas. Kõigest on võimalik rääkida komöödia vahendusel ja see võib inimest rohkem puudutada või rohkem jutustada kui padudraama. Võtame kas või Sacha Baron Coheni, kes käsitleb olulisi teemasid sketšide ja kontrastide kaudu ning on sedasi märksa tõhusam ja toob pinnale asju, mida tavatelevisioon ei suuda.

Mida Pimp TV tegemine sulle õpetas, kui üldse?
Stressivabadust ehk seda, et pole mõtet põdeda. Isegi nüüd, kui mul on midagi puudu, siis ma ei pabista. Enamik toimetajaid hakkab puhisema, kui mingi materjal vajaka jääb. Ma tean, et kui ma kaameraga välja lähen, siis alati juhtub midagi. Kõik ei pea olema viimse lihvini planeeritud. See ei ole nüüd teletegemise aspektist fatalism, aga kui asi peab tulema, siis see tuleb, ja kui ei pea tulema, siis kirjuta, palju tahad, aga see ei jõua ikka sinuni.