Oktoobrikuus käivitasid kultuur.info ja Eesti Instituut kampaania nimega „Täna arvustan mina. Mida arvavad külastajad Eesti kultuurisündmustest?”, kutsudes kõiki kultuurihuvilisi ja -loojaid üles avaldama arvamust erinevate kultuurisündmuste kohta. Kampaania raames jagas oma kultuurielamusi 21 kirjutajat. Müürileht avaldab Maret Tamme arvustuse Henri Hüti uuest lavastusest „Rhythm is a Dancer”.

Tantsulavastustesse on tihti raske rahuga suhtuda. Põhilise ärevuse tekitab eelarvamus omaenda interpretatsiooni ja arusaamise võimekuse osas. Sageli tekib kõhklus, kas liikumine laval on narratiivne ja kas jutustatud loost peaks kuidagi üheselt aru saama. See tekitab trotsi just etendaja suhtes – selge, ta ei tea ise ka, mida ta seal laval teeb. Loomulikult pole see tõsi, ilmselt teab lavalolija ainukesena päriselt, milles asi täpselt seisab. Ja temale lähedalolevad inimesed – kolleegid – ilmselt kompavad oma pakkumistes üsna täpseid piirjooni. Kõrvaltvaatajale jääb aga nautimisruumi väheks just liigses püüdluses lavastust päriselt mõista.

Selgituse osas on Hüti „Rhythm is a Dancer” leebe: teemapüstitus on arusaadav, lavastus on jaotatud eristatavateks osadeks, millest igaüks mõjub viimistletult, täpselt ja minimalistlikult. Hütt räägib läbi enda kogemuse kõiki inimesi puudutavast rütmitunnetusest, alustades korduste mustrist meid ümbritsevas maailmas ja lõpetades rütmiga, mis on tsentraalne ja individuaalne – südametuksega. Lavastuses ei ole tunda ülevoolavat sümbolite voolu ja sellest tekkinud segadust, mille sees vaataja võiks uppudes kahlata. Hütt küsib oma lavastuses: kas on võimalik panna terve saalitäis inimesi hingama koos, publiku südamed tuksuma ühes rütmis? Huvitav küsimus on vastuse otsimist väärt. Samas, kui tantsulavastuse (nagu iga teisegi performatiivse akti) ülesanne on panna vaataja mõtlema, tundma, reageerima, siis esialgu oleks olulisem leida vastus küsimusele: kas etendajal on üleüldse võimalik vaatajate süda põksuma panna?

Lavastuses loobub Hütt kasutamast lihtsalt rütmi ja kaasahaaravat visuaalset keelt, mis oleks ilmselt lihtsaim viis publikut ära osta. Hütt on loonud visuaalselt neutraalse nullruumi, kus analüüsib rütmi olemust. Kõlab asjalikult, kuid paratamatult tekib tunne nagu loeks sõnraamatust mõistet rhythm ja selle alt erinevaid näiteid, mis kontekstis seda kasutada saab. Arusaadav, et Hütt on antud teemat pikalt seedinud, kuid ehk sellepärast mõjub lavastus kui lihast paljaks näritud kont? See võrdlus kõlab küll julmalt, kuid pean silmas, et lavastus on kui skelett, mida on huvitav uurida, kuid mis ei pane südant eriliselt põksuma. Ideed ja info on läbi töötatud, kontekstist eraldatud ja ilmuvad meie ette liiga rafineertitud kujul. Tundub, et parim ja põnevaim osa uurimistööst ja lavastuse protessist jääb publikule näitamata.

Südame tuksumine on ilmselt kõige intiimsem ja isiklikum heli maailmas. See ei ole otseselt reguleeritav, kuna võib käituda meie endigi jaoks ootamatult. Lavastuse viimases lõigus jõuab Hütt oma südamelöökide jagamiseni publikuga ja teda huvitanud küsimuse tuumani – kuidas liikuda omaenda südamemetuksete järgi? See idee on ilus ja sügav ning mõjub kui lõputa ja alguseta küsimus. On keha, mis liigub kuulates oma sisemist rütmi, mis omakorda muutub tänu välisele liikumisele.

Interpreteerida ja analüüsida saab kõike. Ka neid (tantsu)lavastusi, mis aju krussi ajavad. Vahel on isegi võimalik lavastusest aru saada. Paraku on aga nii, et ainult valitud sündmuste või inimeste peale muudab süda tahtmatult rütmi. See ei allu sugugi meie soovidele ja tahtmistele. Mida antud lavastusel õnnestus ka omamoodi tõestada.