Nõusolekupõhine seksuaalkultuur ei tähenda, et intiimsusele pannakse päitsed pähe ja seksuaalsed naudingud allutatakse rangetele regulatsioonidele. Selline arusaam peegeldab patriarhaalse süsteemi hirmu olukorra ees, kus naised soovivad haarata kontrolli oma keha ja seksuaalsuse üle.

„Kas võiks olla vähemalt  ü k s  asi, mis on lihtne?! Näiteks seks,” küsib keegi poolnaljaga mu seksikommunikatsiooniteemalisel koolitusel. Sest seksisuhtlus tundub kohmakas, hirmutav, haavatavaks tegev.

Võiks, aga ei ole. Sest mitte miski, mis pole universaalne ega mustvalge, ei saa olla lihtne. 

Seksuaalsus on ühest küljest üldinimlik teema – inimesed on seksuaalsed olendid sünnist surmani, igaüks kogeb seda isemoodi ja ka väljendab oma seksuaalsust isemoodi. Ideaalses ühiskonnas on see võimaldatud, ehkki ka ideaal on ilmselgelt individuaalne. Seksuaalsusega seotud arutelud aga on keerulised ja mitmekihilised. Korraga laetud ja varjatud, naeruvääristatud ja häbistatud. Vaikusest, mis on seksi ja seksuaalsust ümbritsenud, on kohati saanud lärm. Selle lärmi sees on nii neid aspekte, mida üha rohkem avatakse (seksi normaliseerimine laiemalt, nauding, orgasm, sekslelud), aga ka neid, mida kiiresti vaigistatakse, sest ebamugav on. Üks olulisimaid ja samas tundlikemaid teemasid nende arutelude kontekstis on vabatahtlik seksuaalne nõusolek, mis on lahutamatult seotud partneritevahelise suhtlusega, aga ka seksuaalõiguste ja seksuaalkultuuriga ühiskonnas üldisemalt.

Eestiski arutatakse nõusolekuseaduse küsimust nii eri ametkondades kui ka huvigruppides, sellest räägitakse seoses seksuaalharidusega ja aeg-ajalt tõstatub see ka meedias, kahetsusväärselt enamasti küll siis, kui kajastatakse seksuaalvägivalda. Seksuaalse nõusoleku tähendus ulatub aga kaugemale ja sügavamale juriidikast ja „juhtumitest”. Juhtumitest jutumärkides, sest seksuaalvägivald ei juhtu, vaid seda tehakse.

Hallid alad jäävad

Mida aga napib, on avatud arutelu nõusoleku olemuse ja tähenduse üle, sest sageli põrkub nõusoleku käsitlemine seinaga, millel seisab küsimus: „Kas peame nüüd iga puudutuse jaoks allkirjastatud dokumenti küsima?” See ei ole avatus. Siit ei peegeldu suhtumine, et kõik pooled on võrdväärselt inimesed. Hoiak, mis kitsendab nõusoleku andmise ja võtmise küsimuseks, teeb ühest poolest (enamasti mehest) võtja või saaja ja teisest poolest (enamasti naisest) andja. Sellises kontekstis on keeruline luua ruumi arusaamale, et nõusolek on inimlikkuse ja eetilisuse küsimus, austava ja arvestava kohtlemise küsimus. Samuti on sellises kontekstis ebamugav arutleda halli alasse jäävate olukordade üle.

Hoiak, mis kitsendab nõusoleku andmise ja võtmise küsimuseks, teeb ühest poolest (enamasti mehest) võtja või saaja ja teisest poolest (enamasti naisest) andja.

Seksuaalne nõusolek (väga lihtsustatult öeldes) tähendab, et kõik pooled on tegevustega vabatahtlikult nõus – puudub manipulatsioon, ähvardamine, survestamine, soov mingeid tagajärgi vältida. Nõusolek on kontekstipõhine – annan nõusoleku siin ja praegu, sellele konkreetsele tegevusele. Näiteks nõusolek suudlemiseks ei tähenda vaikimisi nõusolekut ka rindade katsumiseks. Nõusolek on ka igal hetkel tagasivõetav, mis tähendab, et kui ma enam üht või teist tegevust ei soovi, annan sellest partneri(te)le teada ja tegevus katkestatakse. Kuna nõusolek kätkeb aga rohkelt nüansse, võib tekkida palju küsimusi ja küsitavusi. Näiteks kas siis, kui huultele suudlemiseks on antud selge nõusolek, aga sellele järgneb kaela suudlemine ilma selgelt väljendatud küsimuse ja vastuseta või veendumata, et vastus on antud survet tundmata, või partneri innuka kehakeeleta, on tegemist seksuaalvägivallaga? 

See on keeruline küsimus, millele kategoorilise vastuse andmise asemel küsiksin hoopis vastu, milline on algataja kavatsus. Kas ta pöörab teise inimese reaktsioonidele tähelepanu? Kas teda huvitab, kuidas partner ennast tunneb? Milline on tegevuses osalenute võimudünaamika? Kas ühe inimese heaolu, toimetulek või positsioon sõltub teise omast? Milline oli suudluse mõju sellele, kelle kaela suudeldi? 

Regulatsioonid ei kata kõiki nüansse ja see ei ole ka nende keskne eesmärk. Regulatsioonid ei kaota inimestevahelise suhtluse tähtsust. Suhtlus on vältimatu, et luua nõusolek ja veenduda vastastikuses heaolus ka pärast seksuaalseid tegevusi.

Patriarhaalse süsteemi vaidlustamine

Seksuaalne nõusolek on turvaliste, hoidvate ja tervete suhete läbiv põhimõte, inimese autonoomiat, vabadust ja inimõigusi austava seksuaalkultuuri oluline osa. Nõusolek on eetilise seksi küsimus, mitte miski, mida on vaja, veendumaks, et ei tehta midagi kriminaalset. 

Vastupidi kartusele, et seksuaalne nõusolek ning selle rõhutamine muudab suhted kammitsetuks ja ühiskonna kontrolliühiskonnaks, on nõusolek ja selle loomine hoopis jõustav, suhtlusoskust toetav, naudinguid võimaldav ja turvalisust võimestav. Jah, on ka ebamugav, aga ebamugavusest tullakse läbi ja õpitakse sellega toime tulema. Neil inimestel, kelle silmis on nõusoleku küsimine midagi hirmutavat, sest äkki öeldakse ära, soovitan ka mõelda, milline partner tahetakse olla. Kas enesekindluse maski taha peituv inimene, kes leiab, et ta lihtsalt peab olema nii vastupandamatu, et talle ei öelda ära, või enesekindel inimene, kes suudab olla selline partner, kellele äraütlemine on turvaline ja kes ei näe selles ohtu oma egole?

Seksuaalne nõusolek on turvaliste, hoidvate ja tervete suhete läbiv põhimõte, inimese autonoomiat, vabadust ja inimõigusi austava seksuaalkultuuri oluline osa.

Nõusoleku põhimõtted on loomulikult ebamugavad ka patriarhaadile kui misogüünsele süsteemile. Nii on teekond nõusolekukultuurini aeglane ja okkaid täis. Raamatus „Down Girl: The Logic of Misogyny” kirjeldab filosoof Kate Manne misogüüniat kui ühiskondlikku karistusmehhanismi naistele, kes julgevad astuda vastu traditsioonilistele normidele, sealhulgas neile, mis puudutavad seksuaalset nõusolekut. Misogüünne (muidugi soobinaarne) süsteem eeldab, et meestel on õigustatud ootused ja nõudmised ning naiste ülesanne on neid ootuseid täita. Selles süsteemis näeb Manne ühtede ühiskonnaliikmete rolli olla inimandjad (human givers) ja teiste rolli olla inimolendid (human beings). Inimandjatelt oodatakse oma aja, tähelepanu, jaksu ja keha andmist selleks, et inimolendid saaksid rakendada oma potentsiaali. Ei vaja ilmselt pikemat selgitust, milline on inimandjate ja inimolendite sooline jaotus. Naisi, kes keelduvad inimandja rolli ja sellele esitatavate nõudmiste täitmisest või võtavad kontrolli oma aja, tähelepanu, keha ja seksuaalsuse üle, nähakse tihti kui süsteemi häirijaid, kes tuleb korrale kutsuda. Nõusolekukultuur, kus seatakse kahtluse alla meeste privilegeeritud positsioon, vaidlustab seega traditsioonilisi patriarhaalseid võimustruktuure. Ohtlik!

Nõusolek ≠ eetilised suhted

Filosoof Amia Srinivasan näeb nõusolekut mitmekihilise, piire kompava ja keerulise teemana.[1] Ehkki nõusoleku normaliseerimine ja jõustamine on oluline, et ühiskonnas märgatavat nihet tekitada, ei ole see kitsamalt piisav, tagamaks, et seksuaalsed suhted on alati eetilised ja võrdsed. Kuigi temagi tunnistab nõusoleku tähtsust, toob ta ka esile, et keskendumine pelgalt nõusolekule põhimõttel „jah/ei” võib varjata sügavamaid probleeme, mis on seotud võimu, sunduse, soonormide ja ebavõrdsusega seksuaalsuhetes. Nõusolek on vältimatu ja äärmiselt oluline eeldus eetilisteks (seksuaal)suheteks, kuid nõusolek iseeneses ei vii tingimata eetiliste või õiglaste suheteni.

Kuidas nii? Ühiskondlikud struktuurid, nagu patriarhaat ja kapitalism, kujundavad seksuaalseid soove ja valikuid. Näiteks võib keegi nõustuda seksiga, kuna tunneb ühiskondlike ootuste või majandusliku vajaduse tõttu survet, isegi kui ta seda tegelikult ei soovi. Sellisel juhul võib nõusolek olla antud, kuid see ei peegelda tõelist autonoomiat ega vabadust. Seesugused aspektid nõusoleku juures tõstatavad küsimuse, kui palju on nõusolek päriselt vabatahtlik, kuni me ei lammuta soonormidele tuginevaid ühiskondlikke skripte. Kas me oleme tõepoolest valmis austama ja toetama päriselt vabatahtlikku ja teadlikku nõusolekut, jätkates toimimist traditsioonilistes soomustrites „mehed nii, naised naa”? Mustris, mis tegelikult ei jäta ka meestele keeldumisruumi või suisa eeldab, et meestelt ei peagi küsima, sest mehed tahavad alati. Mustris, mis seob mehelikkuse testosterooniga ja testosterooni seksiga; allutuste, vallutuste ja kontrolliga. 

Kas nõusolek on seksikas ka sellele, kes algatajana paneb end olukorda, kus võib kogeda äraütlemist või peab otsima sõnu?

Seksuaalne nõusolek ei ole pelgalt vormiline nähtus, vaid on sügavalt seotud inimese võimega kogeda seksuaalset iha, naudingut ja rahulolu. Seksuaalset naudingut võimaldab aga partnerite teadlik ja vabatahtlik osalus. Selle hindamiseks on loodud mitmeid mudeleid, kuid lihtsustatud mudelid jätavad liiga paljud nüansid arvestamata, keerukamaid mudeleid on niigi tõrksas meelestatuses aga raske vastu võtta. Seksuaalne nõusolek ei ole lihtne nagu tass teed – ei taha, ära joo. Mida sügavamale aruteludega minna, seda enam võib tekkida tunne, et teema jookseb ummikusse. Sageli näen aga nii koolitaja kui ka seksuaalnõustajana, et arutelu soovitakse laualt maha lükata veel enne, kui see õieti alatagi jõuab. Põhjused on erinevad, seksuaalsuhete müstifitseerimisest kuni soovini vältida seksikommunikatsiooniga seotud ebameeldivaid tundeid ja ebamugavaid olukordi. Nõusolekut on küll püütud lihtsustades „maha müüa” loosungiga, et nõusolek on seksikas. Aga kas see on seksikas sellele, kes algatajana paneb end olukorda, kus võib kogeda äraütlemist või peab otsima sõnu? Mõistan, mis on olnud selliste loosungite taga, aga nõusolek ei ole seksikuse küsimus (ehkki see  v õ i b  seksikana mõjuda), vaid seksi eeldus.

Nõusoleku takistused ja hüved 

Üheks järjest enam kasutatavaks nõusoleku illustreerimise ja avamise tööriistaks on seksuaalkoolitaja Betty Martini loodud nõusolekuratas.[2] Martini käsitlus puudutab nõusolekut laiemalt, mitte vaid seksuaalses kontekstis. Ja see on ka kõnealuse mudeli juures oluline nüanss – nõusolek ongi laiem teema, mitte pelgalt seksuaalsesse konteksti puutuv. Harjutades seda väljaspool seksuaalset konteksti, muutub soovide ja ihade väljendamine ja piiride kehtestamine järjest mugavamaks ning suhtlusoskused paremaks ka seksiga seonduvalt. Nõusolekuratas jaotab nõusoleku neljaks põhikategooriaks: andmine, võtmine, saamine ja lubamine. Iga kategooria keskendub nõusoleku ja suhtlemise eri aspektidele, tuues välja selle, kuidas inimesed saavad oma vajadusi ja soove rahuldada viisil, mis austab nii enda kui ka partneri(te) piire ja nõusolekut. Väga lihtsustatult kirjeldades tähendab „andmine” partneri puudutamist nii, nagu puudutatav partner seda soovib; „võtmine” partneri puudutamist viisil, nagu puudutuse algataja seda soovib; „saamine” tähendab olla partneri puudutatud, nagu puudutatav seda soovib; „lubamine” seda, et partner puudutab lubajat partneri soovitud viisil. Kui panna see lihtsustatud selgitus küsimuste keelde, siis „andmine” kõlaks kui „Kuidas sulle meeldiks, et ma sind puudutan?”, „võtmine” kui „Kas ma tohin sind sealt puudutada?”, „saamine” kui „Kas sa puudutaksid mind sealt?” ja „lubamine” kui „Kuidas sa sooviksid mind puudutada?”. 

Harjutades nõusolekut väljaspool seksuaalset konteksti, muutub soovide ja ihade väljendamine ja piiride kehtestamine järjest mugavamaks ning suhtlusoskused paremaks ka seksiga seonduvalt.

Martini mudel nõuab mõtestamist, süvenemist, arutlemist. See ei garanteeri nn hallide olukordade vältimist ega vastuolude puudumist. Aga nii on nõusolekuga üldisemalt. See ei ole lihtne. See nõuab mõtestamist, süvenemist ja arutlemist nii ühiskondlikul, kogukondlikul, sõpruskondlikul kui ka perekondlikul tasandil. Siiski aitab Martini nõusolekuratas illustreerida, et igal partneril on seksuaalsetes suhetes oma roll, agentsus, autonoomia, ning toetab ka selle jälgimist, et partnerite tegevus ja piirid oleksid omavahel kooskõlas. Mudeli eesmärk on jõustada nõusolekut, nii seksuaalset kui ka muid tegevusi puudutavat, ning muuta see suhete lahutamatuks osaks. Ühtlasi toetab ihade ja piiride uudistamine ning väljendamine loovat lähenemist olukordades, kus partnerite soovide vahel on vastuolud. Mida enam on tegevusi, mille vahel valida ja mida katsetada, seda rohkem on ruumi ka rahuloluks. Mida kitsam on arusaam seksist ja seksuaalsest naudingust, seda kergemini kipub ka rahulolematus tekkima. 

Mitmetes tudengeid kaasavates uuringutes on analüüsitud seksuaalse nõusoleku peamisi takistusi ja hüvesid. Mitte just üllatuslikult on takistusena välja toodud kommunikatsiooni konarlikkust, ebamugavaid tundeid ja seksiskripte.[3] Takistuste tajumisel nähakse ka soopõhiseid erinevusi. Naised toovad esile ebamugavust partnerile äraütlemise kontekstis ja sellega kaasnevat hirmu. Mehed selliseid takistusi ei maini. Ühe põhjusena näevad uurijad siin traditsioonilisi seksiskripte, mille põhjal oodatakse seksi algatamist rohkem meestelt.

Hüvedena tuuakse välja aga ootuste selgust, partnerite vastastikust tundmaõppimist, sügavamaid suhteid ja paremat seksi, kusjuures siin vastused sooliselt palju ei erine. Takistusi ja hüvesid uurides ning mõistes saame pöörata tähelepanu just sinna, kus enim väljakutseid ja võimalusi nähakse. See aga eeldab, et jõuame ühiskonnana üleüldse arusaamani, et kellelgi ei saa olla seksuaalselt privilegeeritud positsiooni, ning käsitleme seksuaalset nõusolekut kui võimalust vabaduse ja võrdsete suhete jõustamiseks. 

[1] Srinivasan, A. 2021. The Right to Sex.

[2] Martin, B.; Dalzen, R. 2021. The Art of Receiving and Giving: The Wheel of Consent.

[3] Gagnon, J. H.; Simon, W. 1973. Sexual Conduct: The Social Sources of Human Sexuality.

Kristina Birk-Vellemaa on sekspositiivsest ühiskonnast unistav seksuoloog ja feministlik antropoloog.

Maris Tammer on graafiline disainer ja illustraator.