„Electronic City”. Autor: Kristjan Rohioja; juhendaja: Aare Toikka; kunstnik: Inga Vares; muusikaline kujundaja: Indrek Palu; valguskujundaja: Sander Põllu; osades: Ago Soots, Maiken Schmidt ja Indrek Palu. Esietendus 10. mail 2013 VAT Teatri tornisaalis.

Kõige alguses on meedium, mis loksub tasaselt, elab ja ei kanna endas midagi peale rahu. Esimene sõnum sünnib poogna ja keelte koostöös ja meelitab maailma kaks olendit. Reaalne pilt näitab vaatajaile kahte erinevat kätt koos viie sõrmega, mis liiguvad mööda seina, kuid see pilt kaob koheselt ning asendub kahe õrna olevusega – korallidega. Lavastus mängis tunnete ja tajudega ning just seetõttu sukeldun ka mina kirjeldama rohkem oma aistinguid, mis väljenduvad minu nägemuses korallidest. Esimene staadium selles elualges on kõige tundlikum. Iga võnge, mis nendeni jõuab, mõjutab neid ning paneb liikuma. On see siis aeg või rütm, mis meid tegelikult võrku püüab ning veealusest rahust välja maa peale paiskab? Ei tea, kuid ühel hetkel oleme me kõik maa peal – helide poolt lükata ja tõmmata.

Tärkamine ja uudsus

Eriliseks teeb selle lavastuse väikeste detailide rohkus, mis paneb silmi suureks ajama ja pead vasakult paremale pendeldama. Kõiki märke tahaks ju hoomata, sest igal väiksemalgi liigutusel on oluline lugu pajatada. Äratundmisrõõmu leidus palju: ehedalt jäid meelde Maiken Schmidti keksumängud, tuka (sõrmede) otsmikult ärapuhumine, esimest korda kontsakingade kandmine, flirtiv kooliplikalik kiusamine ja muidugi koolipingirituaalid: raamat lahti, raamat kinni, pilk rändamas sinna ja tänna. Mulle väga meeldis, et polnud mindud lihtsama vastupanu teed, vaid otsiti uusi liigutusi, et märkida vanu tegevusi. Maiken Schmidti ja Ago Sootsi koostöö suutis väga hästi edasi anda, kus etapis nad täpsemalt on ning mis neid kahte üksteise kõrval hoiab. Ago Sootsi pingutused ja Maiken Schmidti tõrjuv kaitsekilp andsid aimu peagi tulevast rütmimuutusest. Kõik etapid olid selged ning neisse minek nii sujuv, et ülemineku traageldused jäid silmale märkamatuks. Ainus piiriületus, kus noored astusid oma väikesest maailmast suurde, kõigi palge ette ja tunnistasid avameelselt oma armastust, tõi saali hirmusegase ja kohmetunud tunde, nagu oleksime hoopis meie, istujad ise, nende asemel seal alasti seisnud ja kohtuotsust oodanud. Maapealsed korallid teadupärast hakkavad kuivama, eriti kui rambivalgus neile peale paistab, ning nende koorik muutub kõvaks. Õrnale, nõtkele ja tundeerksale korallile kasvab peale koorik. Iga heli ja võnge ei jõua enam temani ega mõjuta teda. Tundlikkus hakkab vaikselt taanduma ning noored sisenevad elektroonilisse linna.

Electronic city

Millal täpselt küll saabub meie ellu hetk, mil osutume olevat ümbritsetud kokkusaamistest, plaanidest, graafikutest ning muredest? Sellist robotlikku elu ei ole raske valida ning üha kiirenev rütm meie ümber tõukab unistajaid samuti jooksusammule. Ühel veidral momendil ei sära taevas enam tähed, vaid domineerib must pilv, mis suunab silmad alla, tee peale, mitte üles mõtisklema. Sagimine, telefonikõne, „Hallo? Jah, kohe suuname teid järgmisele liinile, oodake üks hetk”, hilinemised, plekk pluusiesisel, jooksusammud trepil, kiire tähenduseta musi oma kallimale, sulguvad bussiuksed, kaugenemine üksteisest ja elektroonikasse sulandumine. Vibratsiooni ning rütmi lained, mis koorikuni jõuavad, muudavad seda veelgi kivikõvamaks. Kas selles pealtnäha ligipääsmatus kujus elutseb veel varasem tundlik südamik või on seegi juba kivistunud – seda me veel ei tea, kuid kaks koralli on ime läbi ikka veel samal pinnal ning tajuvad millegi sügavamaga endiselt üksteise olemasolu.

Eemaldumine olevast

Suurim küsimus on see, et mis tekitab plahvatuse, muutuse, revolutsiooni? Kui rutiin on meid enda alla matnud, siis ei tohiks isegi üks eksinud valguskiir mustast pilvest võitu saada. Ometi on ju lugu armastusest ja lähedusest ning kui üks tants, mida kunagi ammu sai lõõmavast tundest tantsitud, uuesti sammudesse takerdub, võib toimuda hüpe uude maailma. Mälestused kergemast ja nauditavamast elust koputavad nii mõnigi kord mõistuse pähe ja motiveerivad olukorda muutma. Kogu elektripinge jäi pidama musta pilve linna ning korallid jõudsid tagasi õndsasse veealusesse maailma. Koorikud murdusid hüppe ajal pooleks ning kaks tundlikku tuuma olid tagasi rahus ja teineteisemõistmises.

Lava oli pime, ainult must pilv koos elektri ja käraga ilutses üleval pea kohal. Imestusega tõdesin, et kogu see maailm vilksatas mu silme eest läbi ainult 30 minuti jooksul ning täiesti ilma sõnadeta. Jällegi üks võimalus meile kõigile, olgu me siis faasis üks või kolm, mustast pilvest välja hüpata ja oma koorik lahti murda. Sest tunda… Tunda on ohtlik ja hea.