Nii nagu liikumine ja liigutused on kommunikatsioon, on ka tähtede paigutamine koreograafiline ettevõtmine. 

Usun, et erinevate tegevusalade sidumine loob uusi värvikaid kooslusi, olgu nende kooskõla kas harmooniline või hoopis silma-kõrva kriipiv dissonants. Valdkonnad mõjutavad teineteist ning igal alal leidub detaile, mida märgata, teadvustada ning värske koosluse loomiseks üle võtta. Erinevate meediumite, materjalide ja inimeste kättesaadavus soosib põimumisi, võimaldades siduda pealtnäha eriilmelisi sfääre, nagu graafilist disaini ja liikuvat keha.

Graafiline disain on oma olemuselt justkui lava – see võimaldab rääkida seinast seina teemadest ning sisaldab kujundust ja vajalikke elemente, tuues esile pigem jutustatava kui iseenda. Koreograafia, tegeledes keha ja liikumisega, saab astuda graafilise disaini valdkonda mitmel kujul, kas abstraktselt liikumismustrite visualiseerimise näol või praktiliselt, pakkudes tantsuga seotud üritustele visuaalset identiteeti. Samuti võib paindlik graafiline disain ka ise tantsulise vormi võtta, meenutades liikumist.

Graafilise disaini ja koreograafia väljakutsed

20. sajand osutus nii graafilisele disainile kui ka tantsukunstile põnevaks ning väljakutsuvaks ajaperioodiks. Graafilised disainerid pääsesid trükikojast välja, jätsid arhitekti ja arhitektuuri teoreetiku Adolf Loosi esseest „Ornament on kuritöö” mõjutatud kaunistused sinnapaika ning tutvusid uute moodsate visualiseerimisviisidega, kaotades nii mõnedki „iluideaalid” kontseptsioonile. Kunstnik Sol LeWitti sõnul ei määranud töö väärtust enam kunstilised oskused, vaid selle mõte.[1] Kaasaegsed tantsijad loobusid traditsioonilisest ühe küljega avatud lavast, nähes keha nüüd ruumilisemalt, igast küljest. Tantsukunstnik- ja teoreetik Rudolf von Laban asetas tantsija kolmemõõtmelisse kuubikusse, et liikumisliine uurida.[2] Samuti uuriti tantsulisi liikumisvõimalusi sügavamalt läbi hingamise ja mõtestatuse, kaotades kehakahjustavamad liikumisviisid, näiteks tantsija Isadora Duncan vabastas keha korsettidest ja korkkingadest. Arvutite kasutuselevõtt andis mõlemale praktikale hoogu. Graafiline disainer sai endale uue ning nüüdseks põhiliseima tööriista. Disainiajakirja Emigre 1989. aasta artiklis on uuendusmeelsed graafilised disainerid Zuzana Licko ja Rudy VanderLans ootusärevil värskete võimaluste ees – disainer saab järsku individuaalselt kontrollida kogu kujundusprotsessi, vajamata trükimeistrit või värvide eralduse spetsialisti.[3] Tantsijad said samuti rekvisiidi ja abivahendi, mida lavastustes ning liikumises ära kasutada. Näiteks Ameerika koreograaf Merce Cunningham oli esimene, kes kasutas koreograafia loomiseks arvutit, uurides ning planeerides animeerimisprogrammi abil keha liikumist lavastuses „Trackers” (1991).[4]

Uued meediumid soodustasid seninägematute koosluste teket. Graafiline disainer Paul Rand on väitnud, et kõik on omavahel segunenud. Fraasis „graafiline disain” ei tähenda tema sõnul „graafiline” mitte midagi, kuna kõik, mida saab vaadata (maalid, tants, kirjutised) on graafiline. Kaasaegne tants edastab oma graafilisust liikumise näol. Tantsiv keha on graafilise disaini kontekstis justkui täht, element või sümbol, mis oma sõnumit abstraktselt edastab. 1920ndatel aastatel loodi Venemaal Moskvas uurimisprogramm Koreoloogiline labor, mille missiooniks oli liikumist visuaalselt salvestada.[5] Uurimisrühma liiget Aleksandr Larionovit, kellel jagus huvialasid matemaatikast kehakultuurini, paelus liikumise transkriptsioon niivõrd, et ta lõi täpsed liikumisdiagrammid, olles lähedal täppisteadusliku keha tähestiku ehitamisele.[6] Tema psühholoogiahuvilisest kaastöötaja Aleksei Sidorov analüüsis rohkem emotsioone ja vaimsust, mis samuti tantsuga kaasnevad. Nende joonised mõjuvad visuaalselt põnevalt ka kontekstivabalt. Larionovi matemaatiline skeem liikumisest, mis koosneb justkui grid’i (abivõrestikku) paigutatud kujunditest, mõjub abstraktselt ning huviäratavalt. Seesugused kandilised kujundid ja lainelised jooned leiaksid elementidena kasutust ka graafilise disaini kontekstis ning ka pelgalt kuvatõmmis süsteemist toimiks näiteks plakati taustavisuaalina. Sidorovi looklevates kujutistes näeb rohkem ekspressiivsust ning tantsulised figuurid meenutavad jällegi tüpograafiat. Seega saab teisest valdkonnast laenatud kontseptsioon mõjuda graafiliselt paeluvalt. Graafiline disain võib anda esmapilgul võõrastele elementidele või kaugetele teemadele uue hingamise, rääkides kaasa visuaalide keeles. Eesti juurtega Amsterdami graafiline disainer Laura Pappa väidab, et graafiline disain üksinda ei eksisteerigi, vaid üritab leida teistelt elualadelt sisendit ning luua koostöös teiste ruumide, vormide ja ideedega kombinatsioone.[7]

Praktiline liikumiskeele tõlkimine

Praktiliselt graafilises disainis tantsu- ja liikumiskeele otsene tõlkimine vajalik pole – lavastuste plakatid ei edasta etenduse liikumistrajektoore või liigutusi, mida etendajad sooritavad. Kunstnikel on omad teemad, millega tegeletakse ja mida reklaamides edastada soovitakse ning liikumise olemasolule tähelepanu ei pöörata. Teatriplakatitel näeb enamasti näitlejat, teistel performatiivsetel etendustel üksikuid elemente, mis lavastusega seostuvad või isegi ainult tüpograafilist lahendust, mis etenduse nime ja kunstnikku kuulutab. Graafilise disaini lavastusprotsessi kaasamist näeb pigem harva. Enamasti on prooviprotsessi lisaks lavastajale ja etendajatele kaasatud helikunstnik, valguskunstnik, dramaturg, kostüümikunstnik ning lavakunstnik. Tihti põimuvad need valdkonnad omavahel ning mitut osa esindab sama tegelane. Siit nimekirjast on välja jäänud graafiline disainer. Kanuti Gildi SAALi ühe graafilise disaineri Jaan Evarti sõnul on disaineri loovprotsessi kaasamine pigem harv nähtus, kuid ta toob välja kordi, mil infovahetus disaineri ja kunstniku vahel oli otsene ning ka disainer proovisaali nägi. Näiteks Alissa Šnaideri lavastuse „Three Left Hours (everybody’s piece)” plakat esitab fragmente proovis esile kerkinud mõtetest ning külluslikult elementidega kaetud pind edastab ka lavastuse peamise sisu, rööprapsimise. Sellise protsessi tulem osutus kirevamaks kui ehk konservatiivsem visuaal, mis Kanuti Gildi SAALi disainerite Moonika Maidre ja Jaan Evarti sõnul on lavastajate tavapärasem soov, kuigi etenduste sisu võib olla väga eksperimentaalne.

Üldjuhul on disainer siiski pigem teenusepakkuja ja info vahendaja, kes lavastuse kunstnikega ei konkureeri ning asutuse visuaalset identiteeti ja lavastaja soove seob. Küll aga saab disainer anda omapoolset vürtsi kergete elementide või detailide näol. Graafilise disaineri Viktor Gurovi loodud Sõltumatu Tantsu Lava (STL) visuaalne identiteet edastab mängulisust just plakatite alusvormi kaudu: kuigi foto, mida plakat esitleb, on lavastaja või kunstniku poolt disainerile edastatud naturaalsel staatilisel kujul, annavad lisatud jooned ja pildi dubleerimine visuaalile justkui liikuva efekti. Selline mudel loob teatriasutusele hõlpsasti äratuntava näo ning samuti väljendab lavastuste liikumispõhisust.

Liikumise ja graafilise disaini kooskõla leidis Viktor Gurov ka Tartmusi näituse „Muuseumikoreograafia” visuaalses identiteedis, kus sõna „koreograafia” n-ö liigub, jättes maha jutte ning moodustades nende abil sõna „tants”. Kui tantsuetenduste kontekstis pole selline viide liikumisele vajalik, siis tantsule suunatud näituse identiteedile on selline element hea koreograafiale viitav detail. Jooned, punktiirid, nooled – elemendid, mis ka teistes valdkondades, nagu näiteks liikluses, liikumist väljendavad, saavad tantsulises kontekstis tähendusliku staatuse. Noorte tantsukunsti platvormi Koolitants 2012. ja 2013. aasta tantsupäevade plakatid väljendavad liikumist just noolekeste ja joonte abil ning lisaks graafilistele elementidele on kasutatud ka tüpograafilisi võtteid ning mängitud silbitamisega, mis mõjub rütmistatult ja vihjab muusikale. Seesugust plakatit põhjalikult uurides võib jalg lausa tatsuma hakata, valmistades publikut ette tantsuliseks kontserdiks. Mulle meenub, kuidas lapsena neid plakateid tantsukaaslastega vaatasime ja silpe välja huigates peaga kaasa nõksutasime. Need visuaalid liigutasid meid otseses mõttes. Sellel hetkel graafiline disain ja tants justkui põimusid hetkeks.

Liikuv kommunikatsioon

Kui koreograafia otsene tõlkimine välja jätta, tegeleb graafiline disain ka ise jõudsalt liikumise loomisega. Tänapäeval seostub sellega esmalt ehk animatsioon, mis otseselt graafika liikumapanemisega tegeleb. Kuid liikuvus on jõudnud visuaalidesse juba enne, ka staatilisele pildile, näiteks 60ndatel esile kerkinud optilisse kunsti. Hollandi graafilise disaineri ja tüpograafi Jurriaan Schroferi loomingus esinevad optilised efektid jätavad silmimoondava mulje: tüpograafia korrutamine ning omapärane efektide kasutus meenutavad koreograafilist liikumist. Fontide väänamine ja pööramine on täna graafilises disainis kirjakunstnike üheks töömeetodiks ning ka see annab staatilisele visuaalile n-ö liikuvust. Tüpograafid, kes tähti vormivad ning nende paigutamisega tegelevad, puutuvad tihedalt kokku kommunikatsiooniga, mida võib väljendada ka kehaliselt.

Kaasaegne tüpograaf Paul Elliman, kes tegeleb kommunikatsiooniga keele, märkide ja heli kaudu, on jõudnud oma töös teosteni, mis mõjuvad lisaks ka tantsuliselt. Tema plakatiseeria  „I can no longer drink tea, …”, mis uurib tüpograafiat ja selle mõju lugejale, toob visuaalselt välja ka koreograafilise aspekti – kujutatavad kehad on teadlikult paigutatud ja fikseeritud, vormides kujundeid ja tekitades kompositsiooni.[8] Ristatud sõrmed, põimunud sääred, skulpturaalselt mõjuv kämbla asend – seades tuttavad kehaasendid fookusesse, saavad nendest justkui eraldiseisvad abstraktsed elemendid, midagi tähtedelaadset, mida tüpograafiasse üle võtta. Need võivad edastada midagi elulist-olulist või vastupidi, esitleda end oma ilus tähendusetult. Nii nagu liikumine ja liigutused on kommunikatsioon, on ka tähtede paigutamine koreograafiline ettevõtmine. Iga täht elab nagu iseseisev tantsija: ta võib olla püsti või pikali, üksi või teistega koos, moodustades kompositsioone. Olenevalt, mis lugu tähed või tantsud tahavad edastada, peavad sellele vastama ka asetused.

Koreograafia teadvustamine graafilise disaineri töös võib aidata kaasa kompositsioonide leidmisele ning muuta tööd ka publikule atraktiivsemaks, sest inimest kõnetab mänguline vormide kasutus ning ta samastub liikumismustritega. Koreograafia pole kellelegi tundmatu maa, isegi tantsukauge hing elab oma elu läbi liikumise. Hiire liigutamine arvutiekraanil, silmade suunamine tekstiga kaasa, jala kõlgutamine  – kõik võib olla koreograafia. Graafiline disainer Steven Heller on üldistavalt väitnud, et kõik, mis meil on ning mida me teeme, on disain. Samuti võiks väita, et kõik on koreograafia. Nii võib kõik olla ka ehitamine, kokkamine või mistahes tore tegevus, kuid miski pole enne kõik, kui me seda ei teadvusta. Väiksed detailid ja seosed valdkondade vahel loome me ise vastavalt kogetule ning mida rohkem oskame märgata ja ümbritsevat haarata, seda mitmekülgsem on loomeprotsess. Samuti saavad ideede liitmise kaudu kokku eri valdkondade professionaalid ning sotsialiseerumine soodustab säravate ideede genereerimist. Usun, et graafilise disaini ja koreograafia põimimine loob nii visuaalselt kui ka sotsiaalselt mahlakaid kooslusi, mille loomist tasub jätkata ning edasi uurida.

[1] LeWitt, S. 1967. Paragraphs on Conceptual Art. Artforum 5, nr. 10: 79.
[2] Maletic, V. 1987. Body–Space–Expression: The Development of Rudolf Laban’s Movement
and Dance Concepts. Berlin / New York / Amsterdam: Mouton de Gruyter, 58.
[3] Licko, Z.; VanderLans, R. Ambition/Fear. Emigre, nr. 1: 1.
[4] Copeland, R. Cunningham, Collage, and the Computer. A Journal of
Performance and Art 21, nr. 3: 42.
[5] Misler, N. 2017. The Russian Art of Movement: 1920-1930. Turin: Allemandi, 10.
[6] Misler, N. 2017. The Russian Art of Movement: 1920-1930. Turin: Allemandi, 17.
[7] Pappa, L. 2018. The Hidden Public. Oase 100, nr. 1: 147.
[8] Elliman, P. 2000. I Can No Longer Drink Tea, …. Utrecht: Colophon & Silver Fern Press, 1.

Birgita Siim on graafiline disainer ja tantsija.

Tekst on kirjutatud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonnas.