Viimased kuus kuud on kultuuriväljal olnud pigem vaiksem ja hakkama on saadud vähemaga. Iseasi, kas uus ja kohati isegi nauditav olukord on miski, mille peaks rõõmuga tulevikku kaasa võtma.

Märts tundub praeguseks juba valgusaastate kaugusel olev täpp. Peataolek, hirm, paanika ja kogu üldine ebakindluse spekter on muutunud uueks normaalsuseks või teatavat laadi blaseerunud haigutuseks. 12. märtsil ehk samal päeval, kui riigis kuulutati välja eriolukord, toimus Von Krahli Teatris Juhan Ulfsaki uue lavastuse „Pigem ei” esietendus. Õhk oli ärevusest paks, oli juba teada, et see jääb küllap tükiks ajaks viimaseks teatrietenduseks. Aeg-ajalt keegi publikust köhatas ja lihased tõmbusid selle peale krampi. Õnneks tegi lavastus seda, mida head lavastused ikka teevad – pani elektriseerivat igapäeva unustama. Marika Vaarik seisis kantslis ja üritas Kuldarit (Lauri Lagle) ebaõnnestunult tööle sundida. Järgmisest päevast oli Marika enda töö seisma pandud.

Kui hüpata sealt suve lõppu, täpsemalt 24. augustisse, toimus Kanuti Gildi SAALis Eero Epneri, Mart Kangro ja Juhan Ulfsaki uuslavastuse „Kas te olete oma kohaga rahul” esietendus. Koroonategelikkus oli jätnud oma kontseptuaalse jälje ning teatritele määratud ja augusti lõpupoole tühistatud 50% täituvuse piirang oli saanud juba lavastuse pärisosaks – tekkinud olid tühimiku taskud, mida lavastus ei tõtanud täitma. Kellegi köha (köhimine on ju ikkagi inimõigus) ka enam ei häirinud, uus tegelikkus oli kohale jõudnud. Mis aga jäi nende kahe etenduse vahele, nii laiemas mõttes? Eriti oluline on küsida, kas see kahe laine vaheline kummaline periood tekitas kultuuris mingisuguse defitsiidi ehk olukorra, kus oli palju kultuurinäljaseid suid, aga supiköögist sai vaid paar kaussi suppi päevas.

Kultuuris on nõudlust kui sellist raske mõõta, seda enam, et näiteks sündmusepõhist kultuuri ei peeta ka baasvajaduste hulka kuuluvaks.

Defitsiidi eeldus on, et nõudlus millegi järele ületab pakkumist. Kuid kultuuris on nõudlust kui sellist raske mõõta, seda enam, et näiteks sündmusepõhist kultuuri ei peeta ka baasvajaduste hulka kuuluvaks. Artefaktipõhine kultuur on vast teise kaaluga, aga kui seegi kuuluks elu baasvajaduste hulka, oleks raamaturiiulid ka uusarenduste render’ites, mida need teps mitte pole. Sa võid käia kinos ja teatris, aga ei pea. Sa ei sure ära, kui Draamateater või Pärnu Endla on kinni, kui uus Kivirähk jääb ostmata. Su siseorganid jätkavad oma tööd ka olukorras, kus „Tenet” kunagi ei linastu ja I Land Sound jääb ära. Aga see on muidugi lühiajaline vaade – kuus kuud pole piisavalt pikk aeg kultuuri ökosüsteemi surnuks näljutamiseks, see on pigem mõistliku pikkusega paast. Vastupidigi, annab võimaluse keerata asju sunniviisiliselt sissepoole – teha ainult kodumaiste lavastustega Baltoscandal, väiksema skaalaga suvefestival või lihtsalt kodus istuda ja vaadata peedi kasvamist. Viimast võimalust kasutas Kumu viiendal korrusel näituse „Eriolukord” avanud Flo Kasearu, kes kutsus Kumu kevadel sundpuhkusele saadetud saalitöötajad ja pani nad vaikides nende endi valitud looduskeskkonda seisma. Nad seisavad kui nature morte, tuul sahiseb, päike helgib, kuniks ärkavad ellu ja jalutavad kaadrist välja.

Sa ei sure ära, kui Draamateater või Pärnu Endla on kinni, kui uus Kivirähk jääb ostmata.

Kuid on ka arusaadav, et kultuurisündmustel on täita paljuski rituaalne roll me igapäevas. Me ei sure ära, aga me eludest kaob mingi reflekteeriv kihistus. Kolime voogedastusteenustesse ja Telia videolaenutusse, kuulame DJde karantiinimikse, ahmime kultuurisoovituste uputust, aga oleme füüsiliselt paigal, seisame kui need Kumu saalitöötajad ja siis kõnnime kaadrist välja juustuvõileiba tegema või Facebooki sõna võtma. Selline sunnitud kasinus võib tekitada aja ülejäägi ja jõudeaeg omakorda võib tekitada liiga palju lolle mõtteid. Side sootsiumiga võib hõreneda kriitilise piirini.

Kui lavastused ja filmid vahendavad mingitel viisidel inimkogemuse lõputut ambivalentsust, siis kultuurisõda tahab seda ambivalentsust konkretiseerida.

10. septembril peaks Vene Teatris esietenduma Karl Laumetsa lavastatud „Utoopia”, mis pidi esialgu välja tulema 13. märtsil (ehk üks päev pärast eriolukorra algust). Mihhail Durnenkovi näidendi peategelased on kauge ääremaa elanikud, kelle juurde saabub ärimees, kes tahab taastada üks ühele kuulsa mahapõlenud 90ndate kõrtsi ja panna sellele nimeks Utoopia. Kõrts ei tohi tulla ei halvem ega parem, kui oli originaal. Durnenkovi sõnul räägib „Utoopia” hirmust tuleviku ees, hirmust elu ees, selle ees, et tuleb end muuta, püüdlusest leida endale turvaline varjupaik minevikust ja jääda sinna igaveseks. See on hirm, mis kannab ka koroonapaastust hoolimata jätkuvat kultuuri kaevikusõda („kultuurisõda” on muidugi õnnetu termin). BLM, Mikud, Svetad, Aivarid, Raivod saavad kollektiivseteks protagonistideks meediaväljal ja hoolimata sellest, kui palju suletakse või piiratakse kultuurisündmuseid, saab oma aja ülejäägi ja energia suunata madistamisse, millega arvatakse määravat tuleviku kurssi. Kui lavastused ja filmid vahendavad mingitel viisidel inimkogemuse lõputut ambivalentsust, siis kultuurisõda tahab seda ambivalentsust konkretiseerida, selle sõja emalaevaks on keel, mitte kehad, lõhnad, helid ja valgus.

Inimesed tahaksid minna tagasi kohta, mis oli turvaline ja harjumuspärane, aga seda pole enam ja seda ei suudeta ka mingilgi moel identselt taastada.

Kumu on kohal ka Christopher Nolani „Tenetis”, kus see on muudetud ülirikaste rahapesijate kunstihoidlaks, selle avalik (tegelik) funktsioon on pööratud suletud (fiktiivseks) funktsiooniks. Kultuuril on avalik funktsioon ja seda ei tohiks keerata kellegi seesmiseks funktsiooniks. Me ei sure ära, kui ööklubi, Sõltumatu Tantsu Lava või EKKM on kinni. Lühiajaline defitsiit võib olla kasulik, aga tegelikult tekivad kollektiivsesse kultuurispektrisse augud ja see spekter koondub kitsamaks, sinna mahub vähem signaale, vähem nurkasid. Meediatsüklid ja algoritmipõhised dominandid hõivavad ka selle vähese ruumi, mis kultuuriaparaadil tavatingimustes tagasipeegeldamiseks käes on. Paast loob uued harjumused ja mustrid, millega tuleb tegelema hakata. Inimesed tahaksid minna tagasi kohta, mis oli turvaline ja harjumuspärane, aga seda pole enam ja seda ei suudeta ka mingilgi moel identselt taastada. Eesti Kunstiakadeemia tänavusel lõpuaktusel 24. augustil pidas rektor Mart Kalm lõpetajatele kõne, mille sisuks oli pidetus. Ebakindlus, teadmatus ja põlvkondlikud raskused uue maailmaga kohanemisel, mis puudutavad teda, aga ei peaks puudutama uut kunstnike, disainerite või arhitektide põlvkonda. Nii nagu ükski Valgevene batka ei too läbi tenetliku pöördukse tagasi endisi aegu, nii ei tooda tagasi koroonaeelset maailma ei kunstis ega teatris. Paastust jäävad alati püsivad jäljed ja muutunud mustrid.