Eveliis Padar on Tartu Ülikooli doktorant, soo- ja perekonnauurija ning Sotsioloogiaüliõpilaste Liidu liige. Metsaülikooli artikliteseerias „Korp – pro või contra?” kirjutab Padar oma suhtest korporatsioonidega. Metsaülikool on iga-aastane arutelupaik Käärikul, mille eesmärgiks on Eesti jaoks oluliste sõlmküsimuste mõtestamine ja probleemidele lahenduste leidmine.

Miks liitutakse korporatsioonidega – peamisteks põhjusteks on ilmselt soov leida uusi sõpru (sageli) uues linnas, saada osa erinevatest üritustest ja rituaalidest ning tajuda seeläbi kuuluvustunnet, kohtuda vastassugupoolega, leida endale tugivõrgustik ja kinnitada oma sotsiaalset staatust. Veidi vähem ilmselt on põhjuseks endale eeskujude/mentorite leidmise soov ja perekondlikud traditsioonid – näiteks see, et vanem/vanavanem juba kuulus mõnda korporatsiooni.

Võrreldes teiste vabatahtlike organisatsioonidega, seisneb korporatsioonide eripära aga selles, et tegemist on intiimorganisatsioonidega, mis elavad näoga sissepoole ja seetõttu ühiskonnas laiemat sidusust ei tekita. Samuti võib nende lipukirju ja eesmärke lugedes tabada end silme eest läbi laskmas pildikesi 100 aasta tagusest ajast –kombekad daamid korraldamas pannkoogihommikuid ja teeõhtuid, härrad õppimas esimesi kohmakaid padespaani- või kadrillisamme, rapiiridega vehklevad noorsandid kaitsmas isamaa ja daami au ning monokliga onud suitsustes sigaritubades nahktugitoolides maailma asju arutamas.

Kui mina ülikooli astusin, võis TÜ Tudengiteatmikust lugeda, et korporatsioonide põhieesmärkideks on „säilitada traditsioone, isamaa-armastust, arendada ja kasvatada oma liikmeid” (Tudengiteatmik, 2003: 111). Ilmselt oli see ka üks põhjus, miks ma ühessegi korporatsiooni ei astunud, sest kui inimene 20. eluaasta künnisel veel kasvatamist vajab, on midagi veidi valesti. Olen veendunud, et juhtimisoskusi ning üldinimlikke väärtusi nagu ausus, pühendumine, teadmistejanu ja hingesügavus omandab noor uudishimulik inimene ka värve kandmata. Oma väljundi võib leida nii erialaorganisatsioonides, vabatahtlikku tööd tehes kui ka muidu maailma avatud silmade ja meelega jälgides. Seni, kuni korporatsioonid isekeskis möödunud aegu taaselustavad, paistab see väljapoole nagu üks tavaline päevakodutegevus. Paar korda aastas toimuvad avatumad pidustused loovad ilmselt mingi romantilise vibe’i terves linnas, aga kui ülikooli suurimal ja pidulikuimal üritusel, rahvusülikooli aastapäevaballil kutsutakse korporante aasta-aastalt pidama programmilist Kõnet Daamidele ja Kõnet Härradele, hakkab iga vähegi kaasaegsemalt mõtlevat inimest häirima, milliseid soostereotüüpe korporatsioonides nende kõnede põhjal taastoodetakse või õigemini, milliseid neist otsustatakse avalikkusele ette kanda.

Sobrades oma mälus ning UTTV arhiivides, tegin viimaste aastate kõnedest kiire kokkuvõtte ning tuleb tunnistada, et väärtused, mida need kannavad ja normaliseerivad on liigagi sageli kantud tagurlikest ideedest ja iganenud soostereotüüpidest. Omaette tähelepanek on ehk seegi, et iga aastaga jääb nende kõnede kuulajaid saali üha vähem alles ja kui asi samas vaimus jätkub, räägivad korporandid peagi tühjale saalile.

Kokkuvõttes tuli kõnedest välja see, kuidas naine on abitu, hädine ja kapriisne olend, kes ei oska soojalt riidesse panna ja kelle eest tugev ja kange mees peab seetõttu hoolitsema ning moe pärast ka võrdseks nimetama – sest naistele meeldib seda kuulda. Samuti rõhutasid mitmed kõnelejad, et naised on irratsionaalsed olendid, kes esitavad arusaamatuid nõudmisi, omavad meeste üle seletamatut mõju (pannes nad vallutama võõraid maid, kirjutama luulet, maalima katedraalide lagesid ja lendama Kuule) või on lausa halastamatud kombinaatorid ja meestejahtijaid, kes sätivad end vaid meeste silmailuks ning kellele meeldib arusaamatul põhjusel lilli saada. Ning loomulikult vastutavad naised haldjalike olenditena meeste tervise ja heaolu eest nagu oleks mees infantiil, kes ei oska ise arsti juurde minna ega oma tervise eest hoolt kanda.

Rabavaimaks soovituseks oli 2015. aasta ballikõnes tsiteeritud šovinistlik lauluke 97. aastast: „kui naine armastab meest kõik teeb tööd ära ta eest; ta tassib puid, peseb nõud, remondib autot, lapsi koju toob; ta kuningriigiks on köök…”, millega käis kaasas soov, et naine võiks osata meest aidata nende koduste töödega, millega mees ise hakkama ei saa. Sama kõneleja soovitas ka meestel õppida pesumasinat remontima ja naistel õmblema. Sügavamasse soostereotüüpide sohu on raske vajuda.

See on kurb, sest ebareaalsed soorollid ja -ootused kahjustavad nii naisi kui ka mehi. Meestel on niigi naistega võrreldes eluiga lühem ja tervis kehvem ja kui me kinnistame arusaamu, et mees peab olema tugev, julge, vapper, tegema suuri tegusid, inspireerima sellega naisi, hoidma oma mured „mehelikult” endale ning naine on üks habras ja hädine lilleke, kes unistavalt meeste poole õhkab, usinalt kodu ja laste eest hoolitseb ja moe pärast end seejuures võrdseks palub pidada, siis sooritusstress viibki meeste südame- ja versoonkonnahaiguste ning varajase surmani. Naiste puhul süvendavad taolised sterotüübid ebavõrdsust, mis võib avalduda piiratud eneseteostusvõimalustes, palgalõhes või lähisuhtevägivallana. Võitjat selles mängus ei ole. Selle asemel, et rääkida teisest sugupoolest – ja siinjuures pole vahet, kas meestest või naistest – kui inimesest (positiivseks erandiks on siinkohal 2012. aastal naiskorporatsiooni Amicitia poolt peetud Kõne Härradele), poogitakse talle külge müstilisi ja mitte kõige tervemõistuslikumaid omadusi ning seda kõike aastal 2015 kõrgharitud inimeste poolt.

Loodan, et aktiivsed korporandid mõtlevad edaspidi, kuidas korporatsioonide eesmärk ajas muutunud on ning kuidas seda isekeskis ümber defineerida ja ka väljapoole esitleda. Ühe märkimisväärse näitena seejuures võib tuua Kata-Maria Saluri Kõne Daamidele, mis kanti ette Eesti Naisüliõpilaste Seltsi 104. aastapäeval 14. novembril 2015, kus kõneleja tõi välja just taolised valupunktid, mida traditsioonidesse takerdumine ning iganenud soostereotüüpide (taas)konstrueerimine endaga kaasa võib tuua. Korporantidel, kes kunagi leiavad end taas kõnepidaja rolli soovitan aga juhinduda kõne kirjutamisel kaasaegsetest sookäsitlustest ning mõelda, kas Daamide ja Härrade eri liikidena kujutamise ning kivinenud soostereotüüpide idealiseerimise asemel ei tasuks rõhuda pigem üldinimlikele väärtustele ning suhtuda kriitiliselt jaburatesse laulusõnadesse või sloganitesse, mis fetišeerivad aegunud ideaale.