Janar Ala töötab Postimehes kultuuriajakirjanikuna ja on ilmutanud ühe miniatuurikogu „Ekraanirituaalid”. Vabal ajal meeldib vedeleda ja vihkab aktiivset puhkust. Metsaülikooli artikliteseerias „Korp – pro või contra?” kirjutab Ala oma suhtest korporatsioonidega. Metsaülikool on iga-aastane arutelupaik Käärikul, mille eesmärgiks on Eesti jaoks oluliste sõlmküsimuste mõtestamine ja probleemidele lahenduste leidmine.

Kuna olin kuskil seltskonnas kunagi rääkinud oma teatavast antipaatiast üliõpilaskorporatsioonide vastu, paluti selle kohta teksti. Mõtlesin, et miks mitte, ehk on lootust selle eest ka kelleltki vastu nina saada.

Ütleksin kohe ära, et mulle ei meeldi korporatsioonid. Selline alandusel põhinev hierarhiline süsteem pole väga minu maitse, aga ma ei ole nende vastu – las nad tegutsevad. Iseenesest on ju naljakas vaadata ühe sellise anakronismi nagu üliõpilaskorporatsioon tegutsemist. Kõik need veidrad rituaalid, laulud, teklid, lindid, mõõgad ja õllejoomised. Sümpaatsele kirjanikule Paavo Matsinile korporatsioonid samas meeldivad, vähemalt ammutab ta nende arhailisest veidrusest ainest, millest tulevad võrratud raamatud. Väike rehabilitatsioon minu jaoks seegi. Korporatsioon kui esteetiline uunikum.

Kui Tartus ülikoolis käisin, asus korporatsioon Ugala (hiljem kasutasin kord vestluses kogemata väljendit Ugandi, mis tegelikult sobiks vaata et pareminigi) vastamisi ühe punase Kuperjanovi tänava majaga, milles elasid mu sõbrad ja millest mul on palju toredaid mälestusi, nii mõnigi neist seotud Ugalaga.

Juhtus ka nii, et ajal, mil Ugala tüübid pidu pidasid, pidasime meiegi sõpradega pidu. Ugala rahvas istus väljas, õue oli tõstetud väike pidulaud, pidulaual toidud ja uhkelt lehvis sel ka Eesti lipp. Samas pole päris kindel, kas lehvis. Kui tuult pole, siis ju ei lehvi, kui just puhuriga lipule kunstlikku tuuletõmbust ei tekitata, ja korporatsioonitüübid võivad selliseks asjaks olla võimelised küll.

No vot. Kord mõtlesime ka siis, et läheme korporatsioonitüüpidega punti, kuid millegipärast ei tahtnud nad meid hästi lasta. Keegi meie sõpradest üritas vist ka korporatsioonimaja taha urineerida.

„No laske meid ikka punti,” ütlesime. „Ei lase,” vastasid korporatsioonitüübid ja istusid oma laua ümber. Mõtlesime siis, et hea küll. Toome ka teisele poole teed laua ja paneme sinna ka viina ja toidupalad peale ning lipu lehvima. Puhuriga teeme tuult. Korporatsioonitüüpidele selline asi ei meeldinud ja nad tahtsid ikkagi, et me lahkuksime. Hea küll. Kuid me polnud allaandjad tüübid. Tarvis oli ikkagi korporatsioonirahva õhtu ära rikkuda, sest nii ei saanud ju jääda.

„Mingid tüübid siin mauravad, laps ei saa magada,” helistas mu sõber siis politseisse. Panime kitse. Natukese aja pärast saimegi illuminaatortüübi aknast vaadata, kuidas politseiauto kohale tuli ja sündmuspaigal jutuajamine tekkis, mis vist omakorda vaidluseks üle läks, sest peagi hakatigi korporatsioonitüüpe, kellest üks ka Eesti lipu kaasa haaras, politseiauto poole suunama.

Mõni aeg pärast häppeningi toimumist hakkasid Tartus levima kuuldused, et korbitüübid on teada saanud, kes neile halba tahtis ja nüüd on meil keretäis soolas. Üks mu sõpradest, kes häppeningil osales, rahustas sellised kuuldused maha sõnadega: „Oleks mingid retsid, siis ma kardaksin, aga mingid korbitüübid, kamoon.”

Mäletan ka jutte, et politoloogiat või avalikku haldust ei saa õppida ilma ühte või teise korporatsiooni kuulumata. Parem siis üldse mitte õppida, sest karjääri ilma ei tee. Selline asi tundus nilbe, aga õnneks pole pidanud enda eluteel sellise asjaga kokku puutuma.