Valle-Sten Maiste on Sirbi toimetaja, filosoofia õppejõud ja teatrikriitik. Metsaülikooli artikliteseerias „Korp – pro või contra?” kirjutab Maiste oma suhtest korporatsioonidega. Metsaülikool on iga-aastane arutelupaik Käärikul, mille eesmärgiks on Eesti jaoks oluliste sõlmküsimuste mõtestamine ja probleemidele lahenduste leidmine.

Kuulun Revelia korporatsiooni. Kuidas seda kogemust üldistada? Revelia on pigem väiksem nurgatagune üliõpilaskorporatsioon. Mõned ütlevad, et metsik ja anarhiline. Kindlasti mitte nagu EÜS, Sakala või mõni naiskorp nagu Filiae Patriae, mis on nii-öelda eliit-korporatsioonid – ta on tekkinud protestiks algsete ja suuremate puritaanlikkusele. Revelia eraldus viimaste rangusest ja jäigast joonest ning võttis vabamalt. Minu sinnaminek oli juhus. Läksin sõbra kaudu ja mõtted või põhjendused, miks liitutud sai, on kõik tulnud tagantjärgi.

Kui ilusti väljendada, on see nagu keskaegne gild, kus olid omad peorituaalid. Mitte midagi tegemise mõnu – seda tähendab korporatsioon minu jaoks. Ajan seal juttu inimestega, keda tunnen 20 aastat, kes on samasuguse haridusliku ja kultuurilise taustaga. Meid ühendavad kõige enam arvukad peod, mis kujutavad endast erinevate tähtpäevadega seotud kogunemisi, mille juurde kuuluvad alati rituaalid: kõned, laulud ja ka koosoleku kord – millal sa tohid välja minna, sõna võtta ja kuidas midagi küsida.

Tänapäeval peab kõigel olema mõte. Miks sa seda teed? Sest sa tahad ühiskonda paremaks muuta, et pere oleks jõukam või veel mõni kolmas mõte. Aga korporatsioonil ei ole ühtegi konkreetset mõtet. Lihtsalt lõõgastud vaimselt koos meestega, kellega oled aastate jooksul kokku kasvanud.

Jah, on sisu ka… ettekandeid. Ka on korporatsiooni liikmete hulgas kaitseliitlaste arvukus kindlasti kõrgem kui ühiskonnas keskeltläbi. Tehakse palju praktilisi asju, aga põhjus, miks ma seal olen, on pigem ikkagi see mitte midagi tegemine. Hea võrdlus on keskaegsed jõulu- või vastlajoodud. Neil ei olnud mitte mingit mõtet peale selle, et siit maisest elust, mis oli keskaegsete inimeste jaoks mõttetu, lihtsalt lõbusalt edasi saada. Mina kirjeldaksin korbi elu enda jaoks niisamuti. Kunagi ehk mõtles keegi EÜS-i astudes, et äkki saab selle toel näiteks poliitikas edasi, aga aina vähem on korporatsioon karjääriabi ja aina rohkem ühesuguste inimeste ennast hästi tundmise klubi.

Aated – ma ei taha neid eitada, aga need on minu arusaamist mööda üldised, üldinimlikult tavalised. Meie lipukirigi on „Kõik ühes” ehk vennastumine ja vennalikkust kujutav. See, et sa pead oma sõpradega olema austav, veidi ennastohverdav, tähelepanelik… seda võib pidada ideaaliks või rüütelikkuseks ja eks see ongi üldinimlik aade. Samas on korbiski antipaatiad ja sümpaatiad, rivaliteedid ning vastuolud nagu igal pool, aga ikka on tore! Teine asi on isamaalisus. See on korpide juures kindlasti üks peamisi asju. Kodanikuna sa ju tahad, et kodumaal läheks hästi.

Ülikooliajal käisin korbis nii kolm kuni neli korda nädalas, aga praegu (nii piinlik kui see ka ei ole) sama palju kordi aastas. Osalen enamasti suurematel üritustel, aga korbikaaslastega käime vahel ka näiteks niisama kontserdil või teeme koos midagi muud.

Korporatsioon on nagu kirik või kogudus. Meie organisatsioon on 150-liikmeline ja igal õhtul on keegi kohal, rääkimata suurtest pidustustest, kus on väga palju rahvast. Keskaegsed inimesed ei saanud aru, kuidas on võimalik rajada sotsiaalne turvalisus üksikutele inimestele. Nende meelest pidi see tuginema institutsioonil – see on ka korporatsiooni eesmärk – sõpruse kollektiivne realiseerimine ja minu jaoks ongi see kõige olulisem.