Kortermajade elanike jaoks on korteriühistu koosolek sissetöötatud formaat naabritega kohtumiseks. Kuigi see võiks majaelanikke kodanikena võimestada, aidata ühist elukeskkonda parandada ning soodustada heanaaberlikke suhteid, ei ole see praegu tihti nii. Põhjus on arutlemise asemel otsustamisele keskendumine.

Hästi mugav oleks elada korteris nii, et pead mõtlema ainult ruumist, mis algab sinu koduuksega. Kuid korteril on kandvad seinad, mis hoiavad lisaks sinu kodule püsti ka su kohal elava naabri elamist. Korterini jõudmiseks on tarvis jalutada läbi koridorist, mis peab võimaldama tulekahju korral kiiret evakueerumist kõigist ustest. Vali jutuvada, muusika või sibulapraadimislõhn hõljub läbi õhu ühe naabri avatud aknast välja ja teise omast sisse ning seintes olevad torud toovad vee nii sinu kui ka su all asuva kodu kraanidesse. Selleks et leppida naabritega kokku ühised reeglid ning selgitada, kuidas jaguneb vastutus kodumaja säilimise ja korrashoiu eest ning kui palju ressurssi sellesse panustatakse, on meil seadusega ette nähtud korteriühistud.

Ühistute otsustusprotsessi keskne (ja paljude jaoks ka ainus) element on korteriühistu üldkoosolek. Seadusega on üldkoosoleku kokkukutsumine ja toimumine korraldatud selliselt, et demokraatlik juhtimisstruktuur peaks võimaldama läbipaistvat ja kaasavat otsuste tegemist, nii et kõik liikmed saaksid osaleda ühistu juhtimises. Ometigi ei tunne paljud kortermaja elanikud, et üldkoosolek oleks võimestav kokkusaamine, kus hea meelega ja aktiivselt kaasa rääkida.

Otsustele orienteeritus

Kui ma ütlen „koosolek”, kangastub ideaalis koosviibimine, kus inimesed istuvad ühe laua taga, arutavad ühist probleemi, süüvivad selle eri tahkudesse ja püüavad mõista, mis on parim lahendus, et panna  seejärel paika plaan selle elluviimiseks. Korteriühistu üldkoosolekud on aga pigem kokkusaamised, kuhu on aetud vaevaga kokku vajalik kvoorum korteriomanikke, kellele loetakse ette päevakorrapunkte, et liikuda võimalikult kiiresti hääletuse suunas, lastes teel sinna kõlada mõnel kommentaaril, tihtipeale kõige häälekamatelt.

Otsusele keskendumise tõttu võibki tekkida tunne, et keegi naabritest püüab üldkoosolekul midagi läbi suruda või, vastupidi, keegi häälekas püüab mõnd teemat pidurdada.

Sõltuvalt ühistu suurusest on üldkoosolek miski, kuhu arutelu ei pruugi üldse mahtuda, sest seaduse järgi on üldkoosoleku eesmärk otsus teha. Olgugi et seadus ei piira arutelu, reguleerib see üldkoosoleku kokkukutsumise, päevakorra ja toimumise juures seda, kuidas korrektselt otsustada, nii et otsus hiljem ka vaidlustamisele vastu peaks, kuid toetamata on teekond, kuidas kogukond võiks otsuseni jõuda. Otsusele keskendumise tõttu võibki tekkida tunne, et keegi naabritest püüab üldkoosolekul midagi läbi suruda või, vastupidi, keegi häälekas püüab mõnd teemat pidurdada. Samuti võib seetõttu tekkida pärast koosolekut kahtlus, kas ma tegelikult ikka sain aru, mille üle sisuliselt hääletati.

Kui ainus kokkupuude korteriühistuga on kord aastas toimuv kahe-kolmetunnine kokkusaamine, kus ühes ruumis kohtuvad üksteise väärtusruumist võrdlemisi vähe teadvad inimesed, et koosoleku nimetuse varjus ilma piisava aruteluta „ära koputada” ettevalmistatud otsused, siis ei tasu imestada, et formaat toodab apaatiat ja halvemal juhul ka usaldamatust ega võimesta inimesi aruteludes osalemist proovima ja demokraatiat praktiseerima.

Koht demokraatiamusklite treenimiseks

Mida oleks üldkoosolekute puhul veel vaja, et demokraatia ja arutelukultuur saaksid tugevad juured alla ajada? Vaadata tuleb seadusest kaugemale ja kanda lisaks otsustamisele hoolt ka selle eest, et ühistu liikmed saaksid oma oskuste ja võimete kohaselt kaasa rääkida ning et ühistul oleks aega arutlemiseks.

Näiteks võiks küsida, kas kõik koosolekule kohale ilmunud elanikud on valmis kohe ja päriselt arutlema. Korteriühistu (üld)koosolek tähendab enamasti füüsiliselt ühte ruumi kokku tulemist. Selleks et arutada ja kaasa rääkida, on tarvis osata aktiivselt kuulata, võtta seisukoht, julgeda rühma poolvõõraste inimeste ees sõna võtta. Vahel on vaja öelda välja juba kõlanust erinev seisukoht. See kõik ei ole üldse lihtne ega tule paljudele meist loomulikult. Taani demokraatiainnovaatorid ühingust Demokratiscenen on hakanud selliseid arutelus osalemise oskusi kutsuma „demokraatiamuskliteks”. Igaühel on need olemas ja neid saab tugevamaks treenida. Võib-olla on ühistul vaja korraldada selleks meeskonnaüritus ja kutsuda külla demokraatiatreener, kes 30-minutise trenniga mõne demokraatiamuskli üles soojendab ning naabrid arutlema ja tegutsema virgutab.

Kui demokraatiatrenn tundub alustuseks veidi palju, kuid soov on päriselt kõik naabrid mõne algatusega kaasa mõtlema saada, võib kasutada imelihtsat, kuid ülitõhusat arutelu struktureerimise meetodit „think-pair-share” või selle veidi ambitsioonikamat sõsarat, Soome mõttekoja Sitra väljatöötatud arutelumudelit „Aeg maha”. Lühidalt seisneb meetod selles, et pärast päevakorrapunkti tutvustamist või teemapüstitust annab koosolekujuht kõigepealt osalejatele minuti, et ise vaikselt mõelda (soovitaksin ka kirja panna!), mis küsimused neil teemaga seoses tekivad või mis on nende seisukoht. Seejärel pöörduvad osalejad kõrvalistuja(te) poole ning tutvustavad paar minutit oma seisukohti ja jagavad tekkinud küsimusi. Järgmisena teevad kõik väikesed rühmad järgemööda lühikese, kuni minutipikkuse kokkuvõtte rühmas käsitletud teemadest ja küsimustest. Jagatud mõtete põhjal võtab koosolekujuht toimunud arutelud kokku, sõnastab levinuimad seisukohad, võimaluse korral vastab tekkinud küsimustele ning annab suunised järgmisteks sammudeks, näiteks kas jätkata arutelu või ollakse valmis otsustama.

Võib-olla on ühistul vaja korraldada meeskonnaüritus ja kutsuda külla demokraatiatreener, kes 30-minutise trenniga mõne demokraatiamuskli üles soojendab ning naabrid arutlema ja tegutsema virgutab.

Miks see meetod töötab? Struktureeritud arutelu aitab mõista paremini iseennast, arutelukaaslasi ja arutletavat teemat. Vahel võib kohe otsustamise juurde asudes üllatuda, kuivõrd erinevalt tajuvad ja mõistavad ühe ühistu naabrid näiteks mõistet „turvalisus”, ning see võib takistada hea lahenduse leidmist. Väikeses rühmas arutamine annab mõistele vajalikud lisavärvingud. Või vahel võib tunduda, et meil ei olegi mingis teemas arvamust – näiteks ütle kohe, mis on su seisukoht seoses sellega, kas korteriühistus tuleks jagada kulusid ruutmeetri alusel või omandipõhiselt? „Think-pair-share” võimaldab öelda sõna sekka kõigil koosolekul viibijatel – ka neil, kelle demokraatiamusklid pole piisavalt tugevad, et võtta sõna terve koosolekuruumi ees. Samal ajal kammitseb struktureeritud arutelu häälekat vähemust – nende hääl saab kõlada, kuid nad ei saa eetrit üle võtta.

Meetodi „Aeg maha” autorid toovad välja, et struktureeritud arutelu pidamine ei sobi kõikidesse olukordadesse ning seda ei tohiks ajada segi läbirääkimiste või otsustamisega. Meil on korteriühistu üldkoosolekutega just vastupidine segadus: kokkusaamise eesmärk on otsustamine, kuigi vajaksime vahel hoopis arutelu.

Korteriühistute puudulik tööriistakast

Ühistus otsusteni jõudmine ei vaja rohkem reguleerimist. Küll aga võiks ühistutel olla abi üldkoosoleku otsust ettevalmistavatest tööriistadest. Praegu on nii värsketele kui ka kogenud ühistujuhtidele toeks Eesti Korteriühistute Liit. EKÜLi kodulehelt leiab rohkelt õigusloomet ja kinnisvara korrashoidu puudutavat nõu, viiteid rahastusmeetmetele ja vastuseid elektriautode laadimiskohtade loomisel tekkivatele küsimustele, kuid silma ei hakka ühtki materjali, mis käsitleks ühistus arutelude pidamist. Vahest on EKÜLi pakutavast tööriistakastist puudu mudel „Aeg maha” ja koolitused arutelude juhtimiseks?

Korteriühistu üldkoosolekute eesmärk on otsustamine, kuigi vajaksime vahel hoopis arutelu.

Põhjuseid, miks ühistu juhatusse astuda, võib olla mitmeid. Võib-olla soovid, et maja saaks renoveeritud, või tahad rattamaja ehitada ja oled seepärast valmis asja eest vedama? Võib-olla naudid kirglikult kinnisvarahaldust ja ehitusprojektide juhtimist? Aga võib-olla oled valmis astuma ühistu juhatusse, et kujundada inimkeskseid otsustamisprotsesse ja võimestada oma naabreid paremini arutlema?

Ave Habakuk avastas noore lapsevanemana, et pidevalt sassi mineva riidekapi taga ei ole tema laiskus ja saamatus, vaid kehv süsteem, mille ümberkujundamise järel kapp enam sassi ei läinud. Sama avastust rakendab ta nüüd oma tööelus teenustele, protsessidele ja süsteemidele.