Kosmikud on andnud välja uue albumi, mis kannab kaamosele kohaselt pealkirja „Morbiit”.

★★★☆☆

Aga kuidas muudmoodi saakski bänd nimetada enda loomingut perioodil, kui teist korda on sunnitud üle elama bändikaaslase igavest kaotust – ainus, mis jääb, on BEAT! Loe: morbiit!

Kosmikud on alati tantsinud elu ja surma altaril ning pakkunud sellega rõõmu ja leevendust kõigile kuulajatele – jäädes ise sõnumitoojateks, et meil oleks kergem üksteist mõista. Ei mingit imiteerimist. „Morbiidi” puhul on tegemist sügavat rokisaundi ja tähendust kandva teosega, millest immitseb toorest depressiivset, aga hetkedel ka helgemat loomingut heas Kosmikute kastmes.

Album ei ole seekord nii lõbusalt või irooniliselt kontseptuaalne, nagu oli nende viimane, aga see ei ole halb. Tempo tõuseb plaadi keskel, kui bänd tuletab sulle meelde, et nad on tasemel nii sisult kui ka vormilt, sest „Emad tuhad, isad söed” on lahe valem minoorsest power-salmist ja inglipopi mažoorsest refräänist, millele toetub omakorda üpris kurjakuulutav sõnum. Mida edasi plaat ketrab, seda enam see hinge kriibib. Tekib teatud raskus ja tunne, nagu keegi kuuleks sind, aga ei saa sinust aru, ent samas mõlemad te tunnete (kui üldse veel midagi tunda on) valu. Jutt käib muidugi albumi esimesest singlist ja see astub täpselt nii, nagu sa arvad, et see astub. Mõneti ongi Kosmikud tabanud oma žanris naelapea pihta – kuulajale pakutakse täpselt nii palju ja õiges koguses, et ei ole halb kuulata ja ei ole ka ohtu, et hakkab igav. Maitsekas ja seda võib juba kaheksandalt plaadilt ka eeldada. Jään huviga live’i ootama.