Oktoobrikuu viimasel nädalal avas maalikunstnik Merike Estna esimese eesti kunstnikuna Rootsi moodsa kunsti muuseumis (Moderna Muuset) Malmös isikunäituse „Tuleviku tont täis mineviku mälestusi”.

Merike maalib oma ARSi maja stuudios palju ja pidevalt, ka mõõdud lähevad ajas monumentaalsemaks – varsti ei saa tema töid enam ilma seinu lammutamata stuudiost välja. Lisaks õpetab ta kunstiakadeemias noori maalitudengeid, teeb näituseid Londonis ja Méxicos ning käis hiljuti uurimisreisil Tšiilis, kus Andide kuiva maastiku värvigamma pani tal pea ringi käima. Proovisin uurida, miks, kuidas ja mille jaoks ta oma teoseid loob.

Kas oled elevil oma isikunäitusest Moderna Muusetis?

Olen Moderna Museeti ja kuraator Andreas Nilssoni kutse üle väga rõõmus. Olen seda alati väga oluliseks muuseumiks pidanud. See kutse on lisaks ka inspireeriv, kuna näitab, et teemad, millega ma tegelen, lähevad korda paljudele.

Oled oma maalikeeles eksperimentaalne, tulles n-ö raamilt maha, kuid maal kui selline tundub olevat sinu jaoks alati lähtepunkt, mis sind selle dekonstruktsiooni juures huvitab ja nii tugevalt selle meediumi kütkes hoiab.

Mind huvitab pigem maalikeel üldiselt, mitte niivõrd dekonstruktsioon dekonstruktsiooni pärast. See, kuidas töötada millegagi, millel on nii tugev traditsiooniline ajalugu, ja kuidas on võimalik sellega edasi liikuda. Mind on alati inspireerinud see olukorra võimatus, väljakutse. Samas ma näen, et töötan juba laienenud maaliruumis. Pigem võtan ka seda juba maali diskursuse loomuliku osana.

Mind huvitab väga, kuidas me vaatajatena maali vaatame, mis olukord on selleks loodud. Siinkohal mulle, jah, meeldib seda olukorda lõhkuda ja seada meid vaatajatena positsiooni, mis on tavapärasega võrreldes ehk natuke kreenis. Sellega loodan aktiveerida tähelepanu ja kõigutada väljakujunenud mugavaid hierarhiaid vaataja ja teose vahel.

Püüdlen elava teose poole. Teose poole, mis ei kinnistu jäädavalt hetkes, kus see valmib, vaid jääb jooksvalt avatuks erinevatele võimalustele ja nii-öelda elab oma elu edasi. See aspekt hakkas mind rohkem vaevama pärast seda, kui Kumu ostis oma kogusse minu töö „Sinine laguun”. See on installatsioon, mis koosneb paljudest väikestest ruumi paigutatud osakestest. Minu kui kunstniku jaoks on sellise töö sisenemine kogusse seotud vastandlike tunnetega. Ühelt poolt olen muidugi väga rõõmus, sest töö säilib. Teisalt on muuseumikogusse sissearvamine töö jaoks alati seotud justkui surmaga. Töö lakkab oma elu elamast või ei käi enam kaasas muutustega ajas. Ma üritasin seda murda ja andsin tööga kaasa juhendi, mis pakub erinevaid võimalusi selle eksponeerimiseks tulevikus. Samas, kuna tegemist ei ole ikkagi lõputult avatud installatsioonivõimalustega, siis võib-olla ka juhend ise võimendab teose „surma”. Olin väga inspireeritud Boris Groysi raamatust „In the Flow”, kus ta arutleb muu hulgas teose kui objekti suutlikkuse üle püsida ringluses ehk püsida elus. Ja üldisemalt objekti ja aura üle praeguses ajas, kus kõik on pidevas liikumises või isegi libisemises. Sellest on inspireeritud minu erinevad katsetused maaliinstallatsioonidega, aga ka üksiku lõuendi eksponeerimisel. Paljudel minu maalidel ei ole üht kindlat külge, millega neid eksponeerida, vaid need taotlevad avatavust erinevate eksponeerimisvõimaluste kaudu. Sama taotlust kannab maalide asetamine keraamilistele anumatele, nii et need toetuvad vastu seina, mitte ei ole seinale riputatud. Leian, et seinale riputatud lõuend on ahistavam ja sulgevam kui millelegi asetatud lõuend, mis on justkui alles kuhugi teel ja seega rohkem avatud ringluses püsimisele. Eksponeerin maale tihti ka paaridena või paarina maal + keraamiline anum, luues paare, mille erinevad eksponeerimissuhted taotlevad mõlema objekti elus püsimist.

Mis kutsub sind uutele otsingutele?

Näen ise pigem pidevat teekonda millegi suhteliselt kättesaamatu poole. Väljakutse, mille ma olen endale esitanud, ei ole leidnud ja võib-olla ei saagi leida täiuslikku lahendust. Seega ma otsin alati edasi. Moderna näitus „Tuleviku tont täis mineviku mälestusi” arutleb paljuski kliimat ja ühiskondlikke muutusi puudutavatel eksistentsiaalsetel teemadel, põhinedes samas ka isiklikul kogemusel, nagu neljaosaline monumentaalmaal „Ohustatud aegade ookean”, millel on kujutatud meduusidega allveemaailma koos paari kustunud lõkkega maalide alanurgas. Ülaosas on leegitsev kollakaspunane kuma, mis peegeldab justkui vee kohal leegitsevat maailma. Mul on isiklikult meduusidega tihti probleeme. Tundub, et iga kord kui olen Vahemere ääres, saan neilt vähemalt korra päris kõvasti kõrvetada. Viimane aasta läks kergelt, aga aasta varem sain tõsise nahakahjustuse, mille paranemine oli üsna pikaldane.

Oled toonud oma maaliinstallatsioonidesse juba aastaid sisse rõivaid, keraamikat ja mööblit. Mis on selle taga, et sa oma maalid kantavaks ja kasutatavaks muudad?

Seda taotlust saadab kummaline paradoks, et teos, mis on tarbitav ning seetõttu ajas kuluv ja kaduv, on justkui rohkem elus kui teos, mis säilib püsivalt oma olekus ja konditsioonis, milles see valmimise hetkel kinnistatakse. Ajas kaduv ja surev teos on oma kõdunemise ja muutumisega justkui rohkem elus.

Sinu maagilised joodavad maalid ehk vedellämmastikuga joogid, mida sa oma „Red Herringi” performance’itel pakud, on saanud justkui su firmamärgiks. Kui kaugele sa suudad veel maali lahustumisega minna?

Seda on muidugi raske ette öelda, kuhu ma tulevikus liigun. Minu jaoks oli „Red Herringi” performance’i juures mitu olulist aspekti. Vedellämmastikust tekkiv tihke udu või toss viitab romantismile maastikumaali ajaloos, otsesemalt näiteks Caspar David Friedrichi udustele mäetippudele ja maastikele. Rohelise püree ja vedellämmastiku kokkusegamise akt meenutab oma teostuses pigem nõiajoogi valmistamist ja toob sellega sisse feministliku aspekti. Ajalooliselt tembeldati nõidadeks eelkõige naisi, kes omasid oma ajale ebakohaselt palju teadmisi, näiteks ravimtaimedest. Terviku seob kokku muidugi pealkiri „Red Herring”, mis väljendab Briti inglise keeles midagi, mis juhib tähelepanu oluliselt kõrvale. Minu performance’i käigus on inimesed kutsutud maalil istuma ja aktiivsed ning atraktiivsed joogid on pigem kui peibutis tähelepanu eemale juhtimiseks.

Tarbekunstil ja käsitöölistel tehnikatel on su loomingus tähtis roll ja oled öelnud, et soovid murda selle kaudu maali hierarhiaid ja kukutada auraatilisust ning tuua fookusesse visuaalkunstiväljal alahinnatud käsitöö. Mis sind selle aspekti puhul huvitab?

Mind huvitavad kunstiliikide vahelised hierarhiad. See, kuidas visuaalkeel, mida kasutati sagedasti traditsioonilises käsitöös ja tarbekunstis, maalis tõrjutuks muutus. Lihtne näide võiks olla teatud värvikombinatsioonid või mustrid, mis on tembeldatud liiga dekoratiivseteks. Olen proovinud tõsta seda probleemi tähelepanu keskmesse nii visuaalkeele kui ka erinevate materjalide kasutamisega.

Viimaste aastatega on maaliruum muidugi tohutult laienenud. Asjad, mis ei olnud minu õpingute ajal kunstiakadeemias kuigi aktsepteeritud, on nüüd tavalised. Pärast õpinguid arenes minu visuaalkeel paljuski vastureaktsioonina väga kindlalt suunatud ja mõneti piiratud lähenemisele, mida maalikunstis soositi ja eeldati. Eriti häiris mind tõekspidamine seoses teatud värvide või värvikombinatsioonide tõsiseltvõetavusega ja vastupidi. Sellest lähtuvalt oli mul loomeperiood, kus kasutasin peaaegu ainult helekollase, heleroosa ja helesinise kombinatsioone.

Su teostes on näha üha rohkem viiteid folkloorile ja mütoloogiale, kuid samas peegeldavad need teravalt nüüdisaega. Kuidas sa jõuad oma teemavalikuteni?

Minu enda jaoks on mu tööd kihilised, nii praktiliselt kui ka tähenduslikult. Teatud teemad on alati läbivad, põhiliselt maaliolemuslikud, aga ka feministlikud. Lisaks üldisemad küsimused, mis mind huvitavad ja mulle muret valmistavad. Üks suuremaid läbivaid teemasid on kliimamuutus, liikide kadumine, inimtegevuse mõju keskkonnale jne. Paralleelselt olen mõtisklenud palju ühiskondlike muutuste üle, mille on toonud kaasa lihttööde automatiseerimine ja sellega seotud ebavõrdsuse kasv. Kui esialgu sisenesid kodutööde sümbolid (kummikindad, harjad, pesuämber) mu töödesse käsitöö tegemise viite kaudu (traditsioonilise käsitöö tegemise seos kodutööde vahele jäänud pausiga), siis varsti tekkis sinna kõrvale nendesamade tööde võimaliku lähitulevikus kadumise paralleel.
Folkloor ja mütoloogia huvitavad mind kui uskumused, mida inimesed on loonud ja kandnud, ning kui tähendused, mida on aegade jooksul ümber mängitud.

Paar aastat tagasi kolisid sa Londonist Eestisse. Kuidas sa tunnetad siinset kultuuriruumi ja kui palju on see sind loominguliselt mõjutanud?

Elasin Eestist eemal üheksa aastat ja sellest suurema osa Londonis. Kuigi käisin selle aja jooksul pidevalt kodus ja olin ka üsna aktiivselt seotud siinse kunstieluga, siis tagasi tulles sain aru, et olin kõrvalseisja. Pärast esimest entusiasmi- ja nostalgiapuhangut oli palju asju, millega tuli uuesti kohaneda. Kogu kohanemisprotsess ja mitmete kultuuriliste iseärasuste kogemine justkui kõrvaltvaatajana on kindlasti viimased paar aastat palju mu loomingut mõjutanud. Olen tegelenud teemadega, mis on seotud rohkem minu lapsepõlve, aga ka kohaliku folklooriga.

Mis sind kunstnikuna sütitab?

Vahel mul on tunne, et olen kui hakklihamasin: kõik läheb sisse ja välja tuleb mingi mass. Minu töödes on tihti erinevad teemad ja mõtted kuhjatud kokku ja üksteise peale. Esmapilgul võibki see tunduda kui mingi puder. Minu enda jaoks on igal detailil tähendus, lisaks kujunditele ka viisil, kuidas värvi on peale kantud, mis pintslilööki kasutatud jne. Kindlasti on palju asju, mis mind huvitavad, aga millele ma ei ole veel leidnud väljendusviisi.

Kas on momente, mil väsid kõigest sellest ja tahaksid teha midagi kardinaalselt teistsugust?

Kindlasti! Aja jooksul olen õppinud ennast natuke rohkem hoidma, et suurte projektide vahel mitte liiga sügavale kukkuda. Kui tegin Kumus 2014. aastal oma esimese suure näituse, siis ma ei osanud ennast säästa. Ideed ja ambitsioonid on mul alati suured. Pärast Kumu näitust oli mul elu suurim madalseis, tundsin ennast täiesti tühjaks pigistatuna. Käisin pool aastat stuudios, aga ei suutnud eriti midagi teha, miski ei vaimustanud mind. See oli minu senise elu raskeim periood, mõtlesin õudusega, et mis siis saab, kui vaimustus ei tulegi tagasi. Õnneks siiski tuli. Ma ei oskaks elada ilma vaimustumata, selles mõttes olen kindlasti väga õnnelik inimene. Pärast seda kogemust hakkasin uuesti rohkem lõuendile maalima, tundsin, et mul on vaja mingit piiratumat ruumi, midagi määratletumat. Umbes samal ajal leidsin ka uue tehnilise viisi, kuidas maalimisel erinevaid kihte kokku ja üksteise peale kollaažida, ja see on väga palju minu praegust loomingut mõjutanud.

Kui sa ei oleks kunstnik, siis kes sa oleksid?

Pean väga oluliseks sotsiaaltööd. Küsimust, kuidas eksisteerida tervikliku ühiskonnana, kus tähtsal kohal on üksteise toetamine, erinevate ühiskonnagruppide kooseksisteerimine ja empaatia.