„Kosmopoliit” on Müürilehe rubriik, kus saavad sõna välismaal tegutsevad noored eestlased. Välispoliitika, majanduse, keskkonna ja kultuuri teemadele lähenevad kosmopoliidid uutest vaatepunktidest, nad arutlevad, miks asjad on mujal just nii või naa, ning kajavad, mis piiri taga teemaks.

Esimest korda puutusin skvottimisega kokku 2009. aasta suvel, mil sattusin paariks kuuks juhuslikult Ida-Londonis asunud toona ühte Inglismaa suurimasse skvotti elama. Kohaliku omavalitsuse omanduses olnud mahajäetud majas oli pea sada korterit, kus elas tippajal üle kahesaja kõikvõimalikku päritolu inimese. Skvotterite taustad ning tegevusalad olid üsna erinevad: esimesel korrusel tegutses mõnda aega narkolabor, samas kui paar korrust kõrgemal elas täiesti tavaline väikeste lastega ungari perekond. Elanike seas oli tööinimesi, vanematekodust suveks vabadusse pagenud noori, kunstnikke, muusikuid, skvottimisaktiviste ning äärmusliku näitena ka üksik vanainimene, kes oli aastaid tulemuseta kohaliku omavalitsuse sotsiaalelupinna järjekorras oodanud.

Üsna voolava kaadriga ning tihtipeale ka pingeliste omavaheliste suhetega skvotti oli toona keeruline ühtseks kogukonnaks pidada. Ühtsustunnet väljendati pigem äärmuslikes olukordades – väljatõstmisohu tekkides osales suur osa elanikest skvottimisaktivistide juhitud kriisikoosolekutel ning nende näpunäidete järgi marssisid sadakond skvotterit ka väljatõstmisega seotud kohtuistungile, ummistades selleks määratud väikese kohtuhoone ning sundides kiiret lahendust lootnud kohust istungit ning sellega ka väljatõstmisotsust kuude kaupa edasi lükkama. Samas oli väiksemaid gruppe, mis jätkasid tegutsemist ning hoidsid omavahelisi suhtevõrgustikke elus ka pärast väljatõstmist.

Kuigi leidus hulk poliitiliselt motiveeritud inimesi, kelle jaoks skvottimine oli teadlikult valitud anarhistlik eluviis, oli suurema osa inimeste, nagu ka minu, jaoks skvottimise põhjus toona palju praktilisem – Londoni kõrged üürihinnad. Kuus aastat hiljem Londonis skvottimist puudutava magistritöö jaoks välitööd tehes sain kinnitust, et kuigi taustsüsteemides, nagu seadusandlus, on toimunud mitmeid muutusi, on skvotterite motivatsioonid jäänud suuresti siiski samaks.

„Me oleme kõik siin erinevad jah, muidugi on paljud ka anarhistid, aga tegelikult on ainuke asi, mis meid kõiki seob, see, et me ei saa või ei taha maksta üüri,” selgitas Ida-Londonis mahajäetud koolihoones elava paarikümneliikmelise skvotterikogukonna igapäevaelu 29-aastane endine sotsioloogiatudeng Nana. Tema, nagu ka mitmed teised käesoleva aasta kevadel kooli hõivanud skvotterirühma tuumikliikmed, alustas skvottimisega neli aastat tagasi Occupy Londoni liikumises osalemise järel. Pärast seda on rühm elanud keskmiselt paari-kolme kuu kaupa mahajäetud hoonetes, kuni nad välja tõstetakse või parema hoone leiavad.

Kuigi Briti meedia, eriti selle konservatiivsem pool, kirjutab skvotteritest väga tihti kui ühiskonna kulul elavatest parasiitidest ning eraomandi puutumatuse rikkujatest, on skvottimine seotud siiski üsna tihedalt just taskukohaste elamispindade puudumisega. See aga on olnud Londonis tõsiseks probleemiks juba aastakümneid. The Guardiani analüüsi põhjal oli Londoni elamupindade mediaanmaksumuse ning Londoni mediaanaastapalga vahe 1995. aastal 4,4-kordne, kuid vaid seitsmeteistkümne aastaga kasvasid need käärid pea kolm korda ehk mediaanväärtusega kodu sai mediaanpalga teenija osta 2011. aastal 12,2 aastapalga eest(1). Sellest tulenevalt on ka üürihindade kasv olnud peadpööritav ning lõppu pole näha – ainuüksi eelmise aasta juunist kuni tänavu juunini tõusid üürihinnad Londonis kindlustusfirma HomeLet indeksi järgi 9,5 protsenti(2). Paari aasta taguse statistika põhjal oli Londoni kohalike omavalitsuste andmetel suurlinnas kokku aga vähemalt 72 000 elaniketa elamupinda, neist 22 000 on seisnud tühjana vähemalt kuus kuud(3).

„Sellest pole keeruline aru saada – majad ostetakse investeeringuna, mitte elamiseks. Kinnisvarahinnad kasvavad, tühjade majade väärtus tõuseb, aga üha rohkem inimesi on seetõttu ka tänaval. Mine vaata, supiköökide järjekordades on üha rohkem neid, kes käivad iga päev tööl, pereinimesed, tavalised inimesed. Ma loodan, et tuleb aeg, mil inimeste õigusi hakatakse pidama tähtsamaks kui telliskivide ja mördi omi,” kommenteeris olukorda keskealine prantsuse skvotter Yannick.

„Isegi kui ma teoreetiliselt tahaks sellest süsteemist osa võtta, ei ole see tegelikult võimalik,” väitis Nana. „Olgem ausad, minu generatsioonil või suurel osal minu generatsioonist ei ole tavalist tööd tehes kunagi võimalik esimese sissemakse jaoks raha kõrvale panna ja endale kodu osta. Ja käia täiskohaga tööl, et kaks kolmandikku palgast üüriks maksta… See on lihtsalt elus püsimine, mitte elamine.”

Skvottimine on Suurbritannias pika ajalooga nähtus ning olnud algusest peale pigem kogukonnapõhine kui individuaalne tegevus. Selle alguseks peetakse 14. sajandi lõpul toimunud talupoegade ülestõuse, mille üheks tõukejõuks olid suurmaaomanike ja sunnismaiste talupoegade vahelised pinged. Sarnased allhoovused pulbitsesid pinnale 17. sajandi keskel, mil tegutses lühikest aega radikaalne protestantide liikumine Diggers, mis üritas tasandada ühiskonna sotsiaalset ebavõrdsust ning innustada ühismaadel väikeste sõltumatute egalitaarsete maaharijatest koosnevate kogukondade teket.

Linnades hakkas tänapäevane skvottimine levima pärast teist maailmasõda, mil tühjaks jäänud hoonetesse asusid elama sõjaveteranid oma perekondadega. Skvottimise levikut toitis 1960–1970ndatel süvenema hakanud üldine eluasemekriis, ühtlasi hakkas toona suurenema ka nende skvotterite osakaal, kes ei näinud hoonete hõivamist kui puudusest põhjustatud ajutist majutuslahendust, vaid kui poliitiliselt motiveeritud tegevust. Kui pikka aega oli skvottimise seaduslikkus n-ö hallis tsoonis, siis kolm aastat tagasi kriminaliseeris 2010. aastal võimule tulnud konservatiivne valitsus mahajäetud elamuhoonete hõivamise, määrates selle eest maksimumkaristuseks kuus kuud vanglas, 5000 naela suuruse rahatrahvi või mõlema karistuse üheaegse rakendamise.

Seadusemuudatusel oli selge mõju. Kui külastasin 2013. aasta suvel Bristoli skvottereid, väideti mulle, et vähem kui aasta pärast mahajäetud elamuhoonete hõivamise kriminaliseerimist oli linnas tegutsevate skvottide arv vähenenud umbes poole võrra seitsmele-kaheksale hoonele. Tänavu kevadsuvel Ida-Londonis mahajäetud koolis välitööd tehes väitsid mitmed skvotterid, et pealinnas ei ole tänu hüljatud äri- ning muude mitteelupindade arvukusele nii drastilisi muutusi toimunud, samas olevat aga vähenenud üksikute või paarist inimesest koosnevate skvotterigruppide osakaal.

„Inimesed hoiavad keerulistel aegadel ikka rohkem kokku, nii on lihtsam ellu jääda. Ja võimaluse korral tuleb teisi aidata, sest kunagi ei tea, millal sul endal abi läheb vaja,” selgitas Nana, lisades, et äripinnad on reeglina elamispindadest suuremad ning nende enda käes hoidmiseks on ühtlasi rohkem inimesi vaja. Endises koolihoones elava skvotterikogukonna puhul oli üsna tähelepanuväärne nende organiseeritus kogukonna toimimise kindlustamisel. Näiteks olid neli-viis kindlat inimest, kes käisid regulaarselt suurte toidukaupluste tagahoovide prügikastidest säilimistähtaja lähenemise või kaubariiuliruumi nappuse tõttu ära visatud söögikõlblikke toiduaineid toomas. Srilankalane Charlie ja prantslane Yannick valmistasid neist ainetest pea igal õhtul kõigile sooja toitu. Iga nädal toimusid üldkoosolekud, kust võttis osa umbes pool elanikest, samuti osales suur hulk neist ka ühistegevustes, nagu suure hoone üldkasutatavate alade korrashoid ja vaba poe pidamine. Minu seal viibitud aja jooksul korraldati naabritele ka lahtiste uste päev, mille organiseerimises lõid kaasa pea kõik elanikud.

„Me oleme lihtsalt sõelunud aastate jooksul välja inimesed, kellega on võimalik koos skvottida,” selgitas Nana, lisades, et viimased neli aastat skvotist skvotti kolides koos püsinud kogukonna tuumikus pole selgeid liidreid, vaid pigem inimesed, kelle poole saab erinevates asjades pöörduda. „Näiteks Scarface (ühe poola skvotteri hüüdnimi üle tema näo jooksva armi järgi – K.A.) teab palju elektroonikast ja lukksepatöödest, seega me sõltume nendes asjades temast. Samas on meil muidugi inimesi, kes suitsetavad päev läbi kanepit ja ei tee midagi kasulikku… Tavaühiskonnas nähtaks neid kui koormat ressurssidele ehk madala väärtusega liikmeid, aga meie jaoks on see okei. Ühel või teisel viisil annavad nad lõpuks niikuinii oma panuse.”

Tänavu kevadel võitsid konservatiivid Suurbritannias järjekorras teised valimised ning juba on meedias spekuleeritud võimaluse üle, et kriminaliseerida soovitakse ka äri- ja muudel mitteelupindadel skvottimine. Skvotterite seas see suurt ärevust ei tekita, kuna seda keeldu võib olla reaalsuses üsna keerukas rakendada. „Kui nad tahavad kriminaliseerida äripinnal või -maal loata viibimise, tekitab see palju probleeme. Igaüks, kes läheb loata üle mingi ärikasutuses maa, oleks kriminaal. Ma ei usu, et nad seda niimoodi ellu viia suudavad, aga eks me näe,” jäi Charlie lootusrikkaks.

(1) Revealed: the widening gulf between salaries and house prices. – The Guardian, 02.09.2011.
(2) HomeLet Rental Index. – homelet.co.uk, mai 2015.
(3) Housing in London 2014. – london.gov.uk, aprill 2014.