„Kosmopoliit” on Müürilehe värske rubriik, kus saavad sõna välismaal tegutsevad noored eestlased. Välispoliitika, majanduse, keskkonna ja kultuuri teemadele lähenevad kosmopoliidid uutest vaatepunktidest, nad arutlevad, miks asjad on mujal just nii või naa, ning kajavad, mis piiri taga teemaks.

Küsiks mõne linnu, näiteks valge toonekure, käest, mis on Eesti riigi mõte? Ta vaataks seepeale mõne hetke arusaamatult ja lendaks küsijast eemale. Temal ei ole riigipiire. Pesitseb siin suvel, talvitub mujal. Talle on oluline hoopis aastaaegade vaheldumine, ta on vaba.

Raudlinnuga Uus-Meremaalt koju lennates tabasin end mõttelt, et kas nüüd lähen päriseks tagasi Eestisse, pesa ehitama? Aga kui hakkab külm ja rõske, siis ei ole mul kuskile lennata. Seda ei saa kogu aeg teha. Ma ei ole lind.

Linnulennult on riik kokkulepete kogum – paika pandud piirid, omanäoline kultuur, ja eesti keele abil oleme üksteisele mõistetavad. Inimesena, looduse osana ei ole meil piire. Võime pesitseda suvel siin, talvel sooja päikese all või soeniiskes troopilises kliimas. Rännata ja mitte mõelda kodust.

Viimasel ajal on üha rohkem inimesi, kelle jaoks kodu on sümboolne, kuid füüsilise ruumina ebaoluline. Koduks võib olla ka seljakott – sinna, kuhu kott nurka asetatakse, seal ongi kodu. Selleks tundeks ei olegi palju vaja. Mõni lemmikese, mis kotist välja võtta ja enda ümber laotada. Kallis märkmik, kes kuulab alati ära kõik mured ja rõõmud. Sõbrad koduriigis näevad ränduri postitusi Facebooki seinal, säutse ja Instagrami hetki. Sel viisil ollakse „koos”.

Riik võib olla rändurile rõhuv, eriti koduriik. Tulles uute kogemustega tagasi väiksesse Eestisse, plaanisin valida elukoha oma sisetunde järgi, kuid jäin ikkagi Tallinnasse, kus olin alati olnud enne reisi ja kus olid minu sõbrad. Ma ei tahtnud koduriigis tunda end neist äralõigatuna. Riik, mis on nii väike, ei tohiks lubada endale sellist pealinnakesksust – alustades transpordiühendusest ja lõpetades palgatasemega väljaspool pealinna on käärid Tallinna ja maapiirkondade vahel tohutud. Samas sööb elu pealinnas ära kõik võimalused oma sissetulekut perega jagada, sest püsikulud on Tallinnas elades liiga kõrged. Säästmise eesmärgil käiakse harvem pereliikmeid külastamas ja nii kaobki füüsiline lähedus omastega, jäädakse kodukandiga võõraks.

Mõne kuuga sain aru, et ma olen kui kärbitud tiibadega norgus lind – lemmiktoidud maitstud, tuttavad paigad uuesti nähtud, sõbrad kallistatud ja kodu lõhn taas ninasõõrmeis. Aeg lahkuda? Kuid ei saanud. Siin riigis ei teeni mõne kuuga juhutöödel varandust, millega järgmised kolm kuud edasi seigelda. See riik siin ei ole vahemaandumine, et edasi minna. Siin tuleb jälle rabeleda, kiirustada ja võidelda. Koduriigis tuleb alluda, olla osa süsteemist.

Inimene peab leidma endas selle jõu, et elus edasi minna. Looma ise vahendid enda ülalpidamiseks ja jääma sisemiselt vabaks. Riik saab olla toeks ja näidata, et hoolib ja soovib inimeste püüdlustele kaasa aidata (siia alla ei käi propaganda ja tühjad lubadused).

Meil on maaelu ühelt poolt hääbumas, ent ka tärkamas uuele, hoopis teistsugusele hingamisele. Vabadusiha ja oskus maal hakkama saada on pannud tasapisi aluse mahetootjate võrgustikule, kelle toodang tuuakse üha tihedamini maalt väikeste kaubikutega linna, ja tellimused kogutakse kokku Facebookis loodud gruppide kaudu. Selline lähenemine, kus linlikke tehnoloogilisi vahendeid kasutatakse efektiivselt maalähedase eluviisi kasuks ära, on väga tänuväärne. Saab luua kaubateid, kus grupiga liitujad märgivad ära oma paiknemise, ja nõnda näeb ka väike talumeierei, millist teed pidi näiteks Pärnusse või Tallinnasse sõita.

Maaelu teine tunnustust vääriv pool on linnast maale kolivad pered, kes võtavad oma loome-, kirja- või muu distantsilt tehtava töö kaasa. Sel viisil rikastatakse omakorda väikeste naabertalude toodangu müügivõimalusi. Teisalt on peres kasvavatel lastel märksa suurem lootus kasvada tänu rahulikule ja loomulikule elukeskkonnale üles tervete ja psühholoogiliselt tasakaalukatena. Tähtis on ka see, et mida rohkem loome-/linnainimesi maale kolib, seda suuremaks muutub võrgustik. Praegu kolivad maale vaid üksikud kultuuritegelastest paarid ja neil ei ole suhelda eriti kellegagi peale vanamemmede või külajoodikute.

Eesti riik peaks tegema tihedat koostööd meie nutikate inimestega, kes ei lase oma meeli rahal ja töörügamisel tömbistada ega karda ka raskusi. Inimesed maapiirkondades on just need, kes on meid aastasadu toitnud ja hoidnud. Riik kui institutsioon peab tagama, et kvaliteetne elu oleks võimalik kõikjal Eestis. Riigi mõte on ju kultuuri hoidmine ja oma inimeste väärtustamine.

Esitan endale pidevalt küsimuse, et kui ühel päeval kolin lõplikult maale, kas saan siis hakkama? Tahan uskuda, et ei karda raskusi ja suudame kaasaga kahepeale ennast loometööga ära majandada. Poolenisti maal elades on meil aiast juba oma saadused tulemas ja keldris leidub hulk hoidiseid, mis aitavad talve säästlikult üle elada. Sisimas tunnen, et see on õige tee ja linnakesksest ühiskonnast sissejuurdunud tõkked on ületatavad. Levinud arusaama järgi ei ole maal raha, koolid kaovad ja poed on kaugel ning, muidugi, kes sulle sinna külla jõuab tulla oma kiire linnaelu kõrvalt. Selle arusaama murdmiseks on vaja tuge riigilt, kes aitaks väärtusi ümber hinnata ja tuua inimesed oma sünnikodudesse tagasi.

Ärgata hommikul ja näha aknast kaunist päiksetõusu või udu ja kuulata vihmakrabinat. See kõik annab mulle energiat ja tasakaalu. Võrdluseks näen väikse ja väheolulisena korterit linna südames, õhtust kinokülastust või baarides tiirutamist ja arutut rahakulutamist meelelahutusele, mis ei anna mulle energiat.

Minu suhtumine loodusesse muutus pärast Uus-Meremaa reisi, kui seljakotimatkajale tüüpiliselt tegin tööd farmides ja viinamarjaistandustes. Matkasin mägedes, valmistasin oma toidu farmist saadud värskest puuviljast ja turult ostetud köögiviljast. Loodus oli kogu see aeg minu ümber, tihedalt mul kannul. Tundsin end füüsiliselt vabana. Inimesed, kellega kohtusin ühest ökofarmist teise liikudes, õpetasid mulle, et elu paremaks muutmise nimel on nad elus asju teistmoodi teinud. Mõistsin looduse väärtust ja mõtestasin enda jaoks lahti, kui hästi võib hakkama saada, kui oled saanud loodusega sõbraks. Uus-Meremaa puhul vaimustas mind see, et elu võimalikkus väljaspool linnu oli sama hea ja kvaliteetne kogu riigis. Ei olnud seda tungi kõigil ühte kohta kokku joosta.

Nüüd olen Eestis ja püüan neid samu väärtusi koduriigis juurutada. Kõik see ei ole kergelt tulnud, aga piisavalt suure tahtega on kodu maal olemas ja koduriigis tunnen end ikka kõige paremini – rääkides oma keeles, mõistes inimesi enda ümber ja tähistades meie traditsioonilisi üritusi. Kodust välja astudes unistan sellest, et vallamajja minnes oleksin sealsete ametnike sõber ja oodatud külaline, mitte tüütu elanik, kes võib-olla tahab millegi üle kurta. Millal riik jõuab sinnamaale, et väärtustada kõiki Eesti piirkondades elavaid inimesi võrdselt? Tallinn saab hakkama ilma pideva poputamiseta. Riigi tasandil tuleks teha üks pikem lend üle kogu Eesti ja muuta meid eestlasi taas uhkeks oma tavaliste tööde ja oma lihtsa kodu üle. Siis on riigil mõte!

Ja mis see linnu elu lihtsam on – võtta ette üüratu pikad matkad ühelt kontinendilt teisele. Kas lind ikka on nii vaba, kui meile siin maa peal tundub? Ilmselge, et ei ole, seepärast ei tasu ka karta, et Eestist lahkunud rändurid koju ei taha naasta. Kuid riigi vastuvõtt peab olema soojem. Kõik saavad üheskoos aidata leida pesamaterjali ja hoida oma inimesi.

Artikkel valmis Eesti Kultuuri Koja esseekonkursi „Mis on Eesti riigi mõte?” raames.