„Kosmopoliit” on Müürilehe rubriik, kus saavad sõna välismaal tegutsevad noored eestlased. Välispoliitika, majanduse, keskkonna ja kultuuri teemadele lähenevad kosmopoliidid uutest vaatepunktidest, nad arutlevad, miks asjad on mujal just nii või naa, ning kajavad, mis piiri taga teemaks.

Võrratu Suhkrupea vaatega Pereira da Silva kogukond Rio de Janeiros tundub karnevali viimasel päeval rahulik ja idülliline. Kohe on algamas kohaliku laste muusikakooli Favela Brassi paraad ning kuld-roheliste näomaalingute, sulgede ja muu karnevali-parafernalia’ga ehitud laste pruunides ja mustanahalistes nägudes on näha elevust. Väikesed rütmigrupi marakratt-plikad esiritta, trompetipoisid tahapoole ning paraad võib asuda kitsukesel favela „peakõnniteel” mõnusalt gruuvivate džässiseades sambalugude saatel allamäge teele.

Idüll on aga pinnavirvendus. Pereira da Silva favela’st paistab ka BOPE ehk Batalhão de Operações Policiais Especiais – Rio militaarpolitsei eripataljoni peakorter. Üksus, mille brutaalsed meetodid narkojõukudevastases sõjas ja mentaliteet „tulista enne, küsi küsimusi pärast” ei lase unustada Rio favela’de „rahustamise” tagamaid ning sellega kaasnenud ja kaasnevaid tagajärgi favela’de elanikele. Megaürituste ootuses rakendatud omavahel põimuvate meetmete plaanitud ja ettearvamatute mõjude kaalukauss kaldub paljuski selle poole, et võidavad eliit ja valged ning kaotavad favela’d ja mustad.

Mis on favela’d?

Linnaplaneeringuliselt on favela’d isetekkelised planeerimata asumid, mis kerkisid tihtipeale sinna, kuhu jõukam elanikkond ei tahtnud elama asuda (küngastele ja järskudele nõlvadele). Isetekkelisusest on need suure asustustiheduse, kohati puudulike infrastruktuuride (veevärk, kanalisatsioon) ja vähese avaliku ruumiga elualad väiksema sissetulekuga tööjõule. Kultuuriliselt ja ajalooliselt on favela’d pigem mustade-mulattide kogukonnad, millest tulenevalt on need afro-brasiilia kultuuri, capoeira, samba ja funk’i jt stiilide tugevateks kasvulavadeks. Kultuuriliselt on need ka tihedate sidemetega kogukonnad, mitmed favela’d on näiteks mitu põlvkonda vanad – vanaisa ehitas maja esimese korruse, isa teise ja poeg kolmanda. Hoolimata sellest, et 98% favela’de elanikest ei tegele narkoäriga, on need siiani valdavalt negatiivse imagoga, peavoolumeedia kaudu stigmatiseeritud kogukonnad, kus elab ligi veerand Rio elanikkonnast.

Turistid on teel!

Mõne Rio favela jaoks muutus olukord oluliselt 2007. aastal, mil Brasiilia valiti 2014. aasta jalgpalli-MMi ning hiljem Rio de Janeiro 2016. aasta suveolümpia võõrustajaks. Poliitikute pilk kaardil kinnistus eelkõige nendele favela’dele, mis asusid MMi ja olümpia mõistes strateegilistes kohtades: kesklinn ja jõukas lõunatsoon legendaarsete Copacabana ja Ipanema randadega; Maracanã staadion, olümpiaküla, lennujaam ning ühenduskoridorid nende vahel. Aastal 2008 alanud projektiga on rahustatud favela’des, kus BOPE jõuliste jõuguväljutusoperatsioonide järel võtsid korra tagamise üle rahustuspolitsei üksused, tõepoolest kuritegevuse tase oluliselt vähenenud ja relvastatud jõugud valdavalt favela tänavapildist põranda alla kadunud ning kasvavad lapsed ei sotsialiseeru joonelt jumalalinliku („Cidade de Deus”, kultuslik favela narkojõukude elu kujutav film) väheste väljavaadete ja lühikese elueaga elustiiliga.

Selle osas, kas elu on nüüd helgem kui enne, lähevad paljude favela-elanike arvamused lahku. Suurtes ja raskesti hallatavates favela’des, nt ligi 70 000 elanikuga Complexo do Alemãos Rio põhjaosas, jätkuvad politsei ja diilerite vahelised tulistamised; elanikkonna niigi vähest usaldust politsei suhtes õõnestavad veelgi viimaste liigselt jõulised meetodid, austuse puudumine ning favela-kultuuri piiramine nt funk’i-pidude keelamise näol. Ühiskonnas, kus 19–24-aastase mustanahalise noore mehe tõenäosus surra politsei püssitoru ees on ligi kolm korda suurem kui valgel mehel, näitavad Rio favela’dki jätkuvalt kurba statistikat, mis läheb politsei aruandlusesse kirja kui „enesekaitse”.

Suurushullustuslik potjomkinlik planeerimine

Suurürituste väljakuulutamisega tõstis kohalikus poliitilises eliidis pead ka edevus, vajadus näidata Riot maailmalinnana, võimalus kasvatada enda poliitilist mõjuvõimu ja jätta maha märk.

Üheks selliseks poliitiliseks planeerimisvahendiks on kujunenud favela’desse rajatud ja rajatavad köisraudteed, mis peaksid teoreetiliselt lahendama kohalike elanike transpordiprobleemid ning näitama turistile kõrgustest kaunist pilti modernsest linnast ja favela’st. Colombiast Medellínist kopeeritud meede kleebiti aga kohalikule linnapildile elanike tegelikke vajadusi arvestamata ning inimesi kaasamata. Lisaks on seda vähe, mida jõuti ühe ametiaja jooksul rakendada, ehitada ja pidulikult avada, samas kui favela’de jaoks arendatud sotsiaalse ja tehnilise infrastruktuuri parandamise planeeringud, nagu Morar Carioca, lükati selgitusteta riiulisse. Favela’de seisukohast on see narrimine ning suurendab veelgi kaugenemist võimust ning kriitikat, kelle hüvanguks selliseid otsuseid tehakse. Tahtsite kanalisatsiooni, aga saite köisraudtee.

Linna „valgendamine” ja gentrifikatsioon

Suurürituste eel on Rios kasvanud ka keskuse sihipärane „valgendamine”. Brasiilia ühiskond on hoolimata multirassilisusest ja etnilisest mitmekülgsusest musta kogukonda halvemaks ja madalamaks pidanud. Rio näitel asusid esimesed mustanahalised kogukonnad valgetest eemal sadamapiirkonnas, mis on muutunud linna praeguses olümpiavalguses atraktiivseks ja strateegiliselt oluliseks punktiks. Ühelt poolt püütakse siin arendustegevustega senist kogukonda välja suruda ja asendada see ihaldusväärsema valgema, euroopalikuma kontingendiga. Teisalt kasutatakse kohalikku ajalugu ja kultuuri eksootikana, mida turistidele reklaamida. Selline neokolonialism pahandab arusaadavalt kohalikke kogukondi ja mustanahalist elanikkonda, kes on „pildis” siis, kui see on linnavõimule kasulik.

Favela’de rahustamise kõrvalmõjuna on tekkinud atraktiivsemates, eelkõige lõunatsoonis asuvates favela’des ka gentrifikatsioon, mis surub favela’de elanikud turumajandusliku otsusekindlusega oma ajaloolistest piirkondadest linna äärealadele. Kui enne ei julgenud valgem jõukam brasiillane favela’sse jalga tõsta, siis rahustatud favela on uus territoorium, kuhu saabuvad tänu paranenud turvalisusele expat’ide ja turistide järel, kes muudavad oma kohalolekuga tahtmatult favela’de imagot, lõpuks ka kinnisvaraspekulandid ja mõne kõlaka alusel superstaarid (nt Ipanema ranna vaatega Vidigali favela’s on soetanud väidetavalt maad nii Madonna, Beckham kui Kanye West). Maja ja maalapi kaupa gentrifitseeruvas favela’s võib olukord tunduda tavalise turumajandusena, kus igaüks võib müüa, kui ta seda soovib, kuid siinkohal tuleb silmas pidada, et riigi toetuseta kaotavad elanikud kolides rohkem kui võidavad. Kaovad ka ajalooline, põlvkondade kaupa üles ehitatud kogukond ja kultuur.

Valge vastutus

Rio probleemid on komplekssed, läbipõimunud ja neid on keeruline lahendada, mistõttu iga initsiatiivi rakendamine toobki kaasa nii positiivset kui ka kriitikalaine. Praeguse olümpia eel tasub aga suhtuda kriitiliselt sellesse, millist pilti siinne poliitiline eliit maailmale presenteerida püüab. Kes võidavad, kes kaotavad. Vastutus selle ees, kas konks alla neelata, lasub igaühel, kes Riot külastab. Nii nagu tallinlastele ei meeldi räuskavad soome õlleturistid, ei meeldi favela’de elanikele eksootikajanused gringod või favela „vabatahtlikud”, kes tulevad pakettide raames kaheks nädalaks „aitama”, seejuures tegelikult panustamata. Ei meeldi musta afro-brasiilia kultuuri ärakasutamine siis, kui see on poliitiliselt kasulik. Ei meeldi sildistamine, nägemata inimest nahavärvi taga.

Artikkel toetub favela’de häälekandjas RioOnWatch.org ilmunud materjalile.