KP Transmissioni album, ingliskeelse pealkirjaga „Dark is cognized by black”, algab nagu tasapisi tuppa imbuv ving. Selle musta müra, rituaalseid hõimutrumme ja erroris elektroonikasüsteeme segava muusika autor on Karina Kazaryan, gruusia päritolu, ent Venemaal tegutsev artist.

Teda mõjutavad Ida-Euroopa filosoofid ja ta surgib aladel, kuhu surelikud tegelikult eriti vabatahtlikult sattuda ei tahaks. Ainsateks heledateks nootideks on nimilugu ja „Mamleevskiy Oskal”, mis petavad oma tempokuses, kuid taustal suruvad ikka pinnale veidrad hääled torudes, kummalised manamised ja kurjakuulutavad trummid.

Industriaalne „Chevengur”, esimene lugu, mis minus üldse KP Transmissioni vastu huvi äratas, kõlab viimaseid hingetõmbeid tegeva tehisintellekti võitlusena, kes saab aru, et maailm pole siiski igavene. „Chudovisches” võtab läbi segaste raadiolainete sõna ka Kazaryan ise, rebides hetkeks kuskilt mustast taigapõhjast lahti, kuid jõudes umbes sama suurde tühjusesse.

Lõpulugu „Net” viib läbi plaadi kulgenud musta vingu töö lõpule, olles kõik ruumid oma võimu täis laotanud, aga mis ta meile alles jätab? Hirmu, ilu, mälestused ja uued kohad, kus vahepeal käidud sai, ning see vist ongi sellise muusika puhul oluline.