Mis juhtub, kui kaks Tallinna Muusikakeskkooli 54. lennu vilistlast leiavad ühise armastuse nii hamburgerite kui ka keele vastu? Nad moodustavad kriitikabüroo Cibum et Panem ning ekspluateerivad mainitut irooniaküllastes burgeriarvustustes.
Tõdemus koduseinte vahele ankurdunud ahtrist ning himu gurmeekiirtoidu järele viis siinkirjutajad välja burgerijahile. Kuna kojutellimine tundus liiga trafaretne valik ja restorani visiteerimine olukorda arvestades riskantne mõte, lähtusime riigiisade soovitustest ning asutasime end pealinna kõige deserteeritumasse paika – Tallinna Lennujaama. See võimaldas proovile panna ka prõlla kullavihmas supleva toidukulleriteenuse.
Ohtratest valikus olnud söömlatest jäi sõelale Uulits Tänavagurmee. Kena kopikas kulutatud, jäime lennurajaga paralleelsel tühermaal kõhutäidet ootama. Salamisi lootes, et kulleril tekib meie lokaliseerimisega probleeme, arutasime ka tõiga üle, kas Eesti kliima on sääraseks operatsiooniks üldse sobilik. Arvestades aprillikuu teraskülmi tuuleiilinguid ning päikeseratta olematut rammu, jäime küllaltki pessimistlikult saadetist ootama.
Tunnikese pärast saabuski käskjalg, ainsamagi komplikatsioonita parkis ta end täpselt meie kõrvale ning järgnes küllaltki teatraalne üleandmisprotsess, mille käigus pidime avatud termosekist ise oma toidumoona haarama, virgats samal ajal meist demonstratiivselt maksimaalset võimalikku distantsi hoidmas.
Meest mütsi järgi ei hinnata, burgerit saia järgi aga küll – esmapilgul meenusid kooliaegne pirukasaal ning otse laineahjust saabunud mittemidagiütlevad küpsetised. Nii sai kui ka taies tervikuna olid kohutavalt ligased – tea, kas kurjeer oli teekäigul paar järsemat manöövrit sooritanud? Tõestus ka meie hüpotees siinse kliima sobimatuse kohta, toit oli temperatuurilt lubamatult leige. Siinkohal viskame mõne suurema kivi ka Wolti-Bolti idude kapsaaeda – äkki peaks investeerima töökindlamatesse lämmihoidjatesse.
Burgeri vahelt välja kõõritanud peekon paistis esmapilgul küll krõbe, kuid oli tegelikkuses loomulikult pettumust valmistavalt nätske. Rukola sobis küll konkreetse kontseptsiooniga hästi kokku, jäi peaaegu et tähelepandamatuks, kuid umbes kõhutäite teise kolmandiku peal oli põld-võõrkapsas üheks lõmpsuks moodustanud väikese ebameeldiva tatise klombi. Lihavõileiva peategelane kotlet lõi iseloomutu tekstuuri ja delikaatse maitsestuse tõttu veidi obskuurse impressiooni ning jäi kogutervikus pigem tagaplaanile. Kurvastuseks meenutas liha küpsetusaste lubatud medium rare’i vaid vallatu kujutlusvõimega inimestele. Viimasteks ampsudeks oli burgeri maritiimne olukord juba täielikult eskaleerunud. Lõpp meenutas tekstuurilt väljaväänamata tahvlilappi ja suus toimus põgusat hämmeldust tekitav karamelne magus maitseeksplosioon. Andkem aga au vissivõiku harukordsele koospüsivusvõimele ning paušaalne muljend oli peaasjalikult helgetes toonides.
Kuid õnn jäi üürikeseks. Arvustatava toote likvideerinud, toimus dramaatiline süžeepööre. Kõrvalroog – tšipsid – osutus täielikuks fopaaks. Diskuteerisime küll pikalt, aga ei suutnud kuidagi jõuda ühegi loogilise konklusioonini, kuidas õnnestus kulbikuningatel sellised juurikapulgad fabritseerida. Väliselt varesekarva friikartulid representeerisid igavikuliselt rasvas ligunenud kestas kiirkartuliputru. Terve konsumeerimisprotsessi vältel oli kosta valjuhäälset ägamist ja allaandmisohkeid. Meelt ei teinud rõõmsamaks ka mahajahtunud sulajuustusoust ega asjaolu, et viimasena alles jäänud väikesed kartulijublakad meenutasid pigem hädiseid leivakoorukesi. Väide Uulitsa kodulehel – „Linna parimad friksid”… Nagu rahvas kujundlikult ütleb: blamaaž!
Karl Erik Laas on tegelenud 13 aastat tšellomänguga ning tudeerib praegu teist aastat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias helirežii erialal, Arko Narits on pühendanud 13 aastat klaverimängule, praegu on ta vabakutseline pianist ning studeerib Eesti Lennuakadeemia 1. kursusel õhusõiduki juhtimise erialal.
Vaata lisa Instagramist või Facebookist: @burgerikriitika
