Kuidas seista muusikaettevõtjana püsti ja liikuda edasi, kui üks jalg lonkab, sõda ja energiakriis järavad juba teise kallal ning muud keelud (loe: alkoholipiirang) pidurdavad betoonkingana tegutsemishoogu.

Märtsi viimasel päeval toimus Von Krahli baaris teist korda Eesti muusikaturu fookuspäev, mis kandis sel aastal koondpealkirja „Raha ja rahu” ning keskendus pandeemiast väljuva muusikaelu praegusele olukorrale ja tulevikuperspektiividele. Samanimelises avapaneelis „Raha ja rahu – kui puudu on mõlemast” jäid kõlama mõtted sellest, kuidas harjutada publikut jälle kodust välja tulema ja kultuuri tarbima ning kuidas kultuur ei mudi positiivselt ainult vaimu, vaid ka majandust. Kõigest mõni aeg tagasi COVIDi ahelatest vabanenud sektoril jagub trotsi võitlemiseks mitmele rindele, kuid kas selle olulisust mõistetakse ka väljaspool valdkonda?

Loovus – majanduse cheerleader

Ilmselt nii mõnigi lugeja on tuttav majandus- ja ühiskonnateadlase Richard Florida loova klassi teooriaga, mis tõusis tähelepanu keskpunkti tema 2002. aastal ilmunud raamatuga „Loovklassi tõus” („The Rise of the Creative Class”) ning mille keskne tees väidab, et majanduskasvu mootor peitub loovuses. Nimelt argumenteerib Florida, et linnade konkurentsivõime ja majanduslik edu põhineb looval klassil ning mida rohkem sellesse klassi kuuluvaid inimesi linnas elab, seda enam tõstab see koha atraktiivsust ja mõju majandusele. Linnade konkurentsivõime ja edu sõltub aga 3T ehk kolme teguri kriteeriumist ehk selleks peavad saama kokku tehnoloogia, talent ja tolerantsus. Kolme teguri kriteeriumi kohaselt eelistavad loovad inimesed kohti, mis on mitmekesised, sallivad ja avatud uutele ideedele.[1] Kultuuriliselt rikkad kohad tõmbavad suurema tõenäosusega ligi erisuguste oskuste ja ideedepagasiga inimesi. Seal, kus on aga palju eri taustaga loovaid isiksusi, on omakorda rohkem kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid ja töökohti ning innovaatilisi ideid, mille tulemiks on suurem majanduskasv.[1][2] Kui muusikaturu fookuspäeval viitas Florida teooriale Eesti Panga ökonomist ja presidendi majandusnõunik Kaspar Oja, kelle sõnul on võimalik Tallinnas juba näha, kuidas koos kultuuri- ja ööeluga on arenenud paralleelselt ka start-up-kogukond, siis äsja ilmunud Eesti loomemajanduse olukorra uuringust, mis kajastab aastaid 2015–2019, õnnestub lugeda juba konkreetsemaid andmeid selle kohta, et kultuur ja looming panustavad majandusse, hea elukeskkonna loomisesse ja piirkondade arengusse.

Kolme teguri kriteeriumi kohaselt eelistavad loovad inimesed kohti, mis on mitmekesised, sallivad ja avatud uutele ideedele.

Kaotuste jada

Kui ühed numbrid sütitavad optimismi, siis teised tuletavad jällegi meelde, et oleme veetnud viimased kolm aastat koroonakriisis. Seda, et numbritel on muusikavaldkonna mõju hindamisel tähtis roll ning teadmistepõhine juhtimine on üks valdkonna taastumise ja edasiarenemise põhialuseid, teab ka Music Estonia, kes võttis Virgo Sillamaa ja Henri Roosipõllu abiga ette aeganõudva ülesande koguda kokku andmed Eesti ühiskonna kulutuste kohta muusikale aastatel 2018–2020. Muu hulgas selgus, et langust tarbimises võis märgata iseäranis kontserdikorralduse sektoris (kokku 2020. aastal ca –59% võrreldes 2019. aastaga), kuid langes ka salvestatud muusika kasutamine restoranides, kohvikutes, kauplustes ja mujal, mis peegeldub nii autoritasude languses (–17%), esitajatasudes (–27,8%) kui ka salvestatud muusika kasutamise mahus (–14,8%).[3] Live Music Estonia juhi Ingrid Stroomi sõnul, kes oli ka selle projekti eestvedaja, saab nende andmete abiga edaspidi näidata, kuidas sektor kriisist taastub ja kui kaua see aega võtab. „Hinnangud ikkagi on, et 2019. aasta tasemele tagasi jõudmiseks kulub mitu aastat,” selgitab Stroom.

Statistikaameti andmetel kaotas kultuur eelmisel aastal 115 miljonit eurot, muusikasektor sellest 60 miljonit. Piletilevi arvutustele toetudes oli piletimüügi rahaline maht 2019. aastal 36,5 miljonit, 2021. aastal aga 14 miljonit. 2020. aastal pani riik kultuuri- ja spordivaldkonnale teele vajaliku 25 miljoni suuruse abipaketi ning 2021. aastal lisaeelarvest 42 miljonit. Esimesest suunati muusikasektorile otseselt 3,65 miljonit.[3] Eelmise aasta lõpuks olid ressursid otsas. Kohti sai hoida lahti kuni kl 23, kuid paljude ettevõtete, näiteks ööklubide ärimudeli kontekstis tähendas see kas täiesti kinni olemist või poolel võimsusel töötamist. Suhu jääb mõru maitse, kuid nagu seletas paneelil õiguskantsler Ülle Madise, et kui avaliku arvamuse survel seatakse selliseid piiranguid, siis valitsusel, nii kurb kui see ka pole, ei ole ka juriidilist kohustust millegagi toetada. Pigem tasuks Madise sõnul teha kõik selleks, et avalik arvamus ei nõuaks näiteks klubidele piiranguid. Muidugi on vaja siinkohal arvestada, millega kaasneb kõrgem risk patsientide haiglasse jõudmiseks ning kus leebemad meetmed, nagu koroonapassid või hajutamine, ei aita. 

Kibe vabanemine

2019. aasta algus ja elu enne pandeemiat tundub justkui mingi müütiline kauge aeg, mille nostalgiat saab tunda siis, kui jälle suvele lähemale jõuame, kuid ikka ripub õhus kujuteldav kirves, mis ootab iga hetk uuesti langemist. Lootus, et järgmine sügis enam nii pime ei tule, ei taha siiski kaduda. Ka korraldajad, kellega vestlen, on optimistlikud nagu alati, kuigi kirjeldavad, et viimastest piirangutest väljumine on olnud kõige kibedam. 

Live Nation Eesti juht Mart Eensalu sõnabki, et ei saa olla promootor, kui sa pole optimist, kuid tõdeb mu küsimusele vastates, et tuleviku poole starditakse sõjaolukorras. Kui ühelt poolt on Live Nation kuulutanud välja suure hulga show’sid ja artistid tahavad esineda, sest kontserte on palju edasi lükatud, on koroonaajal tekkinud trend, et pileteid nii pikalt enam ette ei osteta, kuna kardetakse uute piirangute kehtestamist. Eensalu sõnul on raskem müüa just väiksemaid klubi- või teatri-show’sid, suuremate kontsertidega aga nii suuri probleeme pole. Ta lisab, et põntsu pani ka sõja algus, millele järgnenud päeval kukkus piletimüük 50 protsenti. Kuigi praeguseks on olukord taastunud, on veel vara rääkida 2019. aasta tasemest ning ta ennustab, et ilmselt läheb tõeline elu käima alles järgmisel või ülejärgmisel aastal. Eensalu arvates saaks riigi tasandil aidata kultuuri kas või kontserdipiletite käibemaksu alandamisega. Ta selgitab, et Live Nationi suurimaks konkurendiks ei ole mõni teine kohalik promootor, vaid hoopis Helsingi, Stockholm, Riia ja Vilnius. „Meil peaks olema riigipoolne arusaam sellest, et meie konkurentsivõime on oluline. Kütuse- ja alkoholiaktsiisi puhul me ju mõistame, et see raha läheb Lätti, kui me maksud liiga kõrgeks tõstame.” Ta viitab, et samamoodi on lihtne kaotada kontserdipublikut. Näiteks Leedu langetas kriisist taastumise meetmena käibemaksu ajutiselt 21% pealt 9% peale. Meil sellest üheksaprotsendilisest käibemaksust Eensalu sõnul rääkida ei taheta, kuid rahvusvahelise konkurentsi mõttes on see üks tähtsaimaid argumente: „Mitte ainult kultuuri kättesaadavuse, vaid ka majanduse toimimise seisukohalt.” 

Tiimi, rahva, artistide ja kogu skeene vaimse tervise mõttes tasus siiski Sveta uksed lahti hoida, arvab Madleen Teetsov-Faulkner.

Sveta Baar oli üks vähestest klubidest, mis katsetas kellaajalise piirangu tuules ka püsivalt varem algavate pidude formaati ning korraldas ja võõrustas kontserte. Sveta omanik Madleen Teetsov-Faulkner räägib, et kuigi viimased kuud tegutseti miinuses, said nad aru, et tiimi, rahva, artistide ning kogu skeene vaimse tervise ja üleüldise motivatsiooni mõttes tasus siiski uksed lahti hoida. „Meie seinte vahel oli palju ilu ja võlu, kogukonna kokkutulemist, aga rahaliselt oli kõik siiski kordades kehvem. Isegi kui rahvas tuleb varem kohale, siis see ikkagi piirab meeletult ja hoo saab sisse alles viimasel tunnil-paaril. Tundus küll, et kõik on väga äge, aga raamatupidamise tasandil asjad enam nii ägedad ei olnud,” kommenteerib Madleen. Ta eeldab, et järgmisel paaril kuul plussimängu ilmselt ei näe, kuid on lootus, et suvekuud aitavad kaotatud aja tasa teha. „Osa meie tiimist on rohkem numbrites sees ja osa vähem. See on ka taotluslik, sest kui me kõik oleme mures ja depressioonis, ei aita see kedagi. Eks pead endale roosad või kollased prillid ette panema. Kurb on see, et aastatega tehtud kõva töö sai nullitud, aga oleme olnud Sveta Baaris alati pika visiooniga.” Kuigi viimane toetuste laevuke läks Sveta Baarist mööda, nendib Madleen, et tegelikult kasvatab see ka omajagu paksu nahka: „Eks see oli kindlasti kõva põnts ja tundus veidi ebaõiglane, aga oli teada, et see ressurss saab millalgi otsa. Meie sektor on harjunud kuidagi omapäi hakkama saama ja mida raskemaks lähevad ajad, seda rohkem tekib trots, et me ikka sõuame sellest läbi. Üldse ei tahtnud alla anda.”

Piirangud pärast piiranguid

Alla korraldajad tõesti ei kavatse anda, kuid tühi maja on tähendanud paljudele seda, et tuleb nuputada uusi võimalusi, kuidas vee peal püsida. Genialistide Klubi projektijuht Villem Varik tunnistab, et alguses sai kriisimeetmete ja Tartu linna toetuste abiga kenasti ära elatud hoolimata sellest, et kinnistu omanik neile näiteks üürihinnas mööndusi ei teinud. Praegu aga olukord nii roosiline pole. Tema sõnul said viimane kord riiklikku toetust taotleda ainult need, kelle käive oli kukkunud 75% või kes saavad juba igal aastal riiklikku dotatsiooni. Nii ongi Genialistide Klubi püsitiim pidanud oma tegevust ümber hindama. „Ma ei taha kõlada nagu hädaldaja, et mul on sada miljonit puudu ja riik andku raha, aga palju ressurssi on kulunud selle peale, et programmi- ja haldusjuht ei saa oma tavapärast tööd teha, vaid peame igasuguseid uusi lahendusi välja nuputama,” selgitab Varik. Näiteks loodavad nad kutsuda Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel ellu YouTube’i kanali, kus tehakse koostööd loodusspetsialistidega, et tõsta keskkonnaalast teadlikkust. Genialistide Klubi programmijuht Jaan Kroon lisab, et sellegipoolest on inimeste soov kokku saada ja suhelda suur ning DJ-pidudele joosti kohe tormi: „Kontserditegevuse taastumine saab olema keeruline, aga me pingutame selle nimel.”

Kui tavategevuse puhul peab sõltuma toetustest, ei ole see enam ettevõtlus, vaid juba midagi muud, sõnab Elena Natale.

Ka klubi HALL asutaja Elena Natale sõnul on läinud palju auru sellele, et oleks lihtsalt võimalik oma tööd teha. Äsja said nad linnalt toetust programmi arendamiseks, mis vabastab omakorda raha, et paigaldada helitõkked ja parandada ventilatsiooni. Samuti ehitati kultuuriministeeriumilt saadud toetusega klubisse helistuudio, mis pakub kohalikele artistidele võimalust muusika produtseerimiseks, ning nende panuste eest on nad riigile ja linnale väga tänulikud. Samas nendib ta, et kui tavategevuse puhul peab sõltuma toetustest, ei ole see enam ettevõtlus, vaid juba midagi muud. Natale selgitab, et tagantjärele nad kriisitoetust ei oota, nüüd tahetakse jalule saamiseks lihtsalt piiranguteta enda asja ajada, viidates siinkohal eelkõige Tallinna öisele alkoholimüügi seadusele, millega toetatakse tema arvates pigem musta majandust: „Ma ei usu, et eestlased hakkavad vähem jooma, vaid see kõik toimub samal viisil, lihtsalt mustalt. Inimesi sunnitakse tegema otsuseid, mis ei ole ametlikud.”

Natale sõnul töötab HALL kõvasti selle nimel, et olla rahvusvaheline klubi, ja kui Eestis on ettevõtlus toimunud kogu aeg põhimõttel, et siin on lihtne tööd teha, siis näiteks alkoholipiirangutega tüüritakse valdkonda üha rohkem provintsialismi poole ja mängitakse inimeste sissetulekutega ajal, kui valdkond kannatab niigi tööjõupuuduse käes. Natale toob näiteks, et äsja UNESCO muusikalinna tiitli saanud Tallinnas võiks öökultuuri panustada samamoodi nagu päevasesse või õhtusesse aega, näha pilti laiemalt ja vaadata tulevikku: „Elektrooniline tantsumuusika on Eestis heal tasemel, aga ilma selliste platvormideta nagu HALL ei jõua see rahvusvahelistele platvormidele. Eesti on selles suhtes kehvas olukorras, et meil on vähe rahvast ja seetõttu on vaja olla huvitav koht rahvusvahelisele publikule, ka öösel.” Alkoholipiirangute puhul võiks olla lahenduseks seaduse tühistamine, toetused või litsentsid, mille korral keeld rakenduks vaid asutustele, millega on ka reaalselt probleeme. Nagu mainis aga Tallinna abilinnapea Kaarel Oja Von Krahlis toimunud paneelil, pole selles praegu veel kokkulepet saavutatud.

Teravuste mahalihvija

Kui tulla tagasi alguses mainitud idee juurde, kuidas kultuur kui üks kriisis enim kannatanud valdkondi saab olla samal ajal ka võti kriisi üleelamiseks või jõud, mis paneb liikuma suuremad protsessid, siis seda tõestab ka käimasolev sõda. Madleen Teetsov-Faulkner meenutab, et kui sõja algfaasis tundus kõik kuidagi proportsioonist väljas ja mõttetu ning enda ürituste promomine veider, siis peagi jõuti arusaamani, et ka sõja taustal on vaja kohta, kus koguneda, ning valdkonnal on suur potentsiaal teha head ja kaasa aidata. Ta tõdeb, et kuigi Ukrainat proovitakse abistada nii, kuidas suudetakse, ei saa koroonakriisist tingitud kahjude tõttu päris kõike ära anda, sest vaja on tasuda üür ja maksud.

Kui seisame kontserdil, õlg õla kõrval, siis me ju ei kirjuta üksteise kohta internetis selliseid kommentaare, nagu kohati kirjutatakse.

Mart Eensalu

Ka Mart Eensalu näeb just kultuuris olulist tugipunkti, mille kaudu jõud ühendada. „Tegelikult natuke on isegi kurb näiteks see, et lisaeelarvest on kultuur täiesti välja jäetud. Kui mõelda, mida me oleme Ukraina heaks teinud või kust on tulnud ind, et eestlased nii palju Ukrainat toetavad, siis see, et 30 000 inimest läks ühel päeval Vabaduse väljakule, tekitas mingisuguse ühtsustunde. See on väike osa suurest pildist, aga sellised asjad sütitavad emotsiooni, mille toel hakkab keegi tegutsema ja tema järel järgmine,” arvab ta ja usub, et kultuur on oluline nähtus, millega ühiskonnas teravaid nurki maha lihvida. „Kui seisame kontserdil, õlg õla kõrval, siis me ju ei kirjuta üksteise kohta internetis selliseid kommentaare, nagu kohati kirjutatakse.” 

Üks, mis viimaste aastate kriisiruletist kaasa võtta, on see, et kultuuri pead nii kergelt vee alla ei vajuta ning uppudes tõttab see appi teistelegi. Selleks et ise aga taas kaldale ujuda, ei piisa ainult korraldajate pingutustest – oma käe peavad ulatama nii riik, omavalitsus kui ka kultuuritarbijad.

[1] Florida, R. 2002. The Rise of the Creative Class: And How It’s Transforming Work, Leisure, Community and Everyday Life.
[2] Florida, R. 2005. Cities and the creative class.
[3] Muusikaturu andmed. – Music Estonia.

Gert Rasmus Rannamets alias notthebestyetbutworkingonit on graafiline disainer, DJ ja ürituste korraldaja.