Ukraina sõja puhkedes reageerisid mittetulundussektori inimesed nii operatiivselt, et isegi riigiametnikud suunasid põgenikke vastuste ja abi saamiseks MTÜde poole. Pärast lugematul hulgal töötunde ja probleemide ükshaaval lahendamist on kogunenud uutmoodi selgust, uusi teadmisi, mis võivad edaspidi kasulikuks osutuda. 

Iga kriisiolukord on nii ühiskondlikul kui ka organisatsiooni tasandil intensiivne õppeperiood. Just siis mõistame, mis valdkondades vajavad lappimist riiklikud puudujäägid, ja selgub, kas tiimide baasoskused on piisavalt tugevad või nõuavad arendamist. Nendel kõige raskematel perioodidel, kui päevased töötunnid on nädalaid järjest kahekohalised ja laupäev-pühapäev kaotavad tähenduse puhkepäevadena, saadakse aru strateegiate adekvaatsusest, süsteemide toimimisest ja võrgustike tugevusest. 

Kolmanda sektori õppetundide kokku kogumiseks intervjueerisin Eesti Pagulasabi, MTÜ Mondo, Eesti Inimõiguste Keskuse ja MTÜ Slava Ukraini esindajaid ning Niine Ukraina sõjapõgenike vastuvõtukeskuse vabatahtlike vahetuse vanemat. Koondasin siia nende senised kogemused, otsides jagatud muresid ja võite, et uus tarkus või värskes kuues vana teadmine saaks tallele pandud.

Usalduslikud suhted on kõige alus

Organisatsioonid, kes vahendavad Ukrainasse humanitaarabi, tõid ühe olulisima toetava aspektina välja pikaajalised sidemed kohalike organisatsioonidega. Just need suhted, nii professionaalsed kui ka isiklikud, lubasid pakkuda abi võimalikult operatiivselt, kuna suheldes said organisatsioonid kiirelt adekvaatse ülevaate sellest, mida kohalikel vaja on ja kuidas toimetada see nendeni ilma tankide otsa komistamata. Johanna-Maria Lehtme, MTÜ Slava Ukraini asutaja ja tegevjuht, ütles, et tema jaoks said organisatsiooni loomise ajendiks isiklikud suhted ukrainlaste ja sealse kultuuriga: „Side ja usaldusväärsed kontaktid kohalikega on olnud kõige alus abi andmise algusest peale. Lõime kohe esimestel päevadel Ukraina-sisese võrgustiku, kellega töötame siiani koos.” 

Kuna MTÜ Mondo ja Eesti Pagulasabi töö nii piir- kui ka valdkonnas oli alanud juba varem, oli võimalik 2014. aastal tehtud kampaanialt tolm pühkida, infot uuendada ning operatiivselt ja laiahaardeliselt tuge ja annetusi koguma hakata. Uudised süvenenud pingetest piiril ja Venemaa rünnakutest jõudsid sidemeid omavate organisatsioonideni varem kui üldsuseni, mistõttu mõlemad organisatsioonid said väga kiirelt reageerida. Selge on ka see, et kriisiolukorras puudub võimalus küsimusi ja probleeme pikalt vaagida, vaid astuda tuleb kiireid samme. Erakordse näite säärasest reageerimisest tõi Madle Timm Pagulasabist: „Esimestel bussidel, mille me välja saatsime, ei olnud täpset sihtkohtagi, aga me saatsime need riski aktsepteerides; teadsime, et nende 18 tunni jooksul võib väga palju juhtuda ja me saame sel ajal välja mõelda, kus neil oleks mõtet peatuda.”

Paanika kõrvale, strateegia asemele

Kui kriisile reageerimiseks oli esmane hektiline töö tehtud, otsustasid mitmed organisatsioonid, kelle esindajatega ma rääkisin, pärast esimesi päevi juhtme korraks seinast välja tõmmata ja mõelda, kuidas korraldada pikaajalist tööd kõige nutikamalt. Mõnel juhul tähendab see rollide ümberjagamist, mõnel uute inimeste pardale toomist või midagi kolmandat. Võib selguda, et kriisiolukorras vajatakse spetsiifilisi oskusi, teadmisi või ressursse. Sellisel juhul soovitatakse pöörduda esimesel võimalusel professionaalide poole – eksperdid hüppavad kuuldavasti vajaduse korral kiiresti pardale ja nendest on palju abi. Esimestel päevadel oli Pagulasabi postkast ja veebisait abipakkumistest umbes. See ei kõla küll väga suure probleemina, ent lahendamist vajas see sellegipoolest. „Meil tuli ühel hetkel tuhandeid pakkumisi. Nende haldamiseks postitasime kiirkorras sotsiaalmeediasse üleskutse, et leida professionaalne andmetöötleja. Kriisis on vaja tugevat toetavat tiimi,” selgitas Madle Timm.

Ehkki vabatahtlikud on säärases olukorras asendamatu ressurss, tuleb nende haldamisse samamoodi ressursse paigutada. Olgu see graafikusüsteemi loomine, pakkumiste haldamine või vabatahtlike väljakoolitamine – toimiva ja toetava tiimi loomine nõuab tähelepanu. Hannele Känd, kes oli Tallinnas Niine tänaval asuva vastuvõtupunkti üks esimestest vabatahtlikest, asus pärast esimesi nädalaid ka teisi välja koolitama. Esimestena reageerijad võivad ajaga väsida või muutust vajada. Rollijaotus vabatahtlike hulgas peab olema selge. Kohale tulnud töömesilaste tuju ja energia eest peab hoolitsema ning kui töösse tekib mingil põhjusel paus, võiks neid koordineeriv inimene neile tegevust leida. 

Rollijaotus vabatahtlike hulgas peab olema selge. Kohale tulnud töömesilaste tuju ja energia eest peab hoolitsema.

On-and-off-suhe riigiga

Kui küsisin Eesti Inimõiguste Keskuse juristi Uljana Ponomarjova käest, mis sõja algusele reageerimise segaseks tegi, vastas ta: „Koostöö puudumine riigiasutustega. Alguses ei olnud ühist koordineerimist.” Nii selleks, et riiklikke struktuure toetada, kui ka selleks, et olukorrast adekvaatset ülevaadet saada, sooviti liituda riiklike kriisikoosolekutega, mis õnnestus sisuliselt tänu enda aktiivsele sissenihverdamisele. 

Ka MTÜ Mondo ja Eesti Pagulasabi tõid välja, et toimiva partnerlussuhte loomine riigiga oli suur väljakutse. Üksteist dubleerinud protsesse, ringelnud vastuolulist infot ja esilekerkinud probleeme, mis oleksid vajanud mitmekülgset lahendust, oli palju. Samal ajal reageeris just kolmas sektor humanitaarküsimustes mitmes mõttes kõige operatiivsemalt, mis tähendas, et vahel soovitasid riigi- või KOV ametnikud abi saamiseks hoopis nende poole pöörduda, ehkki kriisikoosolekutele neid ei kutsutud. Osalt on loogiline, et riiklikud institutsioonid soovivad olla enne koostöö algust kindlad potentsiaalsete partnerite kaasamise turvalisuses. Siiski tajusid mitmed intervjueeritavad vajadust kas või otseste infokanalite järele, et saabunud põgenikud ei saaks valeteavet või et muutuval infol oleks võimalik kätt pulsil hoida.

Loota võib, et kolmanda sektori täielikult kaasamine kohe algusest peale on õppetund, mille riiklik sektor siit endaga kaasa võtab. Positiivsete arengutena toodigi välja kriisile vastamise riikliku juhtimise koondumine ühe institutsiooni (PPA) kätte ja MTÜde kaasatus hilisemates faasides (loe: pärast nihverdamist ja survestamist). 

Jätkusuutlikku tuge otsides

„Spekuleerin, et kui oled juba korra annetuse teinud, siis tunned, et oled oma panuse andnud. Inimesed harjuvad selle olukorraga,” ütles Madle Timm Pagulasabist. Ehkki sõja alguses voolas organisatsioonide suunas ressursse ojadena, siis nüüdseks tuleb üksikinimestelt tuge vähem ning olulisemaks on osutunud firmade ja institutsioonide annetused. Paljud eestlased toetavad individuaalseid põgenikke kohapeal ise, pakkudes neile kodu, annetades neile siin elu alustamiseks vajalikke esemeid või toetades neid suhtluses riigiga. 

Spekuleerin, et kui oled juba korra annetuse teinud, siis tunned, et oled oma panuse andnud. Inimesed harjuvad selle olukorraga.

Madle Timm

Esmast abi pakkuvate organisatsioonide jaoks tähendab see, et tegevuse jätkamiseks on vaja leida alternatiivseid vahendeid. Eesti Pagulasabi plaanib kampaaniat, millega raha kogutakse sihtotstarbeliselt, ja loodab, et ka riik hakkab nende tegevust majanduslikult toetama. MTÜ Slava Ukraini on loonud suhted riiklike institutsioonidega ja meditsiinitarbeid tootvate firmadega, et jätkata arstimeid pungil täis kiirabiautode saatmist Ukrainasse. Tavaannetajale suunatud annetuskampaaniaid korraldatakse aga tõenäoliselt ka edaspidi.

See ei ole sprint, see on maraton, kui mitte ultramaraton.

Veronika Svištš

„See ei ole sprint, see on maraton, kui mitte ultramaraton,” tuletas meelde Veronika Svištš, MTÜ Mondo idapartnerluse ekspert. Kolmanda sektori rahvale tähendab see esmasele töötsunamile järgnevat teadlikku töö- ja puhkeaja tasakaalustamist. Tavainimese jaoks tähendab see loodetavasti otsust püsiannetuste kasuks, pigem madala koormusega, aga pikaajalist vabatahtlikku tööd ja valmisolekut paratamatult tekkivate ühiskondlike pingete maandamiseks oma võrgustikes.

Martin Eelma on värvipime graafiline disainer ja illustraator.