On uhke tunne, kui loominguga tegelevad sõbrad ja tuttavad annavad seda ka teistele kogeda. Sõprade kontsertidel on mul pea alati pisarad silmas, sest vahepeal on raske uskuda, et olemegi täiskasvanud ja teeme päris asju, mis jõuavad pereringist kaugemale ning mille edu on meeletult ilus näha. 

Minu enda väljendusvormiks on seni olnud sõna, peamiselt just arvustused. See tekitab aga mõnikord situatsiooni, kus pean arvustama midagi, mille autorit ma tunnen. Väikeses Eestis on see paratamatu ja läheb ajaga ilmselt üha sagedamaks, sest tutvusringkond laieneb ning projekte tuleb juurde nii sõpradel kui loodetavasti ka minul. Looming on aga teatavasti niivõrd isiklik ja habras nagu selle autoridki. Kuidas siis arvustada seda nii, et keegi ei haavuks, aga et ise kriitikuna lati alt läbi ei läheks? Kas kriitik saab selle eest üldse vastutada?

Kõigepealt tuleks küsida, mis on kriitika ja kes on kriitik. „Kriitika” kätkeb endas juba sõnana teatavat negatiivsust, hinnangulisust, konflikti. Kui see oleks kogu kriitika olemus, siis kahtlen, kas tegeleksin sellega, sest mulle ei istu üldse ei konfliktid ega ka liigne hinnangulisus. Olin eriti oma kirjutamistee alguses tihti üsna ettevaatlik, kellest ja kuidas ma kirjutan, et keegi ei haavuks ja, jumala eest, kirjutamist-lavastamist-näitlemist minu pärast ära ei lõpetaks. Õnneks on kriitikalgi eri varjundeid ja radu, mille hulgast iga kord midagi uut valida. 

Võiks isegi öelda, et kriitiku ja kunstniku vahel on sümbioos. Mis tahes loomingu puhul on väga oluline, et teos ei jääks vaakumisse või vaiba alla. Dialoog ja teose mõtestamine on oluline mitmel põhjusel. Esiteks aitab see teost kirjandus-, teatri- või kunstilukku jäädvustada (insert metsas kukkuva puu kujund). Lisaks hingelisele kasule (laiem arutelu kunsti üle, loomingu jagamine ja toetamine jne) on sel ka praktiline boonus: puhttarbijalik turundus (tsitaadid kodulehel, word of mouth, teos jõuab laiema publikuni). Tundub üsna kasulik sõprus. Küll aga on inimeste, eriti lähedaste, loomingu kohta arvamuse avaldamine ka mõneti diplomaatiline kunst. On neid, kes tahavad käredat ausust, aga ka neid, kellele paned esmalt teki ümber ja siis ütled, et „noh… alati saab ju uuesti…”.

Ma arvan, et mul peaks olema autoriga täiesti vankumatu sõprus või, vastupidi, täielik ükskõiksus tema vastu, et avalikult ja otsesõnu öelda, et miski oli toorelt Halb.

Sestap olen defineerinud kriitika enda jaoks pigem mõtestamisena, püüuna mõista autori impulsse ja taotlusi ning seda nii temale kui ka teistele sõnastada. Seeläbi saab kriitikateksti keskseks eesmärgiks analüüs, kas ja kui edukalt need taotlused realiseerusid. Samas ei taha ma sellega väita, et see umbmäärane „mõtestamine” peaks kriitikatekstis kritiseerimise täielikult ära sööma. Kõik ei pea meeldima ega saagi, iga võtet ei tasu õigustada. Seegi oleks omamoodi teosele kahju tegemine, sest kui subjektiivselt ebaõnnestunud ettevõtmine saab vastu vaid teeseldud või pingutatud positiivsust, ei saa kunstnik selle najalt areneda. Pigem siis arutledagi, et mis kriitikuni ei jõudnud ja kuidas saaks teisiti. 

Möödunud sügisel sõnastasime Sanna Kartauga kirjanduskriitika töötuba tehes eelneva lühidalt nii: „Kui kriitikateksti eesmärk on luua laiem diskussioon ja ühismõtestamine, ei ole ka isiklikku rünnakut autori suunas, mistap pole vaja karta ka autori reaktsiooni või haavumist. Rohkem tagasisidekultuuri!” Avastasin taustatööd tehes, et needsamad mõtted on käinud läbi ka teatrikriitik Karin Alliku väga heast artiklist: „Just ambitsiooni käsitlemine võikski olla kriitika alus. Pole erilist mõtet arvustada seda, mida autorid ei tahtnud teha, vaid ikka seda, mida nad tahtsid teha ja kas see ka õnnestus. Nõnda tulebki mängu arusaam kriitikust kui diplomaadist, kes püüab mõista nii teatritegijat kui ka -kogejat ning võrdleb ambitsiooni ja tulemust.”

Noore kunstniku hingehoiu ABC

Ma arvan, et mul peaks olema autoriga täiesti vankumatu sõprus või, vastupidi, täielik ükskõiksus tema vastu, et avalikult ja otsesõnu öelda, et miski oli toorelt Halb, eriti alustavate kunstnike puhul, kes vajavad tuge rohkemgi kui kriitikat. Noorte luuletajate esikteoseid on näiteks arvustatud väga toetavalt ja sisukalt (seejuures kriitiliselt), aga ka lahmivalt ja üleolevalt. Pole raske aimata, kummast arvustusest noortele kirjanikele rohkem kasu võib olla. Kuna mina ja mu eakaaslased oleme valdavalt just selles etapis, kus alles tullakse välja oma esimese luulekogu, EP või performance’iga, tunnen ma nendega rohkem õlatunnet ning seetõttu ka enam muret selle üle, kuidas nad tagasisidet võtavad. Etableerunud lavastaja käki või mind külmaks jätva menuteose puhul on üks kriitiline artikkel kui liivatera; tõenäoliselt nende autoreid enam noore kriitiku mõtted ei huvita, sest saalid on niikuinii täis ja riiulid tühjad. Alustav loomeinimene hoolib aga reeglina märksa rohkem ning on arutelualdis – see on kriitikule nii õnn kui ka õnnetus, kuna iseäranis loometee alguses võib tunduda, et arvustustest sõltub kogu edasine karjäär. 

Kui kirjutada kellestki, kellega oled sina peal, tundub õiglane teksti ka esmalt temaga jagada – seeläbi kinnistub mõlema poole jaoks tunne, et tegu on võrdsete vestlusega, mille keskmes on looming.

Kui olen sattunud arvustama midagi, millega on seotud sõber või tuttav, siis tema isikut puudutan ma võimalikult harva – või kui, siis selleks, et anda tema loomingu kohta mingit sisekaemust. Siin on aga oluline sõbrale teada anda, et plaanid temast kirjutada. Kui kirjutada kellestki, kellega oled sina peal, tundub õiglane teksti ka esmalt temaga jagada – seeläbi kinnistub mõlema poole jaoks tunne, et tegu on võrdsete vestlusega, mille keskmes on looming. Üritan kriitikaga üldiselt pigem inimesi ja loomingut sõnadega ühendada ja kunstnikku toetada, väljuda teose raamidest millegi suurema suunas, selmet lihtsalt kellegi akna all karjuda. Teatris on näiteks igipõline konflikt seoses sellega, et praktikud ei taha teoreetikuid kuulata või ei võta neid tõsiselt – tuttavate noorte praktikutega rääkides on sisuline arutelu aga pigem just oodatud. Seeläbi kasvavad mõlemad ja saavad ehk rohkem aimu, miks ja kellele nad kõike teevad; et tehtu eksisteerib väljaspool neid.

Kellest või millest algab kriitika?

Selleks et inimesi ja loomingut sõnadega ühendada, nagu ma oma uhke aate eespool sõnastasin, peab kriitik esmalt aga iseenda töö suhtes kriitiline olema. Kui ma ei tea, miks ja mida ma teen, võibki välja kukkuda hägune pläust, mis teeb tahtmatult haiget ega oma iseseisvat väärtust. Isiklik näide: kipun praegu oma tekstides pigem turvaliseks jääma, sest tunnen, et siis on ka kriitilisemad laused või mõtted minust kuidagi distantseeritud. Kui aga keskenduda teose mõtte ja – minu suure lemmiku – ühiskondliku tähendusvälja analüüsimisele, on suur oht jääda liiga turvaliseks. Ühe minu teksti kohta on näiteks küsitud, kas ma käisin raamatukogus või teatris – arvustus olevat olnud liiga sisukeskne. See on kindlasti seotud vanusega – mõte „kas ma olen üldse piisavalt pädev, et kommenteerida näitlejatööd / luuletuse kvaliteeti” tekib praeguses eluetapis üsna tihti, aga eks iga uus tekst pakub kogemust ja tuge.

Tegelikult võiksidki ka kriitikud väljaspool suitsunurka rohkem kriitikat saada; seda kohtab kahjuks aga harva või kui, siis see taandub alatasa ad hominem’ile.

Kindlasti on seejuures oluline ka mitte lihtsalt kirjutada, vaid lugeda, kogeda, iseendast kaugemale vaadata – Eesti on küll väike, aga head loomingut täis. Samas olen hakanud viimasel ajal mõtlema, kui väga seda eneses kõhklemist üldse häbimärgistada. Üha enam hakkab tunduma, et kriitiku liigne enesekindlus sünnitab kehva ja kasutut kriitikat, mis pakub endale mõnusat eneseteostust, aga teistele suurt ei midagi. Tegelikult võiksidki ka kriitikud väljaspool suitsunurka rohkem kriitikat saada; seda kohtab kahjuks aga harva või kui, siis see taandub alatasa ad hominem’ile. Lõppeks on tagasisidekultuuri, sh kriitika tuum üldine jaks huvituda süvitsi teiste inimeste mõtetest ja loomingust – tahaks loota, et annan selle tendentsi tekkele omalt poolt hoogu juurde.

Johanna Rannik on teatriteaduse magistrant ja vabakutseline kriitik, kes armastab pikki lauseid, liitsõnamoodustisi ja idealistlikke ideid. 

Mette Mari Kaljas on Eestis ja Norras tegutsev tudeng, graafiline disainer ja illustraator.