Ühendkuningriigis välja antavate kirjandusauhindade jagamine on tihti rahvusvaheliseks sündmuseks. Laiapõhjaline meediakajastus ning suured auhinnarahad tingivad ent ka teravdatud tähelepanu auhinnajagamisega seotud otsuste suhtes.

Kirjastamine on äri nagu iga teine – selles läbilöömiseks ei piisa vaid ladusast sõnaseadmisoskusest ega isikupärastest ideedest. Lisaks on tarvis head reklaami ja turundust. Arvestades, kui palju kirjutatakse praegu maailmas potentsiaalselt trükki ja müüki minevaid tekste, tekib küsimus, kes neid kõiki lugeda jõuab, kes otsustab, milline neist on hea, ja millistele neist omistatakse aja jooksul kirjandusklassika staatus?

Selleks et kirjanikel oleks lihtsam kirjandusmaailmas nii-öelda jalg ukse vahele saada, antakse Ühendkuningriigis välja mitmeid erinevaid kirjandusauhindu. Neist mainekamad ning suurimat auhinnaraha pakkuvad on Man Bookeri kirjandusauhind (The Man Booker Prize), Baileysi auhind naiskirjanikele (Baileys Women’s Prize for Fiction), Walter Scotti auhind (Walter Scott Prize) ja T. S. Elioti auhind (T. S. Eliot Prize), mille võitjateks osutunud romaanid või luulekogud annavad tooni ka kaasaegses kirjanduskaanonis. Kõigi mainitud auhindade puhul on oluline meeles pidada seda, et (vähemalt teoreetiliselt) auhinnatakse teost, mitte autorit.

Man Bookeri kirjandusauhind

Man Bookeri kirjandusauhinda on välja antud alates 1969. aastast, mil see kandis veel lihtsalt nime Bookeri auhind (Booker Prize). 2002. aastal lisandus sponsorite hulka ka The Man Group, millest on tuletatud nimelisa.

Auhinna eesmärk on tunnustada ning tõsta esile nüüdisaja parimaid teoseid ning julgustada inimesi lugema kvaliteetset kirjandust. Selle, mis on parim, otsustavad žüriiliikmed, kes varieeruvad aastati ning kelleks võivad olla inimesed erinevatest eluvaldkondadest, näiteks kriitikud, kirjanikud, akadeemikud, poliitikud või ka näitlejad. Neid kõiki peab ühendama aga üks – kirg kvaliteetse kirjanduse vastu.
2014. aastani võisid auhinnale kandideerida vaid Suurbritannia ning tema endiste koloniaalmaade või Iirimaa kodanikud. Edaspidi on auhind teoreetiliselt aga avatud mis tahes riigi kodanikele tingimusel, et teos on kirjutatud inglise keeles. Kandideerida saab ainult kirjastuste vahendusel, üksikisikud oma teoseid esitada ei saa. Samuti peab tegemist olema Ühendkuningriigis tegutseva kirjastusega ning auhinnale esitatud teos ei tohi olla tõlge. Viimased kriteeriumid teevad seega küsitavaks selle, kui lihtne on reaalselt mis tahes riigi kodanikul, kes kirjutab inglise keeles, Man Bookeri auhinnale kandideerida.

Mitme antud auhinna võitnud teose põhjal on tehtud ka film. Neist rahvusvaheliselt tuntuimad on võib-olla 2002. aastal võitjaks osutunud Yann Marteli „Pii elu” (2012, režissöör Ang Lee) ja 1989. aastal esikoha pälvinud Kazuo Ishiguro „Päeva riismed” (pealkirjaga „Elu kuldsed hetked” 1993, režissöör James Ivory). Viimase puhul on tegemist huvitava ülevaatega II maailmasõja aegsest paremäärmuslusest Inglismaal, mis käsitleb inglise rahvuslikku identiteeti ning selle iseäralikkust välismaalase vaatenurgast.

Kuigi auhind peaks seisma erinevate vaatepunktide ning teistsugususe esiletoomise eest, on tegemist ka tunnustega, mis teevad selle eesmärgid vastuoluliseks. Nii pikad kui lühikesed nimekirjad on mitmete kommentaatorite arvates väga ühenäolised ning maalivad Suurbritanniast ning ennekõike Inglismaast idüllilise pildi, jättes Šotimaa, Iirimaa ja Walesi tagaplaanile, rääkimata endistest koloniaalmaadest. Näiteks on akadeemik Harry McGrath osutanud, et Man Bookeri auhinna žürii otsused kalduvad eelistama inglasi, jättes šotlased märgatavasse vähemusse(1). Temale sarnaselt nentis 2008. aastal professor Nick Bentley, et enamik Ühendkuningriigi kirjandusest üritab maalida rahvuslikust identiteedist romantilist pilti, vaadates samas mööda töölisklassist ning erinevatest subkultuuridest, mis on kõik tegelikult osa Ühendkuningriigist(2). Kriitikanooli(3) on auhinna pihta saatnud ka 1993. aastal lühikesest nimekirjast eemaldatud autor Irvine Welsh, kelle teos „Trainspotting”, mis kirjeldab Edinburghi narkomaanidest töölisklassi igapäevaelu, haavas kohtunike tundeid(4). Kuigi „Trainspotting” vastab justkui eespool mainitud kriteeriumitele, avades ukse töölisklassi tumedasse maailma ja näidates inimestele Šotimaa seda poolt, mis tavaliselt välismaailmani ei jõua, eemaldati romaan sünge sisu ja julge keelekasutuse tõttu kandidaatide hulgast.

Tänavune lühike nimekiri, mis koosneb kuuest parimast, avaldatakse septembris ning laureaat selgub 14. oktoobril. Võitja saab 50 000-naelase auhinnaraha, pälvib ohtralt meedia tähelepanu ning talle kindlustatakse koht raamatupoodide esilettidel ja sildike kirjaga „Man Bookeri auhinna võitja” iga trükitud teose kaanel, mis on omakorda justkui sõnumiks ja kinnituseks lugejale, et see raamat on kvaliteetne.

Rohkem infot: www.themanbookerprize.com

Baileysi auhind naiskirjanikele

Nagu pea igas eluvaldkonnas, on ka kirjanduses ja kirjastamises sooline ebavõrdsus olnud teemaks juba pikka aega. Alates Mary Wollstonecraftist kuni tänapäeval feminismi eest kõnelevate naiskirjanikeni välja on püütud kirjandusmaailmas, mis on traditsiooniliselt olnud pigem meeste pärusmaa, teha ruumi ning viia au sisse ka naiste kirjutatud tekste. Sama eesmärk on ka Baileysi naiskirjanikele suunatud auhinnal, mis sai alguse 1992. aastal seoses (Man) Bookeri ümber toimunud poleemikaga – nimelt oli auhinna asutamisaastast alates olnud kõikides Bookeri auhinna lühikestes nimekirjades kokku kõigest 10% naiskirjanikke ning 1991. aastal ei jõudnud sinna mitte ükski naise kirjutatud romaan.

1992. aasta jaanuaris toimunud koosolekul, kus osalesid mõlemast soost ajakirjanikud, kriitikud, kirjandusagendid, kirjastajad, raamatukogutöötajad ning raamatumüüjad, otsustati, et olukord vajab lahendust. Reaalse auhinnajagamiseni jõudmiseks pidid asutajad aga töötama veel mitu aastat, kuni 1996. aastal anti viimaks Suurbritannia firma Orange sponsorlusel välja Orange’i kirjandusauhind (Orange Prize for Fiction), mis kandis seda nime 2012. aastani. Pärast pikka ja sujuvat koostööd otsustati siiski eri radu minna ning tänaseks on saanud auhinna peasponsoriks Baileys.

Olgugi et sponsorid ja juhtkondki on vahetunud, auhinna eesmärgid ja kriteeriumid on jäänud samaks – väärtustada seda, kuidas ja mida naised kirjutavad. Antud auhinnale on saanud algusest peale kandideerida igast rahvusest naised, kuigi samuti tingimusel, et romaan on täispikk, kirjutatud inglise keeles ning tegemist pole tõlketeosega. Sarnaselt Man Bookeri auhinnale peab esitama teose kandideerimiseks Ühendkuningriigis tegutsev kirjastus. Üheks oluliseks teguriks on ka raamatu üldine loetavus, mis tähendab seda, et liiga eksperimentaalsed või akadeemilised tekstid pole parimad kandidaadid.

Tänavu osutus võitjaks viieliikmelise naisžürii otsusel iiri kirjanik Eimear McBride oma debüütromaaniga „A Girl Is a Half-formed Thing”, kes sai traditsiooniliselt auhinnaks 30 000 naela ning Bessie-nimelise väikse kuldse kujukese. Mõeldes sellele, kui raske on kirjastusmaailmas läbi lüüa, peab siinkohal märkima, et McBride, kes oli kirjutanud teose 2003. aastal, suutis selle publitseerida alles nüüd. Eelmisel aastal osutus võitjaks A. M. Homes oma teosega „May We Be Forgiven”. 2000. aastal võitis aga näiteks läti juurtega inglise kirjanik Linda Grant oma suurepärase raamatuga „When I Lived in Modern Times”, mis kirjeldab juutide olukorda pärast II maailmasõda neile loodavas uues kodus – valge linnana tuntud Tel Avivis.

Olenemata sellest, et auhind on suunatud nii-öelda ühele vähemusgrupile, millele Man Bookeri auhind ei suutnud tähelepanu pöörata, on samas rangelt ainult naistele suunatud ja naisžürii valitud auhind paljude arvates seksistlik. Mul oli ülikoolis võimalus kuulata Kate Mosse, naiskirjanikele mõeldud auhinna ühe asutaja seminari vormis loengut(5). Ta selgitas, et auhinna olemasolu ei tähenda seda, et naised ei suuda meestega konkureerida või et nad tahaksid end meestest eraldada. Lihtsalt see, kuidas ja millest naised kirjutavad, on kohati erinev, samas ei ole naiste kirjutamisviis halvem või vähem kirjastamist nõudev. Vastupidi, oluline on just see, et naistel oleks sama palju sõnaõigust kui meestel, ning tundub, et tulenevalt teatud juurdunud hoiakutest ja traditsioonidest on naistel raske endale Man Bookeri auhinna abil kirjastusmaailmas ruumi teha.

Mosse rääkis, et auhind püüab tähelepanu juhtida just nimelt ka teistest rahvustest ja kultuurist naiste kogemustele, üritades näidata inimestele seda, et isegi kui lääneriigid on mingil tasemel soolise võrdõiguslikkuse saavutanud, on maailmal tervikuna selles suunas käia veel pikk tee. Diskussiooni lõpus avaldas Mosse lootust, et ta oleks õnnelik, kui kunagi pole maailmas sellist eriliselt naistele pühendatud auhinda enam vaja, mis oleks märk sellest, et feminismi eesmärgid on saavutatud.

Rohkem infot: www.womensprizeforfiction.co.uk

Walter Scotti auhind ajaloolisele ilukirjandusele

Kui eelmised kaks auhinda seadsid eesmärgiks tõsta esile väärt teoseid žanrist olenemata, siis Walter Scotti nimeline auhind tunnustab kindlalt ainult ajaloolist ilukirjandust. Šoti päritolu Sir Walter Scotti peetakse tema 1814. aastal ilmunud romaaniga „Waverley” ajaloolise romaani rajajaks ning temanimeline auhind taotleb ajaloolise ilukirjanduse väärtustamist ning au sees hoidmist, meenutades inimestele ühtlasi Sir Walter Scotti ning tema panust maailmakirjandusse.

Walter Scotti auhinnale kandideerimise reeglid on sarnased teistele kirjandusauhindadele: romaan peab olema publitseeritud Ühendkuningriigis, selle endistes asumaades või Iirimaal. Teose tegevustik peab ent toimuma ajaliselt 60 aastat varem tänapäevast ehk käesoleval aastal kandideerida soovinud romaanide sisu ei tohtinud kirjeldada 1954. aastast hilisemat aega. Sellise ajajoone eesmärk on välistada teosest autori enda isiklikku kogemust.

Kriitikud on arutanud, kas ajalooline ilukirjandus ei kaldu mitte propageerima konservatiivseid ja traditsioonilisi väärtusi – parempoolset poliitikat, religiooni, klassiühiskonda(6). Postmodernistid on kritiseerinud traditsioonilise ajalookirjanduse müüdil põhinevat rahvuslikku identiteeti, vaidlustades tugevalt nii „ajaloolise tõe” adekvaatselt hindamise võimalikkust kui ka „rahvusliku identiteedi” olemasolu(7). Traditsioonilise ajalookirjutise kõrvale on seega ilmunud tänapäeval näiteks postmodernne metaajalugu, mis vaidlustab ja isegi naeruvääristab 19. sajandi realismi ja viktoriaanliku ajastu narratiivivorme. Seetõttu on ennatlik järeldada, et ajaloolisele ilukirjandusele suunatud auhind tänapäeval konservatiivsust propageerib, kuna võimalusi, kuidas ajalugu kirjutada, on lihtsalt niivõrd mitmeid. Näiteks 2011. aastal tuli Walter Scotti auhinna laureaadiks Andrea Levy neo-slave-jutustus „The Long Song”. Kui traditsiooniline orjapihtimus on traagiline ning loo autentsust püütakse igal võimalikul moel tõestada, siis Andrea Levy romaan on vastupidine – jutustaja ütleb juba alguses, et kogu lugu ei pruugi olla õige, sest mälu on petlik ning vahepeal kipuvad soovunelmad reaalsusega segamini minema. Samuti ei näita Levy orjaelu ainult negatiivsest küljest, vaid räägib, et tollal oli see lihtsalt „üks võimalikest eluvormidest” oma tavaliste murede, rõõmude ja kõige muu elu juurde käivaga.

Rohkem infot: www.bordersbookfestival.org/walter-scott-prize

T. S. Elioti luuleauhind

Ühendkuningriigi prestiižseimat, T. S. Elioti nimelist luuleauhinda annab alates 1993. aastast välja Poetry Book Society nimeline ühing, mille autor 1953. aastal asutas. Auhinna väljaandmisest saati on võiduraha – 15 000 naela – annetanud lahkunud poeedi lesk Valerie Eliot. Lisaks võitjale saavad 1000 naela ka üheksa parimat kandidaati, mis teeb T. S. Elioti auhinna võrreldes teiste Suurbritannias jagatavate luuleauhindadega kõige väärtuslikumaks igal aastal välja antavaks auhinnaks. Valikuprotsessi teeb eriliseks see, et esitada saab ka juba meie seast lahkunud poeetide töid. Näiteks pälvis 1998. aastal laureaadi tiitli postuumselt Ted Hughes kogumiku „Birthday Letters” eest. 2013. aastal sai preemia iiri päritolu luuletajanna Sinéad Morrissey.

Rohkem infot: www.poetrybooks.co.uk/projects/4/

Kõiki auhindu puudutab veel ka küsimus, milline on auhinna mõju kirjanduse kunstilisele väärtusele – mis saab mõttest „kunst kunsti pärast”, kui auhinnad annavad ette küllaltki selged raamid ning autorid kohandavad sisu vastavalt võistluse reeglitele, et auhinna jaoks kandideerima sobituda, mitte niivõrd selleks, et luua? Susan Sontag on öelnud, et kirjandus suudab õpetada ja arendada võimekust tunda kaasa neile, kes pole meie ise, meie omad ega meie moodi. Jääb üle vaid loota, et kirjandusauhinnad tõstavad tõepoolest esile just seesugust kirjandust, mis avardab inimeste silmaringi, paneb neid tundma ja mõtlema ning mõistma seda, mis on võõras, ning võidavad just need teosed, mis on kirjutatud südamest, sooviga maailma muuta ega ole sulest välja imetud lihtsalt selleks, et võita rahalist auhinda.