30. augustist 3. septembrini viibis Tartus legendaarne rumeenia kunstnik Dan Perjovschi, kelle töid näeb kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UTi raames 27. oktoobrini Tartu Kunstimuuseumis, galeriis Noorus ja Y galeriis.

Räägi alustuseks, miks otsustasid teha oma niigi kiires graafikus ruumi Tartule? Tegu on ju rahvusvahelises mõttes küllaltki väikese low budget festivaliga, mille vahendid ei ole võrreldavad sinu tavapäraste võõrustajatega.

Just selle pärast. Esiteks polnud ma siin kunagi käinud. Lisaks olid ürituse väiksus ja low budget’i pool minu jaoks huvitavad. Mul on kahju, et ma ei saanud kauemaks jääda, olin kutse saamisel juba mitme projektiga seotud.

Mis on kõige radikaalsem koht, kus oled oma töid näidanud?

Ma ei tea. Kontekstid on väga erinevad. On kohti, kus võid teha, mida iganes tahad, näiteks kunstiühingud Saksamaal. Seal on kunstnikul maksimaalne vabadus nii teemade osas kui ka vahendite mõttes. Mõnikord aga oled kunstnikuna suures muuseumis jällegi väga piiratud. On teatud publikuga seotud ettekirjutused, näiteks USAs, kus publiku eest kantakse väga head hoolt. Nii ei saa rääkida kõigest kohas, kus käivad lastega pered – saan sellest täiesti aru. Samas Moskvas jälle tuleb olla väga ettevaatlik õigeusu kiriku teemal. Niisiis igal pool on erinevad nüansid. Seega radikaalse kohta ei oska ma öelda. Viimasel ajal olen huvitatud rohkem tõsistest, normaalsetest näitustest. Ma tüdinesin sellest pidevast normist väljapoole püüdlemisest ära, mille üheks näiteks on kataloogid, mida ei ole võimalik nende üledisainituse tõttu lugeda. Peaksime jõudma teatud neutraalsesse olekusse, kus saaks lihtsalt rääkida. Me oleme siin [näitusel – T.T.] selleks, et oma töid näidata ja diskussiooni alustada, mitte enda esiletõstmiseks või eputamiseks. Radikaalsed asjad võivad olla väga problemaatilised.
Suures muuseumis võib juhtuda, et seal on töötamiseks väga hea atmosfäär, aga see võib olla ka õudne. Näiteks ei lubataks mul Kanadas niimoodi redelil ronida nagu siin, kuna ma võin kukkuda ja nad kohtusse kaevata. Ma pidin läbima koolituse, kuidas ronida redelil, tavalisel redelil. Prantsusmaal jälle ei lubatud mul kasutada oma tavalist markerit, kuna selle aroom võib häirida muuseumis töötavaid inimesi ja tekitada probleeme ametiühingutega.

Kas tunned, et ka Tartus töötades pead end mingil viisil piirama?

Ei. Aga üldiselt, ja see on nüüd selle küsimuse teine pool, kasutan ma joonistamismeediumit seetõttu, et tavamõistuse jaoks seostub joonistamine koomiksite ja multikatega, mida ei võeta väga tõsiselt. Nii on kunstnikule lubatud rohkem poliitilisust ja vabadust. Kui ma teeksin sama fotograafias, oleks see palju ohtlikum. Nii et joonistades saan ma öelda rohkem ja olla kunstnikuna vabam.

Aga kas sa ei karda, et seepärast ei võta inimesed su töid ka nii tõsiselt, sh su ideid?

See küsimus ei puuduta enam mind, vaid publikut. Inimesed tulevad näitusele, nad saavad joonistustest aru ja naeravad vastavalt oma kultuurilisele taustale. Paljud mõtlevad ja näevad sarnaseid asju, kuid nad ei oska neid protsesse visualiseerida. Teised aga võtavad seda kui mitte päris tavalist kunsti ja ei süvene seetõttu. Seega on sul õigus, kuid ma teen seda selleks, et kunstiobjektidest hoiduda, mitte et olla müüdav. Ma ei taha minna Keith Haringi teed, ma ei taha olla muuseumipoes, vaid muuseumis endas. Ma ei taha olla vihmavarjudel, välgumihklitel ja külmkapimagnetitel. Ainus tegevus, mille käigus ma midagi toodan, on aktivism, kui objekte müüakse poliitilistel eesmärkidel, mõne idee toetuseks.
Ma segan alati oma loomingus erinevaid suundumusi. Mõned mu joonistused on rohkem koomiksilaadsed, teised jälle filosoofilisemad, kui proovida neid kuidagi kategoriseerida. On abstraktsemaid ja ka otsekoheseid ning naljakaid töid. Seda seepärast, et publik on erinev, aga ka iga inimene on eri ajahetkedel erisugune. Minu joonistused on päeva igaks hetkeks (naerab).

Kas see müüdavusest hoidumine tähendab, et sa ei müü oma töid?

Müün. Kogu aeg.

Nii erakogujatele kui muuseumitele?

Jah, mul on lepingud mitme galeriiga.

Kas joonistad erakogujate jaoks samuti seintele?

Ei, teen seda ainult avalikel pindadel. Kui alustasin seintel töötamist, saatsin oma joonistusi skannituna. Nii jäi originaal mulle ja olen saanud neid hiljem müüa. Olen müünud ka oma märkmikke, sh kogujatele, kuid viimastel aastatel pakun neid vaid näitusepaikadele, kus mu tööd on väljas olnud. Kui nad ei ole ostmisest huvitatud, jäävad need mulle endale.
Kuna olen nüüd rohkem materiaalselt kindlustatud, saan endale sellist valimist lubada. Ma pole kogujate vastu. Pean seda austama, kui inimesed investeerivad oma raha minu kunsti, see on imeline. Seega ma püüan olla aupaklik. Ma tahan ehitada siinkohal teatud laadi silda – objekti, mida iseloomustaks kriitiline autonoomia ja huumor, kuid mis ripuks kellegi kodus. Ma pole kõigi oma müümiste suhtes kindel, vahel tundub mulle, et oleksin pidanud rohkem raha küsima (naerab). Ehk siis ma olen kunstituru suhtes kriitiline, kuid samas ka selles osaline.

Oled sa kunagi kaalunud joonistamisest loobumist ja teiste meediumitega töötamist? Või on joonistamine sinu jaoks täiuslik meedium?

Hetkel on see minu jaoks kõige ideaalsem meedium. Ma isegi ei mõtle millelegi muule, kuna olen asjas nii sees. Loon protestijatele, nii Istanbulis kui nüüd Rumeenias, visuaalseid kujundeid, mida nad oma reaalses võitluses kasutada saavad, teen näitusi jne. Suudan pidada hetkel vaevu sammu asjadega, mida minult tellitakse. Nii et ma ei tea, mis tulevikus saab. Pärast viitteist aastat praktikat olen ma aru saanud, et on kogunenud teatud hulk trükitud materjali – ajakirju, kunstiraamatuid, kutseid ja muid selliseid kõrvalprodukte –, mis moodustavad omaette keele. Ma püüan selles kogumis kuidagi korda luua ja olen sellest ka näituse kokku pannud. Ajakirjad ja ajalehed on minu jaoks eraldi teema, teistmoodi sein.
Teen nüüd ka metallist skulptuure. Kui mu joonistused on justkui plahvatused, siis metalliga on tarvis kannatust. Ühtlasi teen palju pilte, kuna kolin tavaliselt iga viie-seitsme päeva järel uude linna. Fotode puhul köidavad mind eelkõige värvid (naerab). Samas, kui te mind siia kutsusite ja ma oleksin öelnud, et ma ei joonista, siis mida te oleksite arvanud? Kuraatorid oleksid pettunud, kui ma ei joonista. See on natuke nagu leping või härrasmeeste kokkulepe: „Sa meeldid mulle, kuna sa teed selliseid asju. Tee neid siin.”

Saan su mõttest aru, kuid meie puhul on võib-olla erinev see, et võtsime sinuga esmalt ühendust sinu töö „Romania” pärast.

Mäletan. See tätoveering on minu jaoks hoopis teine asi. See oli väga tugev performance, millest sai väga edukas objekt. Müüsin kõik viis koopiat erinevatele olulistele kunstikeskustele. Samas tundub mulle, et sellest rääkimine on palju huvitavam kui objekt ise. Ehk siis idee on huvitavam kui see lõpuks maha müüdud objekt. Ma olen väga pragmaatiline. Lõin selle teose, et see säiliks muuseumis teatud viitematerjalina, kunstiajaloona. Nii et kui nad räägivad sellest tätoveeringust või selle eemaldamisest, räägivad nad minust. Seda oli vaja, et mind võetaks tõsiselt põhjusel, millele sa ka ise varem viitasid. Joonistus on palju vabam. Ma tulen, ma joonistan, ma lähen minema. Objekti on tarvis transportida, kindlustada. See on keeruline ja ma püüan selliseid probleeme vältida.

Ütlesid ükskord, et sa pole rahvusvahelisest kunstimaailmast väsinud, aga kas näed selle puhul siiski mingeid puudusi?

Loomulikult, alati on midagi viga. Isegi siin [Tartus – T.T.]. Asi on selles, kuidas me kunsti adresseerime. Me proovime inimesi tüssata, et nad näitusele tuleksid. Kuna maailm, milles me elame, ei ole piisav, proovime inimestele selgeks teha, et meil on põnevaid ideid, kuid kedagi ei huvita. Vaja läheb maagiat, kübarast tuleb paar küülikut välja tõmmata. Siin on see isegi normaalne, kuna olete veel võitleval positsioonil, see on tõeline. Kuid Läänes valitseb igal pool, kuhu sa lähed, dekadents. Ja sellest on kahju, kuna on nii palju huvitavaid töid ja kunstnikke, kes võitlesid kogu oma elu vältel, et seda saavutada. Kõik on väga turu- ja rahakeskne. Seega jah, toimub palju jama ja kõik teavad seda, aga on vait. On hiina autoreid, kes kopeerivad Lääne kunstnikke, kes omakorda jäljendavad mõnda teist Lääne kunstnikku, ja keegi ei näe selles probleemi.

Kommenteeri palun lühidalt ka oma suhet mõistetesse PRADA ja PRAVDA.

See ei meeldi mulle, aga see on teie asi, mitte minu. Mul oli PRAVDA ja ma ei taha PRADAT. Seega minu maitse jaoks on see liiga moekeskne. Samas, kui see lubab teil oma kontseptsioonid kokku tuua, siis miks mitte.

Kuid kas sinu jaoks on nende kahe sõna vahel seos?

Kahtlemata, eriti siin [Eestis, Ida-Euroopas – T.T.]. Meil [Rumeenias – T.T.] polnud vene vägesid, seega siinne tõde oli teistsugune. Nüüd on aga meil mõlemal Prada.

Kuid kas need kontseptsioonid on üldse enam olulised? Või näed sa siin hoopis mingit kolmandat võimalust?

Ma ei tea. Vastandus ida-lääs toimib minu jaoks endiselt, aga see on rohkem kontseptuaalne eristus. Varem polnud meil näiteks teksapükse, nüüd on. Samas tundub mulle üha enam, et Euroopa kontekstis on aktuaalsem põhi-lõuna. Aga ma olen 52-aastane, ma pärinen natsionaalkommunismist, mis suundus neoliberalismi. Seega püüan kõike, mis seostub taoliste brändidega, endast eemal hoida. See on valdkond, mis imeb siit piirkonnast ressursse kõige enam välja. Kogu jama, mida tänavatel näeme, on loonud mõni kunstitudeng – disain, reklaamid jne.

Mis on sinu jaoks kunstis oluline?

Me peame õppima uuesti tõtt rääkima ja tagasihoidlikud olema ning tõesti vaatama maailma, milles elame. Kunstnikud arvavad, et nad tulevad Marsilt koos eriõigustega, aga see pole nii. Mida see tähendab, et kaasaegse kunsti näituse dOCUMENTA eelarve on 20 miljonit? Miks me selliseid üritusi korraldame? Mida me sellega tõestada tahame? Ma arvan, et kunstnikel lasub kohustus ühiskonnale ka midagi tagasi anda ja kõik peaksid seda tegema. Nad peaksid vaatama, mis nende ümber toimub. Praegu ei ole just head ajad, kunagi pole olnud. Seega peame me kunstnikena sellesse ühiskonda panustama – ja ka teie kuraatoritena. Ning ma mõtlen seda tõsiselt, mitte vaid suurte sõnadena, nagu „parema maailma nimel”. Me ei taha ise teatud seisukohti artikuleerida, kuid miks me peaksime laskma seda poliitikutel teha? Kas nad on paremad spetsialistid? Kuidas nad teavad? Mina olen enda valdkonna asjatundja, ma panustan sellesse kogu oma elu ja energia. Kuulake, kui ma räägin. See on see, mida peaks minu arvates tegema. Asjaolu, et kunstiturg neelab kõike ja kunstnikud on valmis ka kõike tegema, on väga problemaatiline. Üks osa kunstist peab jääma kriitiliseks ja radikaalseks.

Galerii