Krikor Kouchian on aktiivne Pariisi DJ ja produtsent, kes on loonud muusikat erinevate pseudonüümide alt alates 90ndate lõpust.

Tema täispikk album „Pacific Alley” tundub olevat autori siiani kõige kontsentreeritum ja täielikum teos. Põhimotiivid ja temaatika rulluvad lahti juba esimese loo „Onda Vaselina” ajal, mis on ühtlasi üks haaravaimaid palasid plaadil. Kogu kauamängivat läbib konkreetne perspektiiv, mis on ühel ajal projekti suurim tugevus ja nõrkus – on hea kuulata plaati, kus autor teab päris täpselt, mida ta öelda tahab. „Pacific Alley” kõlab justkui linnakirjeldus, kus iga heli ja detail on peenelt paika sätitud, et manada kuulajale silme ette kohaspetsiifiliselt visuaalne pilt. Palju suitsu ja tolmu kaheksakümnendate lääneranniku tänavatel, head funk’i-gruuvid. Prince on teemas, palju toimub ja toimub kiiresti. Kujutan ette, kuidas piimavuntsidega kutt konditsioneerita korteris varajastel hommikutundidel VHS-kassettidelt läägeid märuleid vaatab.

Negatiivse poole pealt hakkab üksikute lugude vau-efekt pikapeale kuluma ja väsitama. Sisu ei ole nii mitmekesine, et leida uusi kihte ja konkse. Puuduvad konfliktid, pöörded, vahepeatused – kõik on lõpuni lahendatud ja kujundatud. Ka salvestustehnika ja -meetodid mõjutavad seda tundmust ning loost loosse takti alguses löödavad ühtlaselt „tolmused” snare’id mõjuvad kergelt ärritavalt. „Armas Y Heroina” ja „Distrito Federal” on kaks ambient’i-katkendit, mis isiklikult jätavad külmaks ega aita albumi pilti märgatavalt väärtustada.

Päeva lõpuks võib öelda, et „Pacific Alley” on oma miinuste ja plussidega täispikk plaat, mis siiski väärib kuulamist.