Ajajärgul, mil töö ootab tegijat rakenduses ega vaja tegemiseks töölepingut, tõstatuvad enneolematul skaalal juba vanad tuttavad ühiskondlikud probleemid ehk lünklik sotsiaalkaitse ning laekumata jäävad maksud. Kas Eestis oleks aeg vaadata ümber senine soosiv suhtumine platvormitöösse?

A-le meeldib inimestega suhelda ja kuna ta on varajane ärkaja, alustab ta hommikuid tihti sellega, et sõidab kohvi juues poolteist tundi Bolti. See on talle põhitöö kõrvalt lisasissetulek, mis läheb eraldi pangakontole, kust on perega reisile minnes hea võtta. Riigikassasse sellest midagi ei jõua. „Enamik juhte, keda tean, ei maksa makse,” tunnistab ta.

N on sportlik arstitudeng, kes toimetab rattaga linna vahel kimades juba teist suve kätte Wolti toidutellimusi. Oma OÜle laekuvatest summadest finantseerib ta peaasjalikult oste, nagu uus jalgratas või fotovarustus. „Ainus trenn, mille eest peale makstakse,” viskab ta nalja ning räägib edukast ettevõtjast, kes olla arsti soovituse peale rohkem liikuda woltima hakanud, sest niisama rattaga sõitmine tundus nüri.

J pakub suvel Airbnb kaudu majutust elukaaslase korteris, mis on talvel pikemalt välja üüritud. Ta pole otsustanud, kas deklareerida suvine tulu. „Tõenäoliselt mitte, eraisikuna ei saa kulusid maha arvata, ja tõtt-öelda ma ei tunne, et võlgnen riigile midagi. Näiteks pole mul haigekassat, käin eraarsti juures ja maksan ise.” Aa, okei, aga kes sind Venemaa eest kaitseb, tahaks kiuslikum pool minust küsida. „Võib-olla järgmine aasta. Kui OÜ teen.”

Need on päris inimesed ja näited minu viimastel nädalatel peetud vestlustest. Pisut statistikat. 2018. aasta lõpus tehtud uuringu kohaselt on platvormitööd teinud iga viies eestlane ja umbes 8% neist regulaarselt iga nädal. Tervelt 40% vastanutest on aga platvormitööd otsinud. Võrreldes ülejäänud kaheksa uuringus osalenud Euroopa riigiga ületab esimene näitaja mõnevõrra keskmist, tööotsijate protsent on aga lausa esikohal. Küsitlus hõlmas kõikvõimalikke veebi vahendusel leitud tööotsi. Kõige levinum oli veebipõhine töö, nt veebikujundus, tõlkimine, küsitlustes osalemine jm, sellele järgnesid teenuste osutamine teiste inimeste kodudes, sõidujagamine ning kulleriteenuse pakkumine. Platvormide vahendatavaid teenuseid on ise kasutanud 60% küsitletutest.

Kuigi vaid 4% jaoks regulaarsetest platvormitöötajatest oli platvormitöö ainus teenistus ja valdavalt oli tegu pigem lisatuluga[1], on platvormimajandusest saanud osa meie argipäevast ning see on kasvanud viimastel aastatel tavamajandusest kordades kiiremini. 2015. aastal oli maailmas hinnanguliselt 7500 platvormitöö pakkujat ja nende turumaht kokku 103 miljardit eurot.[2] Sealjuures on suurimad jagamismajanduse ettevõtted pärit pea eranditult USAst (eestlased võivad siinkohal Bolti üle uhked olla). Tulevikuks sama tormilise kasvu jätkumist üldjuhul ei prognoosita. Näib, et vähemalt põhivaldkondades (transport, majutus) on turg enam-vähem stabiliseerunud.

Teenuste digiteerimine

Praegusel kujul sai platvormitöö alguse 2000. aastate lõpus pärast majanduskriisi (nt Airbnb asutati aastal 2008, Uber aastal 2009). Ärimudel, mis põhines kolmnurgal töötegija-klient-vahendusplatvorm, sai plahvatusliku hoo sisse paar aastat hiljem, kui Uber-millegi-jaoks-tüüpi ettevõtteid tekkis igas maailma nurgas ja sektoris nagu seeni pärast vihma. Ühelt poolt resoneeris jagamismajandus uue põlvkonna väärtustega, nagu keskkonnateadlikkus ja unikaalse kogemuse hindamine, teisalt sobitub platvormitöö teisenenud ootustega tööle. Y-generatsiooni väärtusahelas on nimelt paindlikkus ja mitmekesisus olulisemal kohal kui stabiilsus ja turvalisus. „No boss, no limits,” reklaamis Uber end tulevastele sõidujagajatele, lubades enneolematut paindlikkust ning iseenda ülemuseks, ettevõtjaks olemist.

Iseenesest pole ju vabakutselises tegevuses midagi revolutsioonilist ja spetsiifilisi oskusi nõudvate ametite puhul oli see varemgi populaarne. Tehnoloogia areng tegi selle tegevusvormi lihtsalt kättesaadavaks märgatavalt suuremale inimhulgale. Tänu internetile ja nutiseadmetele muutus hõlpsamaks nõudluse ja pakkumise kokkuviimine ning tehingute sõlmimine poolte tuvastamise, makselahenduste ning tagasisidesüsteemidega.

Kõigele oli oma platvorm. Amazonile kuuluv Mechanical Turki keskkond madalalt tasustatud ja väheseid oskusi nõudvatele ülesannetele, nagu piltide märksõnadega tähistamine, transkribeerimine, andmetöötlus jm. TaskRabbit majapidamistöödele. Upwork spetsiifilistele valgekraede tööotsadele, nagu veebiarendus või turundus. Tulevik tundus kuuluvat vabakutselistele.

Puudulik regulatsioon

Pärast esimest eufoorialainet saabus aga pohmelus. Selgus, et ilma formaalse töösuhteta, mis võimaldaks töötegijaile korraldusi jagada, on raske tagada teenuse ühtlast kvaliteeti ning ka klientide rahulolu. Tavamajanduse ettevõtted nägid Uberi jt puhul ebaausat konkurentsi ning üha enam riike ja kohalikke omavalitsusi keelustas nende tegevuse. Platvormide vahendusel töötavad sõltumatud lepingupartnerid aga avastasid, et nad on saanud ühes paindlikkusega ka varem tööandja kanda olnud riskid ning vastutuse. Puudus traditsiooniline sotsiaalkaitse – garanteeritud miinimumtöötasu, puhkus, haigus- ja töövõimetushüvitis ning pensionimaksed – ning kuidagi ei laienenud ka töö- ja puhkeaja, töötervishoiu ja -ohutuse nõuded. Polnud ka ametiühinguid, kuhu oma õiguste eest väljaastumiseks koonduda. Lisaks taksojuhtidele protestisid tänavail peagi ka Uberi juhid ning platvormid leidsid end kohtus pakutava töösuhte olemuse üle vaidlemast.

Töötegija-kliendi-vahendusplatvormi kolmnurksuhet defineeriv joon on ju töötegija määratlemine iseseisva lepingupartnerina. Eestis saab sõlmida töötegemiseks töölepingu asemel võlaõigusliku (VÕS) lepingu ehk käsundus- või töövõtulepingu. Seadusandlus lähtub põhimõttest, et võlaõiguslikus suhtes on pooled võrdsed ja töötegija seadusega kaitsmine pole vajalik; poolte õigused ja kohustused on reguleeritud konkreetse lepinguga.

Sellistes tingimustes pole tagatud näiteks riiklikule miinimumile vastav töötasu, kuna teenitav tulu oleneb nõudlusest ja on raskesti prognoositav. Kui Uber kehtestab ise teenuse hinna, siis mõnel platvormil määravad selle teenusepakkujad ja konkurents viib hinnad alla. Hinnasurve on eriti tuntav globaalsetel platvormidel, kus omavahel konkureerivad kasutajad läänemaailmast ning Aasia riikidest ja Indiast, olgu siis tegu lihtsakoeliste ülesannete või hoopis keerulisemaid oskusi nõudva virtuaaltööga. (Kusjuures töö tellijal on Mechanical Turki ja Upworki tüüpi platvormidel õigus üldse tasu maksmisest keelduda, kui ta peab tööd ebakvaliteetseks.) Miinimumtasu puudumine soodustab omakorda ületöötamisriski, eriti olukorras, kus töö- ja puhkeaeg on reguleerimata.

Puuduliku sotsiaalkaitse tõttu on sageli leitud, sh Eestis tehtud analüüsides, et riikidel tuleks kaaluda lisaks töötajale ja iseseisvale lepingupartnerile seadusandlusse kolmanda kategooria ehk majanduslikult sõltuva töötegija (economically dependent worker) sissetoomist, mida on mõnes riigis ka juba tehtud. Selline vahekategooria viitab töötegijale, kes on tööandjast majanduslikult sõltuv (püsiva sissetuleku tõttu), ent ei allu talle samal määral kui lepinguline töötaja, ning kellele tagatakse töösuhtes täieliku iseseisvuse puudumise tõttu teatud tööalane kaitse[3], näiteks Uberi juht, kellele sõidujagamine on põhitegevus.

Kuna nii Eestis kui ka mujal on platvormitöö sageli lisategevus, siis võib eeldada, et paljudel platvormitöötajatel on juba mingit tüüpi kehtiv sotsiaalkaitse, näiteks tervisekindlustus. 2018. aasta uuringule vastas 49% Eesti platvormitöötajatest, et neil on täiskoormusega põhitöökoht, 7% töötas osalise koormusega, 9% tegutses iseendale tööandjana, 3% olid pensioniealised ja 15% üliõpilased.[4] Samas on leitud, et mida suurem osa inimese sissetulekust on teenitud platvormitööga ehk mida rohkem ta sellest sõltub, seda väiksem kipub olema tema sotsiaalkaitse tase.[5]

Lisaks on õhus küsimus, kuidas kaitsta tarbijate õigusi olukorras, kus platvormide vahendatavatele teenustele kehtivad tavamajanduses tegutsevatest konkurentidest tunduvalt leebemad nõuded, kui üldse. Eestis on näiteks Airbnb kaudu vahendatavate pindade ohutus, hügieen jm erinevalt majutusasutustest reguleerimata. Vastuargumendina tuuakse siin tihti platvormide iseregulatsioon ehk kasutajate tagasisidel põhinev reitingusüsteem praagib kehva teenuse pakkujad ruttu välja.

Laekumata maksud

Teine terav küsimus on maksude tasumine, õigemini mittetasumine. Kuna paljud platvormitöö tegijad on eraisikud, mitte juriidilised isikud (FIEd või OÜd), peaksid nad tasuma platvormide kaudu teenitud tulult eraisiku tulumaksu. (Erandiks on siin GoWorkaBit, kes platvormi kaudu vahendatud tööampsudelt ise maksud tasub.) Eraisiku tulude deklareerimine on aga vabatahtlik, platvormidel puudub maksuametile info edastamise kohustus.

Senine lähenemine on põhinenud usul, et maksude deklareerimist aitab tõsta selle võimalikult lihtsaks tegemine. Tänu koostööle maksuametiga saavad kasutajad oma andmed suurematelt platvormidelt otse tuludeklaratsioonile saata. Lisaks on eraisikul võimalik kasutada 2019. aastast ettevõtluskontot ehk omamoodi FIE kergversiooni. Kuna kulusid tuludest maha arvata ei saa, sobib ettevõtluskonto praegu siiski pigem kitsale teenuseosutajate ringile, kelle tegevusega ei kaasne suuri kulusid.

Naiivne oleks arvata, et tavamajanduses, eriti sularaha kasutavates teenusharudes, tulu deklareerimata ei jäeta. Platvormimajandusel on iseenesest potentsiaal olla läbipaistvam, kuna kõik tehingud on platvormil kergesti jälgitavad. Kaldun arvama, et suuremaid muutusi maksude deklareerimise määras tooks kaasa vaid kohustuslik infovahetus platvormide ja riigi vahel. Platvormitöötajad tunnevad ka ise, et Eestis pole asutust, kes oskaks nõustada seadusandlikes ja maksuküsimustes ning kuhu oleks koondatud kogu vajalik info, ehk puudub n-ö ühtne trajektoor riigis toimetamiseks.

Platvormimajandusse sisenemisel ei ole enamasti suuri takistusi ja selleks ei ole vaja tohutut alginvesteeringut. Seetõttu on nähtud platvormitööd kui ettevõtluse ja ettevõtlikkuse soodustajat ning soovitatud, sh Eestis, tärkavat sektorit mitte üle reguleerida. Lisaks võimaldavad platvormid osaleda tööturul neil, kes seda muidu teha ei saaks, kuna vajavad tavapärasest rohkem paindlikkust, nt väikelaste vanemad, omaste hooldajad, tudengid, tänu veebipõhisele tööle ka maapiirkondades elavad inimesed. Vastasleeri arvates on tegu aga olemuslikult jätkusuutmatu majandusharuga, mille konkurentsieelis põhineb suuresti tasumata maksudel ning mida ei peaks soodustama.

Jagamismajanduse ettevõtted pakuvad teenuseid tihtipeale soodsamalt ja mugavamalt, laiendades seeläbi nende kättesaadavust. Usun, et keegi ei eita rakendusemajanduse positiivset mõju meie igapäevaelule ega ihka tagasi Bolti- ja Airbnb-eelset aega. Seevastu on kindel, et ebatraditsiooniline töö on tõusuteel ja selle reguleerimine on üks riike ees ootav suurem väljakutse. Kui seni on jagamismajanduse ülereguleerimist innovatsiooni lämmatamise kartuses pigem välditud, siis nüüdseks tundub sektor olevat piisavalt küps, et tegeleda ka ebamugavate küsimustega. Kuidas kindlustada platvormitöös osalejatele sotsiaalsed garantiid? Kuidas tagada maksude laekumine? Kuidas teha nii, et mäng oleks aus kõigi mängijate jaoks olenemata sektorist ning töösuhte vormist?

Autor tänab Johanna Vallistut Arenguseire Keskusest.

[1] Digital Footprint: The platformisation of work in Europe. Factsheet for Estonia. – Statistical Services and Consultancy Unit (SSCU), University of Hertfordshire, 15.04.2019.
[2] Analüüs „Tuleviku töö – uued suunad ja lahendused”. – Technopolis Group ja Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE, 14.05.2017, lk 84.
[3] Ibid., lk 155.
[4] Digital Footprint: The platformisation of work in Europe. Factsheet for Estonia. – Statistical Services and Consultancy Unit (SSCU), University of Hertfordshire, 15.04.2019.
[5] The Social Protection of Workers in Platform Economy. – Euroopa Parlament, 2017, lk 99.

Kristel Kont on näinud seestpoolt nii iduettevõtteid kui ka ELi institutsioone. Praegu viljeleb ta ebatraditsioonilise töö vorme.