Tallinna kesklinnast kiviviske kaugusel podiseb ühe pisikese luugi taga juba mõnda aega väidetavalt linna parim puljong. Käisime uurimas, kes seda imeleent valmistavad.

Telliskivi Loomelinnaku söögikohaplahvatuse varjus toimetavad korporatiivsest keep-smiling’ust sõltumatud poolsalajase iseloomuga rakukesed. Kahe trammipeatuse kaugusel Voltas asub anonüümse välimusega putka, mis püüab pilku ainult ümmarguse värvilise sildiga. Selles putkas asub Puljongibaar, mis tähistas 1. märtsil oma esimest sünnipäeva.

Siin toimetavad kolmekesi Anton Makejev, Agnes Ott ja Rafael Jenokjan. Pisut enne kui neile külla jõudsin, saabusid nad toitlustust tegemast, aga küsimusele „Kuidas teil siin läheb?” vastab Anton: „Nii, nagu sa näed.” Olen praegu ainus klient, aga on ka neljapäev ja kell on kolm.

Anton räägib, et nende hoovis kaaluti kunagi veokeid ning õuealal ongi täpselt nii palju ruumi, kui võiks olla ühes sellises kohas, kus kaubarongidele asju laotakse, ehk ruumi siin on. Suveks on seal plaanis veidike korda luua. Can’t wait, sest on tore, et lõpuks mõeldakse ka inimestele nagu mina, kes elavad näiteks Paljassaare poolsaare kaenla all ega viitsi terve elu taksoga kesklinnast koju sõita.

Tubane pool on aga pisike, süüa võib siin kas aknaorvas istudes või avatud köögi ees leti ääres. Anton ja Rafael vastutavad köögipoole eest. Rafaelil on letil omanimelised sriracha-purgid, mille kohta levivad kuuldused, et see säilivat aastaid, aga keegi pole veel nii kaua oodata jõudnud.

Anton on habemesse mähkunud dude, kes räägib vaikselt ja pigem vähe, ent see-eest ausalt. Võimalik, et ta eelistaks üldse mitte midagi öelda, aga ta peab, sest ma küsin. Ja küsin, miks just puljong. Ja ta räägib, et sõbrad-tuttavad järjest kurtsid, et väljas söömas käies pole võimalik saada head suppi, mis on paraku tõsi. Veel on tõsi, et hea toidu alus on hea puljong ning on suur vahe, kas puljongi on keetnud inimene, kes kasutab pulbrit, või on selle keetnud aeg. Antonil endal oli parajasti restoranikokana töötamisest kõrini ja kui ta nägi, et kodulähedane majakene üürile anti, kolis kohe sisse. See pole eriline liialdus, sest alguses magas ta vajaduse korral köögis põrandal, kuna maitsed oli vaja paika saada. Need on nüüd õnneks paigas, sest siit-sealt on kuulda, et tegu on parima puljongiga ever. Ja samuti on tõsi – küsisin üle –, et puljong keeb siin 24 tundi.

Menüüs on praegu köögivilja-, kana- ja veisepuljong ja mõned supid. Suure tomatientusiastina tellin tomati-maapähklisupi ning ei pea pettuma. See on sedasorti veganitoit, mis omnivooridele küsimusi ei tekita. Ridamisi on menüüsse lisandunud ka muud, Anton ütleb, et „vastavalt hooajale ja nii, nagu mets ja aed pakuvad, ja nii, nagu ideed tulevad”. Viimasel ajal teevad nad ka päevapakkumisi, milleks oli tol päeval soe salat grillitud varajase kapsa, herne, valge oa hummuse, toortatra ja kohviga. Ja väga hea oli! Kapsas andis tekstuuri, tatar keha, hummus täidluse ja kohv annab, nagu ikka, kick’i.

Saan veel teada, et otseselt köögitehnilise peenutsemisega keegi tegeleda ei viitsi, vaid lihtsalt katsetatakse ja vaadatakse, mis ja kuidas välja tuleb, ja tehakse seda, mis endale meeldib. Anton muigab, et üht tal veel menüüs ei ole, nimelt kalapuljongit. „Seda küsitakse küll, aga mulle endale ei maitse.” Samas ei välista ta selle peatset menüüsse ilmumist.

Puljongibaar on avatud esmaspäevast laupäevani ja sinna sõidavad Kopli tramm ja Wolt.

Mine, kui hindad lihtsust ja ausat toitu.
Ära mine, kui kohta üles ei leia.

Karin Sõmer on sommeljee ja vabakutseline elukriitik.

Fotod: Aleksander Kelpman

Galerii