Kui elu muutub liiga suureks ja intensiivsused voolavad üle, siis tuleb vaadata, kuidas popkultuur saaks siin aidata oma tuppa tõmbuda.

Saime elada vägeval ajal, mil ühiskond pidi isoleeruma ja atomiseeruma ehk lihtsamalt öeldes tõmbuma oma tuppa. Seda reaalselt, mitte metafoorselt. Nii mõnigi rääkis isolatsiooniperioodil, kuidas selline asi mõjub talle ikka hästi, saab enda sees revisjoni teha jne. Kas taolisi jutte uskuda, on muidugi iseküsimus. Mulle on pigem tundunud, et inimese sees pole suurt midagi ja sellised kaevumised on rohkem nagu teistele etendamiseks välja mängitud. Aga võib-olla ma olen kiuslik.

Võtta avalikkusest väiksem, suurem või isegi igavene puhkus – see on ju cool. Olla eksiilis, olla kadunud, olla kauge kuma millestki, mis ühelt poolt oli, kuid teisalt võib veel tulla. Muidugi oleks sellise asja adekvaatne eeltingimus, et varem on „keegi” oldud, et mingisugune konsensus on su isiku kusagil kolmandate inimeste jaoks (nimetame seda siis avalikkuseks) ära märkinud. Parimal juhul on selline avalikkus olnud pigem tsentraliseeritud ja mitte nii fragmenteeritud kui meie ilusal ajal. Praegu on tänu meediate kõikjalolekule enam-vähem kõik avalik ja kuna kuulsuse lävi kui selline on langenud nii madalale, võib muidugi tekkida pausi võtmise eel ka kahtlusi, kas äkki pausi ajal või ammugi pärast seda sind keegi enam mäletabki ja milleks siis see kõik – üks tühi töö ja vaimu närimine. Tulevad uued peale ja võtavad üle. Meenub, kuidas 2000ndate alguses tegutsesid eesti süldimuusikaskeenel nii Sulo kui ka Vale-Sulo. Vale-Sulo oli siis vist keegi, kes esines kusagil Sulo pähe. Ja kuna Sulo kuulsuse lävi oli ikkagi küllaltki madal (ta ise esines ka alguses Pearu Pauluse tribuutlauljana), sai Vale-Sulost õige varsti hoopis kuulsam artist. Aga keda huvitaks lugu siseeksiilis elavast Vale-Sulost? Võib-olla ainult mind.

Võtta avalikkusest väiksem, suurem või isegi igavene puhkus – see on ju cool.

Sotsiaalmeediast tagasitõmbumiselgi on sageli väga performatiivne foon, sellest tehakse ikka sündmus – ilma kärata ja vaikse susinaga sealt lahkuma ei tõtata.

Aprillis linastus Michael Jordanist ja tema ajastu Chicago Bullsi tegemistest rääkiv doksari „The Last Dance”. Jordan oli ilmselt 90ndate kuulsaim inimene – isegi mitte kuigi korvpallihuvilisel Prantsusmaal öeldi Chicago Bullsi külaskäigu aegu, et Jordan on kuulsam kui paavst. Pärast esimest three-peat’i ehk kolme järjestikust NBA tiitli võitmist teatas Jordan ootamatult, et lõpetab korvpalliga. Hea küll, see ei olnud küll otsene paus avalikust elust, Jordan plaanis proovida kätt pesapallis, kuid Michael Jordan ilma korvpallita võrdub ikkagi tagasitõmbumisžestiga. Soov tagasi tõmbuda on kindlasti praktiline, aga seda võib näha ka nartsissismi ülitasandina – vaadake alles siis, kui mind enam ei ole, ütleb see. Kadumine võib pakkuda alust müsteeriumiks ja õigel kuulsusel peaks seda ju olema. Ei saa olla pidevalt kättesaadav. Jordan elas teises maailmas, ta ei olnud emotsionaalselt kuigi kättesaadav, rääkis ka Jordani klubikaaslane Steve Kerr. Praeguse aja sotsiaalmeediakeskne kuulsus on sageli nürimeelne sellegi poolest, et see on nii läbivalgustatud – tahtmine pidevalt pildil olla on kuidagi liiga meeleheitlik ja alasti kistud. Michael Jordanil polnud käepärast sotsiaalmeediat, ütleb keegi asjatundja sarjas justkui teatava kahetsusega, et mis küll siis oleks võinud olla. Aga väga hea, et Michael Jordanil polnud sotsiaalmeediat. Kui oleks olnud, siis ehk poleks meil sellisel kujul jällegi Michael Jordanit.

Kadumine võib pakkuda alust müsteeriumiks ja õigel kuulsusel peaks seda ju olema. Ei saa olla pidevalt kättesaadav.

Oma tuba, elektrisinine valgus

Kuhu tõmbuda tagasi? Eks ikka tuppa. Parimal juhul ühte tuppa. Tuppa, millel on neli seina ja akendel katted ees. Valgust ei peaks vist tuppa paistma. Niimoodi tegi üks 20. sajandi esimese poole maailma rikkaim ja mõjukaim mees Howard Hughes. Hughesi elu esimesi aastakümneid võib pidada sooviks lõputult laieneda ja olla kõikjal, muutuda mingis mõttes kiiruseks endaks: ta oli megarikas, kurameeris filmistaaridega (Katharine Hepburn, Hedy Lamarr, Ginger Rogers jne), produtseeris filme, tegi lendamise kiirusrekordeid (ka ümber maailma). Pärast 47. eluaastat tõmbus Hughes aga avalikust elust tagasi ning pööras varasema mingis mõttes teistpidi. On teada, et Hughes elas neli kuud ühe Hollywoodi stuudio pimedas projektsiooniruumis, istus toolis, sõi šokolaadi, jõi piima ja vaatas filme. Siinkohal tuleb muidugi ära märkida asjaolu, et paar korda kukkus ta lennukiga ka alla ja pärast seda ei pruugi inimene olla enam endine.

Hughes tahtis nii väga olla eikusagil, et ta ei saanud olla teistele nähtav. Hughes ei kandnud ka kella, et olla „aja isand”.

Vahemärkusena pean mainima, et mu isa on ikka rääkinud kellestki oma noorpõlvetuttavast hüüdnimega Jänes. See Jäneski proovis isetehtud lennukiga õhku tõusta, kuid kukkus kusagil Mustvee lähedal asuval aerodroomil alla. Isa veel lisas, et pärast seda „polnud Jänes enam endine”. Oli ta endine või mitte, igal juhul olevat Jänes läinud hiljem Soome autot ostma ja elanud kaks nädalat ainult ühe leiva peal. Nii et natuke nagu Jeesus. Prantsuse tehnofilosoof Paul Virilio nimetab Howard Hughesi meie loo vaatenurgast asjakohaselt pealkirjastatud raamatus „Kadumise esteetika” muu hulgas ka „ümberpööratud Jeesuseks”. Ühtlasi küsib Virilio, miks valib nii rikas inimene elu ei kusagil mujal kui pimedas toas. Selleks et akumuleerida mitte raha, vaid võimu, proovib ta vastata. Hughes tahtis nii väga olla eikusagil, et ta ei saanud olla teistele nähtav. Hughes ei kandnud ka kella, et olla „aja isand”.

60ndate teine pool oli paljuski rokk-kultuuri, ühe 20. sajandi teise poole tähelepanuväärseima elu- ja suhtumisviisi tipp. Rokkstaarid said rikkaks ja kuulsaks ning nende ambitsioonid rebestasid taeva. Nad tegid muusikat, mida polnud varem tehtud, ja elasid elu, mida polnud varem elatud. Elu oli muutunud elektrilisemaks, elu oli muutunud paremaks, kui parafraseerida üht teist kadumiskunstnikku Stalinit. See täiesti teistsugune elu saabus nende jaoks kiiresti ja nad pidid selle eksperimendiga suhestuma ning sammu pidama. Nad olid uue ajastu avatarid. Võimsaimad neist rokkstaaridest olid muidugi The Beatles ja The Rolling Stones. Mick Jagger flirtis (mulle ei meeldi see sõna, aga millegipärast kasutan) sedalaadi kadumisega Nicolas Roegi filmis „Performance”, kus ta kehastas Londonis siseeksiilis elavat rokkstaari Turnerit. Roki tulevikušokk oli talle andnud ilme, mis ütles meile, et see inimene on maailmas kui võõrsil. Sellesse maailma oleme me heidetud, esitas Jim Morrison umbes samal ajal heideggerlikke laulusõnu. Turneri juurde kolib segastel asjaoludel samuti maapagu otsiv gangster Chas (James Fox). Filmi jooksul jõuavad Turneri ja Chasi identiteedid psühhedeelselt või siis 60ndate lõpu Londoni stiilis segi minna ning Chas tapab Turneri. Natuke varem tegi sarnase isolatsiooni tingimustes (saar, maja) äravahetamise filmi Ingmar Bergman („Persona”). Olid 60ndad ning aeg ja selle avalikkusesse tagasisidestatud nägu olid varasemast intensiivsemas muutumises.

Meil on televiisor

John Lennoni (kes ütles 60ndatel, et The Beatles on populaarsem kui Jeesus) elus saabusid 70ndate alguses keerulised ajad. Tema suhe Yoko Onoga muutus järjest turbulentsemaks, oma osa võtsid ka narkootikumid ja alkohol. Lennon suhestus ka ühiskondlike suundumustega. See oli tollal mingis mõttes rokkstaari normaalsus, sest, nagu öeldud, see eluvorm oli uus ja veel leiutamisel ning selle piire alles testiti. 1973. aasta suvest kuni 1975. aasta alguseni kestnud aega nimetatakse Lennoni biograafias „kadunud nädalavahetuseks”.

1973. aasta suvest kuni 1975. aasta alguseni kestnud aega nimetatakse Lennoni biograafias „kadunud nädalavahetuseks”.

Muidu New Yorgis resideerinud Lennon sättis oma elu suuresti ümber Los Angelesse. Seal ta siis hängis peamiselt oma uue pruudi May Pangi ja maverick-muusikamehe Harry Nilssoniga, jõi ja tarbis narkootikume. Ta visati korduvalt välja tolleaegsest L.A. põhiklubist Troubadour. Ükskord jõudis Lennon veel baaridaamilt küsida, kas too üldse teab, kes ta on. Baaridaam vastas, et ei tea, kuid Lennon vist ei jõudnudki selle peale veel korralikult vihastuda, kuna turvamees oli tal juba kratist kinni haaranud ja ta ukse taha tõstnud.

Selle aja jooksul jõudis Lennon salvestada kolm plaati, mis tähistasid ka tema taandumist poliitilistest sõnavõttudest ja pigem isiklikumaks muutumist. Minu jaoks on neist parim „Walls and Bridges” (1974). See on natuke laialilagunev joodikuplaat või sedasorti album, mis tehakse siis, kui kõik on olemas ja olukorrast on ühtlasi natuke kõrini. Kaasbiitel Paul McCartney ütles selle kohta, et pole viga, aga Lennon suudab paremini. Plaat sisaldas ka Lennoni kui sooloartisti ainsat USA esikohasinglit „Whatever Gets You Thru the Night”. Selle loo pealkirja sai Lennon ei kusagilt mujalt kui televiisorist, kui ta ühel ööl oma New Yorgi korteris üksinda kanaleid klõpsis ja siis kellegi kuulsa teleevangelisti jutluse peale sattus. Pärast seda „kadunud nädalavahetust”, mida võis tegelikult pidada ka puhkuse sissejuhatuseks, võttis Lennon välja päris puhkuse. Ta kolis Yoko Ono juurde tagasi, kasvatas poega Sean Lennonit ning tuli uue albumiga välja alles viie aasta pärast, mille järel ta ka peagi tapeti.

Meil on tuba ja meil on televiisor – võib öelda, et nii on meil käepärast terve maailma mudel. Lennoni heal tuttaval David Bowie’l sai umbes samal ajal, kui Lennon L.A.-s ringi jooberdas, inglite linnast lõplikult kõrini. Pole siin minu jaoks midagi, leidis ta. Bowie hakkas pingsalt mõtlema, kus võiks olla maailmas koht, mis on L.A. täielik vastand, selle negatiiv – hall, anonüümne ja ilma pideva hüsteerilise representatsioonivajaduseta. Selleks osutus mitte eriti pikka mõtlemise järel muidugi Lääne-Berliin – süngemat sorti ja klaustrofoobne tollane Euroopa heroiinipealinn, mis asus enklaavina idabloki sees.

Bowie Berliini perioodi esimene ja kuulsaim plaat on „Low”, mille avalugu on „Sound and Vision”. Ta laulab selles: „Blue, blue, electric blue / that’s the colour of my room / where I will live.” Selle elektrisinana võib kujutada ette ka televiisori tekitatavat külma kuma – üht kõige tulnukalikumat ja samal ajal nii koduseimat kui ka võõraimat moodsa aja nähtust. Sama plaadi järgmist pala „Breaking Glass” alustab ta aga nii: „Baby, I’ve been / breaking glass in your room again.” Protagonist on olnud üksi kusagil toas ja lõhkunud seal klaasi. Kas ta on teinud seda meelega või kogemata, pole teada. Samas laulus tulevad veel ette järgmised sõnad: „Don’t look at the carpet / I drew something awful on it.” Nii et Bowie on selle „baby” korteri ära „sitanud”, kuid tal on selleks ju põhjus. „You’re such a wonderful person, but you’ve got problems,” laulab ta. Võiks ka arvata, et protagonist on toas istumisest juba natuke segi läinud. Loo kohta on teada, et see pärineb ajast, mil Bowie tundis suuremat huvi kabala ja kurikuulsa maagi Aleister Crowley tegemiste vastu.

Hulluks läinud jumal, gnostitsistlik jumal

Umbes samal ajal, kui Bowie nokitses Berliinis koos Brian Eno, Iggy Popi ja teistega, võttis New Yorgis narkopuhkust Miles Davis. Trompetigeenius oli jõudnud ligi 25 aastat džässi uuendada ja oli liikunud viimased kuus-seitse aastat sellise elektrilise ja globaalse fusiooni suunas, mis oli tõesti üks ambitsioonikas ja suur muusika. Mida teha pärast seda? Või küsigem pigem saksa romantiku Novalise sõnadega: „Kuhu me läheme? Eks ikka koju.”

Miles Davise kodu asus New Yorgis. Ta ostis välja ka oma korteri kõrvalkorterid, et ikka oleks rahu majas, kui ta puhkust peab ja narkootikume tarvitab. Miles istuski kogu puhkuse kodus, kardinad ees ja hiiglaslik teler ööpäev läbi hämaruses vilkumas, nagu see oli vist ka Bowie toas, kus „ta hakkab elama”. Alguses käidi Milesil külaski, aga kui nähti, mis alko- ja narkokogused talle kehasse lähevad, siis tunti hirmu ja enam teda eriti ei külastatud. Sõpradest puudust tundma hakates otsis ta välja John Coltrane’i, Max Roachi, Dizzy Gillespie ja teiste pildid ning oma auhinnad.

Kui rääkida isolatsioonist ja rokk-kultuurist, ei saa vast läbi heroiinita. Guns N’ Rosesi Slash räägib oma elulooraamatus, et ainus, mida ta pärast turneesid teha suutis, oli kodus istumine ja heroiini süstimine.

Kui Miles Davis puhkas New Yorgis ja David Bowie tegi Berliini eksiilis ajalugu, siis Francis Ford Coppola proovis Filipiinide džunglis „Tänapäeva apokalüpsist” („Apocalypse Now”) filmida, kuid asjad hakkasid minema nii valesti, kui need üldse said minna. Võimust võttis kaos, kuid õnneks suudeti olukord lõpuks kunstilises mõttes kaalukaks tulemuseks realiseerida. „Tänapäeva apokalüpsis” on psühhedeelne rännakufilm, mille kaudseks aluseks on Joseph Conradi romaan „Pimeduse süda”. Coppola ise ütles, et see pole mitte film Vietnami sõjast, vaid Vietnami sõda ise. Rühm sõjaväelasi asub teele, et leida üles müütiline ja müstiline kolonel Kurtz (Marlon Brando), kellel on peas „krõks” ära käinud ning kes redutab nüüd džunglis ja peab seal sissisõda. Lõpuks jõutaksegi Kurtzini, kes on ennast kusagil „pimeduse südames”, mingisuguses mahajäetud budistlikus templis koos jüngritega sisse sättinud ja keda peetakse pooljumalaks. Hulluks läinud jumal – millestki sellisest on rääkinud gnostikud. Kurtzi suhtumine sõtta on muutunud ja ta peab segase ning diktsiooni mõttes raskesti mõistetava monoloogi, milles kõlavad ka kuulsad sõnad „The horror! The horror!”. „Tänapäeva apokalüpsise” kaos on Vietnami sõja kaos ja Vietnami sõda on 60ndate lõpu rokkstaari psüühe üks keskseimaid tähistajaid – see andis põhjuse vastanduda ja sellele vastandusele sai ehitada autoriteeti.

Brando sai selle filmi eest tohutu honorari, kuid tegi väidetavalt vähe tööd – nagu jumalale kohane. Ta enda suhe avalikkusega oli samuti poolmüstiline. Ta ostis 60ndatel rahu saamiseks ja muudelgi eesmärkidel Tahitil ühe saare ja rajas sinna loodusega kooskõlas oleva elamise, mis hiljem küll tornaado tõttu hävis. Kui Brando sai „Ristiisa” eest oma kolmanda Oscari, saatis ta enda asemel auhinnast keelduma indiaanlase, muidugi eelkõige poliitilise avaldusena. Omamoodi paradoksaalne viis avalikkusele fuck off öelda oli ka see, et Brando sõi ennast hiljem väga paksuks.

Eespool mainitud Nicolas Roeg tegi muide ka „Pimeduse südamest” filmiversiooni (1993).

Heroiinipäevikud

Kui rääkida isolatsioonist ja rokk-kultuurist, ei saa vast läbi heroiinita. Guns N’ Rosest võib pidada viimaseks suureks rokkbändiks, mille liikmed elasid mõistagi ka suure bändi mõõtu elu. Nii mitmeski mõttes ei oleks GNRil vist praegusel ajal enam kohta. GNRi Slash räägib oma elulooraamatus, et ainus, mida ta pärast turneesid teha suutis, oli kodus istumine ja heroiini süstimine. Kuidas tulla toime olukorraga, kus kuude kaupa on esinetud iga päev kümnetele tuhandetele inimestele, kuidas taluda seda uut tüüpi vaikust – ikka heroiin ja ikka oma tuba. Kuhu me läheme? Eks ikka koju.

Janar Ala on vabakutseline ajakirjanik, kes käib suhteliselt tihti maapaos Luual. Viimati läks ta maale kartulipaneku ajaks, kuid selgus, et kartul on juba pandud.