Kehalised vaevused, lihastesse jäänud traumamälestused ja ebakindlused, mida meie füüsiline vorm tekitab, võiksid kõik tekstilisest tähelepanust võita. Kirjanik ja kirjandusterapeut tutvustab keha ja tekstiloome sidemeid ning pakub välja harjutusi esimeste sammude tegemiseks. 

              „Kehale kirjutatu on salakeel, mis ainult kindla valgusega nähtavaks saab, sinna koguneb see terve eluea. Kohati on palimpsest nii tugevalt sisse kulunud, et tähed on sõrme all tunda nagu pimedate kiri. Mulle meeldib oma keha uurivate pilkude eest kokku rullida. Ära iialgi liiga palju laiali laota, ära iialgi räägi kogu lugu. Ma ei teadnud, et Louise’il on käed, mis oskavad lugeda. Ta on tõlkinud mind omaenda raamatuks.” 

Jeanette Winterson „Kehale kirjutatud” (tlk Kätlin Kaldmaa)

Hakates mõtlema keha ja kirjutamise seostele, meenub mulle esimesena ikka see tekstilõik Wintersonilt. Viidatud raamat oli minu jaoks kindlasti üks tõukejõud, mis pani juurdlema selle üle, kuidas inimese keha võib teada asju, mille mõistus on unustanud. Et keha võib kanda – ja ootamatult avaldada – saladusi, millest meie suu kõneleda ei soovi või ei oska. Et keha on väärtuslik infoallikas, et keha ja pea, ihu ja hinge, inimese sise- ja välismaailma vastandamine on tõepoolest kentsakas ja lühinägelik. Tänapäevases psühholoogiateaduses on teinud keha ja psüühika omavahelised seosed (lõpuks ometi) laiemale publikule nähtavaks hollandlasest traumauurija Bessel van der Kolk. Tema 2014. aastal ilmunud teos „Keha peab arvet”, mis käsitleb paljudele ehk pisut esoteerilisena kõlanud kehamälu teaduslikust perspektiivist, on saanud  nüüdseks kõige erinevamate eluvaldkondade esindajate öökapiraamatuks. Ka minu omaks. 

Järgnev mõtisklus kehast ja kirjutamisest tõukubki ennekõike isiklikest seostest – kogemustest nii kirjutamisjuhendaja, terapeudi kui ka kirjutajana. Inimesena. Soovin näidata kirjutamise võimalikkust oma kehaga tervema ja armastavama suhte loomisel, katsetades seejuures intuitiivse ehk kehakirjutuse meetodit, mille tegid läänemaailmale 1970. aastatel nähtavaks prantsuse teise laine feministid Luce Irigaray ja Hélène Cixous. Tähendades seosed üles nende ilmumise järjekorras, nautides protsessi, kuidas üks mõte viib teiseni, ja jälgides huviga, kuhu see kõik lõpuks välja viib. Vana hea écriture féminine.  

Ehk pole tähelepanuks valu vaja

Keha – see on midagi väga tavalist ja argist. „Keha on miski, mida on sul tarvis, / et siin planeedil püsida, ja sulle antakse neid ainult üks. / Ja pole vahet, missuguse neist sa saad, / rahul pole sa sellega niikuinii,” sedastab ameerika luuletaja Joyce Sutphen oma luuletuses „Living in the Body”. Söandan väita, et suure osa ajast kogemegi oma keha pigem väljast-, mitte seestpoolt – vaatame seda kõrvalt, tihti kriitilise meelega, ja esitame sellele nõudmisi. Tunduvalt vähem teadvustame keha kui võimalikku dialoogipartnerit. 

Suure osa ajast kogemegi oma keha pigem väljast-, mitte seestpoolt – vaatame seda kõrvalt, tihti kriitilise meelega, ja esitame sellele nõudmisi.

Kehasse satume teadlikult tihti vaid siis, kui seal on toimumas midagi ebameeldivat – mõni haigus, valu, pinge või muu intensiivne tunne, mis sellele tähelepanu tõmbab. Kui midagi säärast meid tabab, siis üldjuhul mõtleme, kuidas vaevast võimalikult kiiresti vabaneda, et tagasi pähe kolida. Kuigi tegelikult võiks ju oma kehas rohkem aega veeta. Lausa kvaliteetaega. Ja kirjutamine saab olla seejuures suureks abiks. 

Esimesed kõnelused kehaga 

On juuli 2019, õpin teist aastat biblioteraapiat, avastan ahnelt lugemise ja kirjutamise potentsiaali inimese psüühika tasakaalustamisel ja seeläbi jõustamisel. Satun ühel konverentsil töötuppa, mida juhendab prantslanna Elaine Konopka. Saan kogemuse, mis viib mu arusaamad teraapilisest kirjutamisest – või siis kirjutamise teraapilisusest – täiesti uuele tasemele.

Alustuseks räägib Konopka kaasahaaravalt, kuidas meie sisseharjunud kehahoiakud mõjutavad psüühikat ja peegeldavad seda, kuidas ükski pinge või mure ei asu ainult meie ajus või siis ainult kehas. Kuidas teame kindlasti ka omast elukogemusest, et pelgalt mõne inimese või olukorra peale mõeldes lähevad meil õlad längu, lõug krampi, kulm kortsu vms – ja samas teiste inimeste puhul lõdvestume. Hakkame isegi teisiti hingama, ise seda taipamata. Need kehalised reaktsioonid võivad olla inimesel kujunenud juba varajases lapsepõlves ja need võivad aktiveeruda ka analoogiate alusel. Piisab sellest, kui näed sarnast inimest või tunned sarnast lõhna ja keha hakkab käituma samamoodi kui mälestuse tekkimise hetkel. See kehtib võrdselt nii ebameeldivate kui ka meeldivate kogemuste puhul. Lisaks võib inimese kehahoiaku kaudu aimata ka tema eluhoiakut. Kui näiliselt täiesti stressivabas situatsioonis istub inimene õlad längus või mõnes muus kaitseasendis, on teadvustamata stressi kogunenud kehasse tõenäoliselt juba väga palju. Saan kinnitust, et meie kehades on rohkelt rääkimata lugusid – ja nende lugude kuulamiseks ning mõistmiseks võivad pliiats ja paber olla suurepärased abivahendid.

Inimese kehahoiaku kaudu võib aimata ka tema eluhoiakut.

Teeme harjutuse, kus mõtleme kõigepealt inimesele, kellega meil on pingelised suhted, ja kujutame ette, et ta seisab meie ees. Siis jälgime, kas ja kuidas meie keha muutub, kui see inimene kujutluspildis meie ette satub. Kas kusagile tekib pinge? Mis tunded veel kehasse tekivad? Kas kehaasend muutub kuidagi? Seejärel maksimeerime oma kehaasendit. Kui õlad läksid längu, siis viime need maksimaalselt längu, pingutame tugevalt, siis lõdvestume ja astume asendist täiesti välja. Seejärel tuleb kirjutada kujutletud inimesele kiri, milles keskendume tundele, mis temaga seoses kehas tegelikult on, ja ütleme välja kõik, mida keha tahab talle öelda. 

Hiljem grupis kogemusi peegeldades selgus, et neid, kes kogesid ootamatuid tundeid, oli meie hulgas palju. See, mida pidasime varem vihaks, osutus kehakeeles hoopis kurbuseks; mida peeti hirmuks, seda väljendas keha soovina olla hoitud. Näiteks ühe osaleja hirm oma autoritaarse isa ees leidis lõpuks sõnalise väljenduse just lähedussoovina. See „tõlkimisharjutus” andis aimu, kui palju tarkust on inimese kehas, kui temalt vaid midagi küsitaks.

Saladuste kandmine koormab nii inimese psüühikat kui ka füüsist – seni, kuni inimene enda ees salatseb, on ta põhimõtteliselt iseendaga sõjas.

Traumatööst tomatisöömiseni

Teraapilise kirjutamise üheks esiisaks psühholoogia valdkonnas peetakse James Pennebakerit, kes tegi oma tudengitega eksperimendi, paludes neil kirjutada neljal järjestikusel päeval oma päevikutesse vähemalt 15 minutit mõnest oma elu kõige keerulisemast või koormavamast mälestusest. Pennebakeri tööhüpotees oli, et saladuste kandmine koormab nii inimese psüühikat kui ka füüsist – seni, kuni inimene enda ees salatseb, on ta põhimõtteliselt iseendaga sõjas. Oma põhitundmuste varjamine nõuab tohutul hulgal energiat, närvutab motivatsiooni püüelda väärtuslikumate eesmärkide poole ning tekitab tüdinud ja väljalülitunud tunde. Ehk kui sa ei saa öelda välja, et elevant on toas, siis võiks vähemasti lubada selle tõdemuse endal välja kirjutada. Ja selgus, et Pennebakeril oli õigus – lisaks emotsionaalse enesetunde paranemisele kadusid ära või leevenesid ka mitmed füüsilise tervise probleemid. Regulaarse kirjutamise positiivset mõju füüsiliste vaevuste leevendamisele on uuritud ka hiljem. Muu hulgas võib see olla abiks rasedusaegse iiveldustunde[1], krooniliste valude ja ka astma leevendamisel[2].

Üks sfäär, kus psüühiline ja füüsiline trauma kõige intiimsemal ja söandan väita, et ka kõige intensiivsemal moel kokku saavad, on seksuaalvägivald. Vägistamisohvrid kaotavad oma hääle tihti mitmekordselt. Esiteks selle tõttu, et traumeerivast kogemusest kõnelemine ja sellest koherentse loo kokkupanemine on juba iseenesest palju aega ja energiat nõudev protsess. Kogemuse killustumine ja hoomamatus, suutmatus seda edasi anda on ühed trauma omadustest. Teisalt aga kaotatakse oma hääl häbi ja süütunde tõttu, mis selle kuriteoliigi puhul paradoksaalselt (ka) ohvrile kanduvad, kuigi need tunded on tegelikult kurjategija omad, sest temal lasub kogu vastutus toimunu eest. Ohvri süüdistamist toetab tihti ka avalik arvamus, mistõttu oma kogemusest rääkimine on mitmel tasandil keeruline ning seda varjatakse ja püütakse unustada. Ohver on paisatud koormavasse vaikusesse, millest väljapääsemine on teekond, mis vajab nii sisemist kui ka välist tuge. Kirjutamine võib olla ka selles protsessis suureks abiks, luues esimesed sillad kogetu ja keele vahel.[3] Kirjutamine on võimalus leida oma hääl, jutustada toimunust oma sõnadega, see on õrn ja turvaline viis kogemusega kontakti astuda. Teha paberist esimene tunnistaja, kes kuulab sind rahulikult lõpuni, kes usub, et kõik, mida sa ütled, on tõepoolest tõsi. Sellest, millest ei suudeta rääkida, võidakse olla valmis kirjutama. Siis võib just luule kirjutamine olla suureks abiks, kuna luuletus ei nõua selget ja koherentset lugu, vaid võimaldab liikuda tundmusi ja pilte pidi, et jõuda oma kogemuse tuumale lähemale.[4] 

Sellest, millest ei suudeta rääkida, võidakse olla valmis kirjutama.

Me vaikime palju oma valudest, aga naudingutest samuti. Tihti ei tea me isegi, mis meile tegelikult meeldib. Keegi pole öelnud, et sellise asjaga üldse võiks tegeleda või et kirjutama ei pea ainult siis, kui on häda käes, vaid ka lihtsalt selleks, et naudinguid jäädvustada. Nagu Instagrami fotode tegemine. Oma ihade ja naudingute märkamine ja üleskirjutamine aitab teadvustada ennast kui meelelist olendit ning püüelda seeläbi täisväärtuslikuma elu poole. Jen Cross, kirjanik, kes korraldab erootilise kirjutamise töötubasid, on öelnud, et teda ei lakka hämmastamast, kuidas meelelistest ihadest kirjutades käivituvad inimestes väga ruttu ka teised ihad. Et vabas vormis vastamine küsimusele „kuidas sa soovid, et sind puudutataks” võib viia üsna kiiresti vastuseni „ma tahan tööd vahetada” või „ma vajan üleüldse rohkem vaba aega”. Cross peab oluliseks rõhutada, et kehalisus ja meelelisus ei tähenda ainult seksi. See tähendab oma keha ja selle rõõmude teadvustamist, mille üks väljund on seksuaalsus, aga kus on palju teisi nüansse, mis samavõrd tähelepanu väärivad. Miks siis mitte pidada puudutuste päevikut ja teha sinna ülestähendusi nii füüsilistest kui ka teiste meelte kaudu kogetud puudutustest (muusika, toit jne), mis head tunnet tekitasid? Meist igaühel on õigus oma intiimsuste atlasele. Või pigem, meil on tegelikult selle järele vajadus. 

Olen ise samuti mõnes kirjutamise töötoas palunud inimestel meenutada ideaalset olemist, hetke, kus nii ta keha kui ka mõistus olid täielikus rahulolus ja kooskõlas. Ja kirjeldada seda kõigi meelte kaudu, pöörates erilist tähelepanu kehale. See on päris pöörane, kui paljud on hakanud selle ülesande käigus kirjutama tomatisöömisest. Näib, et kuumal suvepäeval kasvuhoonest küpse tomati noppimine ja selle hammustamine on üks arhetüüpseimaid sensuaalseid kogemusi. See lõhn, kuumus, tomatinaha purunemise kerge krõps, maitse, vaikus, täielik lõõgastus. Täiesti suva, et mahl mööda mu lõuga ja kaela alla jookseb. Keegi ju ei näe. 

[1] Nicholson, T.; Dymock, S. 2019. Writing for impact. Can we do better? – Literacy Forum N.Z., nr 34 (2), lk 13–22.
[2] Smyth, J. M.; Stone, A. A.; Hurewitz, A.; Kaell, A. 1999. Writing about stressful events produces symptom reduction in asthmatics and rheumatoid arthritics: A randomized trial. – Journal of the American Medical Association, nr 281, lk 1304–1309.
[3] Sagi, B. 2021. „Only when it’s written here”: personal writing as testimony in the aftermath of childhood sexual abuse. – Journal for Poetry Therapy, nr 34 (3), lk 150–163.
[4] Inglise keeles on saadaval ka mitmeid häid materjale, mis võimaldavad seksuaalvägivalla traumat kirjutamise kaudu endale sobivas tempos läbi töötada. Seda tüüpi töövihikud-käsiraamatud annavad kirjutamisteekonnale kindla struktuuri, tugipunktid ja autori toetava sõna (mis tõukub tihti isiklikest kogemustest). Jen Crossi „Writing Ourselves Whole” ja Sharyn Jonesi „Healing Steps: A Gentle Path to Recovery for Survivors of Childhood Sexual Abuse” on vaid mõned näited teostest, mis seda delikaatset teemat lugupidavalt käsitlevad.

Berit Kaschan on inimene, kellel on keha. Ühtlasi on ta inimene, kelle ellu on kirjutamine toonud olulisel määral kohalolu, selgust ja mängulusti. Nii palju, et võiks lausa teistelegi jagada.

Anna-Elizaveta Žurbenko on Stieglitzi akadeemia lõpetanud kunstnik ja graafik. Ta tegeleb peamiselt raamatugraafika ja illustratsiooniga ning loob ka trükitehnikates teoseid.