Rahvusvahelised keskkonnaalased vabaühendused mõtlevad erinevate ühiskonnagruppide kaasamisele ning oma liikmete füüsilisele ja vaimsele heaolule, samas kui Eestis tekitab intersektsionaalsuse ja keskkonnakaitse seostamine pigem nõutust.

Viimase kuue aasta jooksul olen valmistanud permakultuurset multši Eestis, istutanud puid lagedal Islandil, külastanud kääbiku kodu meenutavaid ökomaju Walesis ja külvanud mesilassõbralikke kohalikke taimi (loe: umbrohtu) Londonis ning nüüd vuran jalgrattakiirteel Hollandis. Olen osalenud kõigis neis riikides, kus elasin kolmest kuust pea kahe aastani, erisuguste kodanikualgatuste töös ja leppinud nende iseärasustega.

Lõhe Eesti ja välismaa kogemuse vahel

Kuidas on olla keskkonnakaitsest huvituv eestlane välismaalaste hulgas? Vahel sildistatakse ainuüksi sinu kujunemislugu aktivismiks. Olen leidnud ennast mitmel korral situatsioonist, kus eestlastele loomulikud asjad on välismaal linnamiljöös üles kasvanud keskkonnaaktivistidele kummalised. Oleme harjunud jooma taimeteed ning meisse on juurdunud komme korjata marju-seeni mitte ainult supermarketiletilt, vaid päriselt metsa alt. Välismaal trehvasin inimestega, kes olid üllatunud: „Oi, sa teed vahet söögi- ja mürgiseenel, aga sul pole loodusteaduse taustagi?!” või „Oh, sa korjasid lapsepõlves taimi ja sa jood päriselt nende taimede leotisi, mis ei ole kasvanud Briti impeeriumi teises otsas nagu must tee!” Selle aspekti on tõstnud „Ööülikoolis” esile ka Robert Oetjen.

Olgugi et olen leidnud reeglina iga projekti puhul eest vapustavad inimesed, kes on täis elurõõmu, võitlen ikkagi aeg-ajalt suure ärevusega. Eriti Inglismaal tundsin, et vaimse tervise muredega, nagu mu paanikahood, arvestatakse vabaühendustes rohkem. Neist räägiti sageli ja pakuti ka võimalusi, kuidas saaksin hoiduda läbipõlemisest kooli, töö ja vabatahtlike projektide vahel pendeldades. Eestis olin teismelisena ja ülikooliajal siin-seal vabatahtlik ning mäletan, kuidas suruti peale põhimõtet, et mida rohkem sa teed, seda rohkem jõuad. See tõdemus salgab aga maha ületöötamise probleemi. Mida aktiivsem sa oled, seda enam sinult nõutakse, sh hakkad ka ise endale sarnaseid nõudmisi esitama. Nendes liikumistes, millega olen olnud seotud välismaal, räägitakse aga #selfcare’ist, s.t ise enda keha ja vaimu eest hoolitsemisest, sest üliaktiivsesse ellu on vaja pause.

Ise olen pigem humanitaar, aga Tartu aegadel käisin matkamas koos loodusteadlastega. Nii palju, kui aru sain, ei õppinud mu sõbrad TÜ loodusteaduskonnas midagi kodanikuühiskonnast ega sellest, kuidas kogukonda keskkonnakaitsesse kaasata. Eestis küll õpetatakse keskkonnakaitset, aga mitte aktivismi. Viimane viitab strateegilisele tegutsemisele radikaalsete poliitiliste (nt ökotsiidi tunnustamine seaduses) ja sotsiaalsete uuenduste nimel. Inglismaal vedasid näiteks rühmitust Extinction Rebellion varem näljastreikegi pidanud akadeemikud, kes keskendusid ülikoolis aktivismi õpetades nii vastupanuliikumise ajaloole kui ka psühholoogilisele ettevalmistusele massiaktsioonide elluviimiseks.

Killukesi erinevatest protestiaktsioonidest

Olen osalenud paaril massiüritusel, näiteks tuhandepealisel die-in’il. Sellel protestil marssisid koos sajad ratturid, kes pidasid hukkunud jalgratturite auks Suurbritannia parlamendi ees surnut mängides vaikuseminuteid, nõudsid mootorsõidukite tekitatud õhusaaste vähendamiseks rangemaid meetmeid ja ratturitega paremini arvestavat linnaplaneerimist. Lisaks aitasin sügisel käivitada esimest autovaba päeva Brexitimaa pealinnas. Eestis ammu kanda kinnitanud autovaba päev sai teistsuguse tähenduse Euroopa metropolis Londonis, kus kohalikus ajalehes tuuakse ilmateatega paralleelselt linnaosade kaupa välja ka õhusaaste tasemed.

Kui autovaba päeva projektile elasin korraldajana kaasa pea aasta, siis hoopis rusuvam tundus ühepäevasel aktsioonil ihuüksi osalemine. Nimelt Extinction Rebellioni viie silla blokaadiks[1] valmistudes soovitati arreteerimisohus aktivistidel kirjutada käele juristi number (nagu lapsel oma vanema number), mitte ühtegi dokumenti kaasa võtta, kuna enamikul juhtudel pole kohustust nime jagada, ja eelistada nutitelefonile lihtsat Nokiat. „Ei kommentaari” oli põhiline nõuanne, et mitte libastuda enne juristi tulekut politseinike kavalate küsimuste risttules. Lõpuks arreteeriti tuhandete protestijate seast tsipa alla saja inimese, kes peagi vabanesid. Nagu kuulsal Ende Geländel, nii rühmitati ka frakkimisvastasel teetõkestamisaktsioonil Lancashire’is ja Extinction Rebellioni viie silla blokaadil Londonis inimesed vastavalt nende arreteeritavusastmele sõltuvalt sellest, kas sooviti olla eesliinil või jääda ohutumalt tagaplaanile. Minu jaoks lihtsustas selline võimalus suurte protestidega liitumist, sest vähenes risk, et mind võidakse välistudengina riigist välja saata.

Kaasav keskkonnaliikumine

Intersektsionaalsusest kuulsin esimest korda noorte keskkonnaliikumises Young Friends of the Earth (YFoEE). YFoEE õpetab Euroopa aktiviste nägema ühiskondlikku ebavõrdsust, sh seda, kuidas keskkonnaküsimused põimuvad klassikonflikti, postkolonialismi, seksismi ja teiste probleemidega. Muude aspektide kõrval tooksin esile, et intersektsionaalsuse tunnustamine tähendab seda, et kampaaniatesse peaks kaasama erinevaid ühiskonnakihte, kelle hääl ei ole keskkonnadebattides seni kõlanud. Keskkonnakaitse liikumine on liiga valge, ei kaasa piisavalt erinevaid rõhutud inimgruppe ja kõrgetel positsioonidel domineerivad mehed. Sellist pilti põhiprobleemidest rõhutatakse pidevalt erinevate Lääne liikumiste puhul, mis tegutsevad etniliselt märksa kirjumates piirkondades.

Olen proovinud tutvustada intersektsionaalsuse diskursust tuttavatele Eestis. Kuna olen aastaid aktiivselt sotsiaalmeedias keskkonnakaitse ja sotsiaalse ebavõrdsuse teemadel postitanud ja saanud tagasisidet omaealistelt, olen kujunenud omamoodi eeskujuks keskkonnakaitse vallas neile, kes minu välismaaseiklusi jälgivad. Teistel on kergem kaasa rääkida ja mul oma vaateid kaitsta, kui jagan näiteks nuuskmõmmiklikke nõuandeid sellest, kuidas vähem tarbida ja keskkonnasõbralikumalt elada. Kui ma kutsun eestlastest sõpru sotsiaalmeedias arutlema, leiame reeglina klassikalistes keskkonnakaitse küsimustes kiiresti ühise keele. Reaktsioon on sootuks teistsugune, kui räägin keskkonnaprobleemide ristumisest sotsiaalse ebavõrdsusega. Siis kommenteerivad pikaajalised tuttavad kooris, et tühja nendest naiste kannatustest globaalses lõunas, kui meeste enesetappude tase on jätkuvalt kõrge jne. Oletan, et niisugused arvamused tulenevad vähestest teadmistest seoses sellega, kuidas koloniaalajalugu, Lääne suurkorporatsioonid, aga ka seksism üldisemalt on aidanud kaasa keskkonnakahjude ebavõrdsele jaotumisele maailmas.

Tugev jutlus võrdõiguslikkuse teemal ei garanteeri veel, et kampaaniad ise on ilmtingimata mõjuvõimsamad, aga toetav õhkkond MTÜdes suurendab tõenäosust, et vabatahtlikud tegutsevad organisatsioonis kauem ja räägivad sellest hiljem positiivselt. Olen töötanud projektidega, mis keskenduvad tulemusele, aga on intersekstionaalsuse vallas nõrgad. Samas olen tegutsenud ka liikumistes, kus räägitakse küll palju ühiskonna ebavõrdsusest, aga mis ei suuda veel seda oma kampaaniates rakendada. Eks ole ka liikumisi, mis keskenduvad mõlemale aspektile. Väga huvitav on näha, kuidas Euroopa mulle seda teemakäsitlust õpetab ja kuidas see vaikselt Eestissegi jõuab.

[1] 6000 aktivisti blokeerisid möödunud aasta 17. novembril Londonis Southwarki, Blackfriarsi, Waterloo, Westminsteri ja Lambethi silla, nõudes keskkonnaprobleemidega tegelemisel karmimaid meetmeid.

Juta Kruusmäe on keskkonnaaktivist. Praegu kirjutab ta Greenwichi ülikooli rahvusvahelise personalijuhtimise erialal magistritööd, mis keskendub võrdõigusluse meetmetele üleeuroopalises keskkonnakaitseorganisatsioonis. Ta on endine Tartu Ülikooli filosoofiatudeng.